Kadri Paju
Raplamaalt pärit 15-aastase Kertu Viltoki suur unistus on minna vahetusõpilaseks Ameerika Ühendriikidesse. “Olen soovinud vahetusõpilaseks saada juba kolm aastat, kuid olen olnud liiga noor, et kandideerida. Eelmisel aastal sain 14 ja tegin ASSE kodulehel taotluse ära,” räägib Kertu.
Pärast taotluse esitamist kutsuti Kertu intervjuule. Kui intervjuu oli edukalt läbitud, ootas ees keeletest, mis läks samuti edukalt. Siis oli kokkusaamine vanematega, ka sellega läks hästi, sest emotsioonid olid positiivsed. Nüüd tuleb leida võimalused, et vahetusõpilaseks minna, sest vahetusaasta on tohutult kulukas.
Kertu õpib Rapla Vesiroosi kooli 9. klassis. Lisaks sellele on ta juba üheksa aastat mänginud kabet ja malet. Käib orienteerumas, mängib jalgpalli, lauatennist ja koroonat. Kuu aja pärast saab kuus aastat täis, mil Kertu on olnud Kaitseliidu tütarorganisatsiooni liige. Aprillis pälvis Kertu Viltok aasta kodutütre tunnustuse. “Mulle väga meeldib kodutütar olla. Saab palju uusi tuttavaid ja militaarteema mulle meeldib, see on põnev. Siin on nii palju võimalusi õppida ja teha erinevaid asju, kas või kokkamist,” räägib Kertu.
Kodutütreks sattus Kertu täiesti kogemata. “Koolis käis infotundi tegemas Leho Rohtla ning pärast seda õpetaja kogemata saatis mind sinna laagrisse. Käisin laagris ära ja seal öeldi, et 24. veebruaril peab olema kiriku juures. Olin segaduses ja pigem seda meelt, et ei viitsi minna. Isa ikka natukene sundis minema ja seal ma siis seisin, lugesin tõotust ja sain kollase lehe lugemiseks. Ega ma ise alguses väga aru saanudki, et olen nüüd kodutütar. Aga tänu sellele apsakale on mul väga uhke tunne, et olen kodutütar ja saan öelda veel, et olen aasta kodutütar,” jutustab Kertu.
„Mulle on alati meeldinud USA filmid ja neid vaadates oleks nagu liblikad kõhus,” seletab Kertu, miks on ta just Ameerika Ühendriigid valinud oma vahetusaastaks. USA-s otsustab kool ise, mitmendasse klassi minema peab. Võib juhtuda, et satud kohe lõpuklassi. “Vahel panevad nad meelega kohe viimasesse klassi, et vahetusõpilane saaks selle õige USA elamuse ja tunde, sest just seal toimuvad suured ballid ja üritused,” teab Kertu rääkida. Paraku Eestisse tagasi tulles peab koolis selle õppeaasta järele tegema.
Mingit hirmu aastaks Ameerikasse mineku ees Kertul pole. Organisatsiooni tuttavate ja muidu sõprade kogemused vahetusõpilasena on kõik olnud positiivsed. Kogu programm on väga hästi organiseeritud. “Mu perekond teab, et tahan väga minna ja nad toetavad mind,” räägib Kertu. USA-s tahab Kertu proovida olla cheerleader jalgpallimängudel. „Ja kui seal mängitakse seda õiget Eesti jalgpalli, siis kindlasti mängiksin ka seda,” on Kertu kindel.
“Ootan, et saaksin oma tuleviku rohkem paika, tahaksin, et tuleks huvitav aasta. Kindlasti saan hulga uusi kogemusi ja tutvusi ning korraliku praktika keeleõppe kohapealt,” on Kertu ootusärev. “Lisaks saaksin edaspidi olla vabatahtlik organisatsioonis, mis programmi korraldab, ja rääkida oma kogemusi teistele vahetusõpilasteks soovijatele.”
Kertu oli just saanud meili Tallinna Lennujaamast, et nad toetavad tema vahetusaastat. “Ma olin nii õnnelik, lausa hulluks minemas,” rõõmustab Kertu. “Nad ütlesid, et olen väga initsiatiivi täis, ettevõtlik ja tore tüdruk.” Tegelikult aga oleks Kertul toetajaid juurde vaja. Ta on käinud mängujuhi koolitusel ja saanud diplomi. Heameelega viiks ta läbi laste, miks mitte ka täiskasvanute sünnipäevasid. Ettevõtetele korraldaks mängusid erinevatel üritustel. “Olen julge ja ettevõtlik ning kindlasti võimeline selleks,” on Kertu kindel.
Oma sponsoritele on Kertul plaanis korraldada pannkoogihommik. “Kutsuksin kõik kokku ja teeksin sellise mõnusa koosviibimise,” räägib Kertu. Seal saaks kõiki informeerida sellest, mis toimuma hakkab. Kindel plaan on Kertul hoida toetajaid kursis oma tegemistega kirja, piltide ja postkaartide kaudu. “Ma väga loodan, et kõik läheb hästi,” ütleb Kertu lootusrikkalt.
