Mari Tammar
Tartu Ülikool tähistas tänavu saja aasta möödumist eestikeelse ülikooli algusest. Selle puhul toimusid Tartu Ülikooli kooride ja sümfooniaorkestri pidulikud kontserdid, mille keskmes oli Pärt Uusbergi just selleks tähtpäevaks loodud teos.
Suurvormi esmaettekanne oli 30. novembril Vanemuise kontserdimajas. Siinkirjutaja sai osa Estonia kontserdisaalis toimunud kontserdist 7. detsembril.
Tegelikult esitati rahvusülikooli 100. aastapäeva pidulikel kontsertidel lausa kahe Rapla helilooja loomingut. Kontserdi avaloona kõlas Patrik Sebastian Undi koorilaul „Järv leegib eha paistel“. Kontserdi finaalis kõlas aga Pärt Uusbergi suurvorm „…ja tuulelaeval valgusest on aerud…“, milles ta on kasutanud lisaks Kristjan Jaak Petersoni loomingule ka Lipalt pärit teoloogi Uku Masingu tekste. Nii võib öelda, et rahvusülikooli sündi tähistati kolme Raplamaa mehe loominguga. Kui lugeda raplamaalaseks ka lapsepõlves Vigalas elanud helilooja Veljo Tormis, siis lausa nelja raplamaalase omaga.
Kontsert koosnes kahest osast. Esimeses osas esinesid järgemööda Tartu Ülikooli akadeemiline naiskoor, Tartu Ülikooli akadeemiline meeskoor ja Tartu Ülikooli kammerkoor. Teise osa alguses astus lavale aga Tartu Ülikooli sümfooniaorkester, misjärel koondusid lavale kõik seni esinenud kollektiivid esitama Pärt Uusbergi suurteost.
Julgen öelda, et Pärt on väga tekstist juhinduv helilooja, kelle jaoks jutustatav lugu on esmane. Tunnistas ka ta ise, et valis sobivat teksti pikalt, ent ühel hetkel taipas, et hing heliseb üha rohkem kaasa Masingu luulega. Ka teose pealkiri „…ja tuulelaeval valgusest on aerud…“ pärineb ühest Masingu tekstist. Kuivõrd Masing oma eluajal väärilist tunnustamist ei leidnud, on eriline, et täna tema looming sellist väärikat interpreteerimist leiab.
Pärt Uusbergi uudisteos on erinevaid emotsionaalseid seisundeid pakkuv, üheltpoolt ilus ja romantiline, helge ja lootusrikas, teisalt aga mõtlik ja sügavusse süüviv. Tervikuna on see teos väga suur, kohati kohe nii suur, et kuulajal on muusikas peituvat avarust raske enda sisse ära mahutada.
Kontserdi üldist tervikut vaadates turgatas mulle pähe märksõna „eeskujud“. Kontserdi esimeses pooles kõlasid mitmed heliloojad, kes on Pärt Uusbergi inspireerinud ja tema loomingut ühel või teisel viisil mõjutanud. Pean silmas Cyrillus Kreeki, Tõnu Kõrvitsat ja Veljo Tormist. Mingi hõbeniit minu arvates kõigi nende muusikute loomingut läbib ja nii oli kontserdi esimene pool teatud mõttes eellooks/kujunemislooks, mis juhatas kuulajat Uusbergi loodud finaalini.
Märksõna alla „eeskujud“ läheb ka Patrik Sebastian Undi looming. Seda eelkõige selles võtmes, et oli seegi oma loomult õrn, läbikumav, avar ja tõstev ehk selles oli midagi äratuntavalt pärdilikku – pean silmas pärtuusbergilikku – või kõlab Pärdi ja Sebastiani loomingus hoopis ühine Riinimanda helin?
Kui Pärt Uusbergi suurvormi viimased taktid olid kõlanud, täitus Estonia kontserdisaal hetkeks pühaliku vaikusega (usun tegelikult, et helilooja oligi teose lõppu mõned taktid vaikust kirjutanud), seejärel aplodeeris aga saalitäis rahvast püsti seistes ja ovatsioonid ei tahtnud kuidagi lõppeda. Teiste seas kuulas kontserti ka Eesti vabariigi president Kersti Kaljulaid.
Kontserti dirigeerisid Triin Koch, Kuno Kerge ja Taavi Kull.
