Siim Jõgis
Kas Eesti peaks vabandama baltisakslaste ees sada aastat tagasi maareformi käigus tehtud ülekohtu eest? Võib-olla tuleks isegi kaaluda mõtet, et Eesti on mõisate natsionaliseerimise eest endistele omanikele või nende järeltulijatele võlgu? Kõik need küsimused olid päevakorras reedel, 13. detsembril Raikküla mõisas toimunud konverentsil “100 aastat mõisate võõrandamisest – tänane tähendus?”.
10. oktoobril 2019 möödus täpselt sada aastat maareformist, millega sundvõõrandati mõisnikelt maad, mõisad ja kodud. Vastava seaduse võttis vastu Eesti Asutav Kogu. Tegemist oli olulise sündmusega Eesti Vabadussõja käigus. Just maade ümberjagamisega motiveeris noor Eesti riik oma kodanikke relva haarama ja Vabadussõjas võitlema.
Äsja olid vaikinud Esimese maailmasõja kahurid ja inimesed olid sõjast väsinud. Mis oleks motiveerinud neid uuesti sõtta minema? Selleks oli lubadus teenida sõja käigus omale maalapp. Maareformi kannatajateks jäid muidugi mõisnikud, kellelt maa ja valdused ära võeti. Paljud neist olid baltisaksa soost, kuid mõisnike seas oli ka rahvuselt eestlasi, kes samuti oma valdustest ilma jäid.
Eriti kõneka ettekandega esines konverentsil ajaloolane Märt Uustalu, kes kõneles Voltveti mõisnikust Heinrich von Strykist. Tema ettekanne kandis pealkirja “Rikkusest vaesusesse. Voltveti mõisnik Heinrich von Stryk ja maareform”. Tavapäraselt ollakse avalikes aruteludes harjunud nägema maareformi mõjusid vaid ühest vaatenurgast, ent von Stryki lugu on näide vastupidisest. Kuidas pidid end tundma mõisate peremehed, kui nad oma valdustest ilma jäid?
Konverentsi korraldaja ja Raikküla mõisa peremees Ivo Lambing selgitas: “Mõisad sundvõõrandati nende senistelt omanikelt ilma vastava kahjutasuta. Kuidas seda tänapäeval tõlgendada? Halvemal juhul on see röövimine.” Eestimaal läbiviidud maareformi peetakse tänini üheks radikaalsemaks, mis tol ajal Euroopas läbi viidi.
Tuleks vabandada?
Kas nüüd oleks õige aeg maa äravõtmise eest baltisakslaste käest vabandust paluda? Sellise küsimuse tõstatas oktoobri alguses Eesti Omanike Keskliidu juhatuse esimees Priidu Pärna, kes osales ka Raikkülas konverentsil. Muide, ta on ise pärit Märjamaa vallast Varbolast. Pärna rääkis oma ettekandes, et sellise ideega avalikkuse ette tulemine oli läbimõeldud samm ning teadlikult provokatiivne eesmärgiga maareformi sajandal aastapäeval tekitada selle mõtte ümber avalikku arutelu.
Ühe küsimuse võib püstitada näiteks nii: Kas Eesti riik peaks maksma suurmaaomanikele tagasi kahju, mis neile maaseaduse kehtestamisega tekitati? Reedesel konverentsil tuli see ka hetkeks arutluse alla, kuid kõigi osalejate vastus oli selge ja üheselt mõistetav: ei peaks. Priidu Pärna ütles, et igasugused rahalised nõuded on aegunud ning küsimus oleks ainult võimalikus žestis. Seega jäi lauale veel vaid küsimus, kas maareformi käigus tekitatud ebaõigluse eest tuleks vabandust paluda. Siin oli arvamusi juba rohkem ning mitmest erinevast vaatenurgast.
Balti pataljoni mälestussammas
Konverentsi viimases osas toimusid kärajad. Lihtsamalt öeldes peeti maareformi teemal arutelu. Selleks ajaks oli juba kätte jõudnud õhtu, väljas oli pime ning vihma sadas. Parajasti oli käes ka reede ja 13. kuupäev ning see tekitas saalis mõnusalt kõheda tunde. Just sellises õhustikus oli õige arutada saja aasta taguseid sündmusi ning anda neile tänapäevane hinnang.
Aruteludest võtsid lisaks Priidu Pärnale osa kolm Riigikogu liiget – Erki Savisaar, Anti Poolamets ja Ivari Padar. Neist Anti Poolamets on ka ise mõisaomanik, sest temale kuulub Kulina mõis Lääne-Virumaal. Kärajate käigus esitati sama küsimus, ehk kas suurmaaomanike järeltulijatelt tuleks vabandust paluda. Ivari Padar avaldas arvamust, et mõtet võiks tõepoolest kaaluda. Nii Erki Savisaar kui ka Anti Poolamets jäid oma sõnavõttudes seisukohale, et vabandama ei peaks.
Poolamets lisas kärajatele selle vaatenurga, et baltisakslaste eelkäijad ise olid vallutajad, kes sajandeid tagasi ristisõdade käigus eestimaalastelt maa ära võtsid. Kuidas oleks nüüd siis sobilik eestlastel vabandada? Selle asemel pakkus ta välja, et võiks aktiivsemalt mälestada baltisakslaste panust Eesti Vabadussõjas.
Tallinnasse, Eesti Teaduste Akadeemia sisehoovi on üles pandud Balti pataljoni mälestussammas. Tegemist on mälestusmärgiga, mis on pühendatud Vabadussõjas langenud Balti pataljoni võitlejatele. Poolamets pakkus välja, et see võiks olla koht, kuhu viia lilli ning sellega tunnustada baltisakslaste panust Eesti riigi tekkimisel ja kasvamisel.
700-aastane orjaöö?
Raikkülas on korraldatud mõisapärandi konverentse järjepidevalt ning 13. detsembril peetud üritus oli üks osa sellest järjepidevusest. Tegemist on populaarsete sündmustega, mis toovad kokku huvilisi kogu Eestist. Seekordsele konverentsile oli end registreerinud 92 inimest ning kohal oli terve saalitäis rahvast. Ivo Lambing ütles, et tegelikult ootas ta 60-70 külastajat, kuid huvi oli oodatust suurem. Mine tea, ehk mängis oma rolli ka teadlikult provokatiivne teemapüstitus, mis läbis tervet päeva.
Lisaks seni nimetatud ettekannetele astusid konverentsil üles veel mitmed tunnustatud esinejad. Eli Pilve kõneles teemal “Poolt ja vastu – arutelud Asutavas Kogus maaseaduse vastuvõtmise eel”, Olev Liiviku teema oli “Baltisakslased peale maareformi – ootused ja hirmud” ning Tiit Rosenberg rääkis teemal “Eestlastest mõisaomanike saatusest maareformi järel”.
Ivo Lambing ütles, et mõisapärandi konverentse on oodata ka tulevikus. Ühe teemana tahab ta arutluse alla tuua 700-aastase orjaöö temaatika. Omal moel on see vähemalt sama provokatiivne kui maareformi eest vabandamine. Loomulikult on need kaks teemat ka omavahel seotud. Kas eestlased ikka pidid taluma pikki sajandeid kestnud orjapõlve? Või oli see pelgalt Carl Robert Jakobsoni kõnekäänd, mida Nõukogude propaganda hiljem oma huvides rakendas? Neid küsimusi arutatakse juba järgnevatel mõisapärandi konverentsidel Raikkülas.
