Pärt, oled lühikese aja jooksul loonud kolm suurt muusikateost – “Eestimaa atmosfäärid”, laulupeokantaadi “Igaviku tuules” ja “Rahvusülikool 100” suurteose ”…ja tuulelaeval valgusest on aerud…”. Võib-olla veel midagi? Kas sellises mahus ja intensiivsusega loomine on heliloojale tavapärane? Kuidas sa oled selle vastutusega toime tulnud?
Tegelikult võiks lisada siia nimekirja ka sellised suurvormid nagu “Kiituselaul” (2019) kammerkoori Voces Musicales 20. sünnipäevaks ja “Missa Tagore” (2017) kammerkoori Head Ööd, Vend 10. sünnipäevaks.
Eks kui olla nii-öelda põhikohaga helilooja, siis ongi muusika kirjutamine sinu igapäevane töö ja selline produktiivsus on igati normaalne. Usun, et ka nt Tõnu Kõrvitsal on see üsna samamoodi või Erkki-Sven Tüüril. Minul on olnud mõneti privileeg noore heliloojana eladagi vabakutselise helilooja elu ja töötada heliloojana oma põhitööna. Iseenesest see vist väga tavapärane ei ole, kuna paljud noored kolleegid peavad töötama ka muudes ametites, kuna ei pruugi olla püsivalt tellimusi.
Tõsi ta on, et suurte tellimustega kaasneb ka päris suur vastutus ja vaimselt pingeline see eriala kahtlemata on, aga eks kogemusega kasvab ka harjumine selliste olukordadega ja üldiselt olen siiani oma tellimustega kenasti välja vedanud; alati jõudnud tööd varuga valmis ja on jäänud tunne, et tellija on rahule jäänud. Üks oluline osa minu töös ongi tegelikult aja planeerimine.
Olgu ka mainitud, et kuigi räägin siin tellimustest, püüan hoida oma hinge kogu aeg ses mõttes lahti, et loomine kui selline ei muutuks halvas mõttes tööks, vaid säiliks loomisrõõm ja siiras inspiratsioon oma tegemistes.
Mulle tundub, et kõik need teosed vaatavad pisut ühte suunda ja on üksteisele justkui järgmised episoodid. Mis sinu jaoks neid lugusid ühendab?
Neid kolme teost, mida oma küsimuses nimetasid, ühendab kahtlemata eesti keel ja selles kaunis keeles meie tippluuletajate poolt väljendatud looduslähedased mõtted. Mulle tundub, et eesti luule ja eesti loodus on omavahel kuidagi väga kaunilt põimunud ja tihtilugu eesti luuletaja väljendab väga sügavaid, eksistentsiaalseid mõtteid loodusest pärinevate kujunditega. Kuna ka mulle endale on väga hingelähedane Eestimaa loodus ja meie emakeel, on olnud heliloojana puhas rõõm proovida seda taju tõlkida muusikasse.
Teisalt on need teosed siiski minu jaoks ka erinevad: “Eestimaa atmosfäärid” oli nii-öelda noorte projekt: tuli arvestada noortekooride võimekusega; “Igaviku tuules” jällegi pidi arvestama laulupeo laulu raskusastmega ja ühendkoori omapäraga. Võib-olla isegi kõige vabam sain ma olla teoses “…ja tuulelaeval valgusest on aerud…”, mis oli küll samuti kirjutatud harrastuskooridele, aga seejuures vägagi tugevatele Eesti kontekstis, Tartu Ülikooli kooridele. Pealegi on viimatinimetatud teos kirjutatud segakoorile ja sümfooniaorkestrile, mis oli minu jaoks vägagi suur väljakutse ja nõudis teatavat eneseületustki, kuna ei olnud varem nii suurt partituuri täitnud.
Nii et olen nõus, et kahtlemata on neis teostes ühisosa, aga samas lähtub igaüks omaette ka vastavast kontekstist ning vähemalt minu enda jaoks on nad erinevad.
Mis on sinu 2020. aasta loomingulised väljakutsed või juba töös olevad projektid?
Just praegu olen lõpetamas suurvormi “Jõululugu”, mida sooviksin ette kanda 2020 jõulude ajal. See on kirjutatud segakoorile, kahele solistile, orelile ja keelpillidele, kestusega ca 30 minutit. Varsti ootab ees hoopiski kammermuusika vallas kirjutamine, kuna on tellitud lugu oboele ja klaverile, millele järgneb politsei- ja piirivalveorkestri tellimus. Ja siis on mõttes mõlkumas taas üks suurvorm, millest täna ei taha veel rääkida, aga mis mind ennast väga inspireerib ja ootan võimalust, et sellega tööle asuda.
Ka dirigendina on vägagi konkreetsed plaanid kammerkooriga Head Ööd, Vend, aga kas neid ka teostada õnnestub, sõltub sellest, kas saan koosseisu kokku (peaks varsti selguma). Koos emaga olen töötanud Rapla gümnaasiumi noortekoori Riinimanda juures ja ka ses osas on oma plaanid, aga kuna ka sel puhul ei ole asjad päris 100% veel kindlad, ei hakka neist rääkima.
Üldiselt on nii, et loomingulisi ideid on praegu omajagu ja soovingi neid järk-järgult muudkui ellu viia. Ning teisalt on omajagu ka nii-öelda lahtist ja eks aeg annab arutust, kuis kõik edasi kulgeb.
