Heli Talinurm, Mackay, QLD
Kell on 5 läbi jaanuari pärastlõunal, õues on 28 kraadi sooja ja õhk on ebameeldivalt niiske, 68 protsenti, aga lohutuseks võib öelda, et Austraalia idaranniku põhjaosa ei põle.
Oh, rohupõlengu leiab isegi siit lähedalt – või vähemalt väidab nii metsatulekahjude kaart -, aga üldiselt kulgeb elu nii nagu ikka. Väide, justkui kogu maailmajagu oleks leekides, tundub siin elades pisut absurdne, eriti kuna tõsised tulekahjud on Mackayst umbes sama kaugel kui Tallinn Roomast.
Aga kuigi tegemist on massiivse maa-alaga, mis jaotatud osariikideks, on tegemist siiski ühe riigiga ja inimeste ahastus toimuva üle peegeldub vastu igast meediakanalist.
Tavalised inimesed, kes peavad langetama otsuse, kas jääda koju ja üritada kaitsta oma maja või lahkuda. Inimesed, kes jäävad lahkumisega hiljaks või kelleni hoiatus ei jõuagi…
Maani maha põlenud kodud, kaotatud elud, metsloomad, kes viimases hädas jooksevad kõigest jõust ründava, tuule kiirusel liikuva tule eest… Ma arvan, et sellist vaatepilti on meediakanalite vahendusel näinud kogu maailm.
Kas süüdlane on üles leitud?
Katastroof on tõeline ja minust kõigest paari tuhande kilomeetri kaugusel, aga ehk just see distants paneb märkama, kuidas osa meediast üritab tekkinud olukorda poliitiliselt ära kasutada.
Kõige suurem süüdlane on loomulikult peaminister Scott Morrison, kelle aeglast reaktsiooni tekkinud olukorrale võib tõepoolest kummaliseks pidada.
Teades, et isegi peaminister ei juhi riiki üksinda, võib öelda, et Morrisoni nõuandjad ei teinud oma tööd (ei osanud oma tööd teha?), kui peaminister läks keset põlenguid Austraaliast välja puhkama (?!) või kui pärast (liiga) pikka ootust teatati, et Uus-Lõuna-Walesi vabatahtlikele tuletõrjujatele pakutakse finantsabi, kuid samasugust abi ei pakutud teiste osariikide vabatahtlikele. Sõjaväe appikutsumine ja välisabi kaasamine viibis pikalt jne, jne.
Sellest hoolimata tundub palju eetriaega saanud peaministri füüsiline ründamine tulest rüüstatud linnakeses väga ebaefektiivne viis rahulolematuse väljendamiseks.
Ja idee korraldada peaministrivastane protestiüritus hetkel, kui politsei palub, et kogu jõud jäetaks tulekahjudega tegelemiseks, näitab selgelt, mis on protesteerijate peamine prioriteet.
Süüdlasi jagub rohkemgi
Teine seltskond, kellele armastatakse näpuga näidata, on rohelised, kuna populaarse arvamuse kohaselt olevat just nemad süüdi selles, et asulatelähedasi metsaaluseid enam ei puhastata.
Tegelikult on eksperdid (artikkel “Why wasn’t there more prescribed burning, and would it have helped?” (“Miks ei olnud rohkem kontrollpõletamist ja kas see oleks aidanud?), 6. jaanuar) selgitanud, et seoses kliima muutumisega on kontrollpõletamiseks sobivaid päevi järjest vähem, suur osa tööst on langenud vabatahtlike õlgadele, kel enamasti vabad ainult nädalavahetused, ja kontrollpõletamine on üks abinõu tulekahjude ohjeldamiseks, mitte aga lõplik lahendus probleemile.
Palju kuivem kui tavaliselt
Ja loomulikult jõuamegi kliimamuutuse juurde, mis võib tunduda ainsa loogilise põhjusena praeguse katastroofilise situatsiooni tekkeks. Kahtlemata on viimased aastad olnud lõppenud kümnendi kuivemad. Kuigi Mackay asub subtroopilises kliimas, on viimase 8 kuu jooksul vihma sadanud vaid paar korda.
Detsembri alguses Mackayst Sydneysse sõites võis õõvastavalt kuivi murulappe ja põlde näha kõikjal. Paljudel juhtudel polnud enam mingit märki taimestikust, kariloomad tundusid toitu otsivat keset tolmavat mulda.
Kui loodus, mis juba mitu aastat vaevleb kuivuse käes, millele on omased kõrged temperatuurid – eriti just lõunaosas, põhjaosa on pigem niiske ja aasta ringi soe – ning tuulised päevad, kus on mäed ja orud, millele raske ligi pääseda, satub tule meelevalda, tundub sellise tule peatamine peaaegu võimatu.
Inimesed, kes vabatahtlikena lähevad nende tulekahjudega võitlema, on tõepoolest kangelased. Selle aasta tulekahjude hooaega kirjeldatakse juba praegu kui enneolematut, puhkevaid tulekahjusid oma võimsuses kui nähtust, mida isegi kogenud tuletõrjujad enne näinud pole.
Kangelaste vastased on inimesed, kes neid tulekahjusid süütavad. Selget statistikat, kui palju inimesi eri osariikides tulekahjude süütamises süüdistatuna vahi alla on võetud, veel pole, kuid erinevaid artikleid lugedes jääb silma väide, et suur osa praegustest tulekahjudest on inimeste (või ka laste) poolt kas tahtlikult või tahtmatult (sigaretid, ilutulestik jne) süüdatud.
Samas leiab artikleid, kus vastupidiselt väidetakse, et suurem osa (eriti just väga palju kahju tekitanud) tulekahjudest on tekkinud ilma vihmata äikesetormide tagajärjel, paaril juhul ka puude kukkumisel elektriliinidele jne (ABC News: The truth about Australia’s bushfires – arsonists aren’t responsible for many (Tõde Austraalia võsapõlengutest – paljude eest ei vastuta süütajad)).
Ometi tunnistab seegi artikkel, et kuritegelikud süütajad on jäädavalt tõsine oht, ning rõhutab, et tihtipeale on oma osa väga kuival taimestikul, mis kiiresti tuld võtab ja kus tuli kiiresti edasi levib.
Miks?
Aga isegi kui kõik tulekahjud pole inimese süüdatud, siis miks üldse paneb inimene looduse põlema, nii et kõik tule teel ilma valikuta hävineb? Pole ju nii, et hävineb vaid inimeste loodu, hukka saab ju kogu loodus, kõik elukad, kes ei suuda kiiresti tule teelt põgeneda.
Küünilise eestlasena tekib mõnikord kahtlus, kas need tulekahjud pole süüdatud kellegi poliitilise propaganda toetamiseks, aga loodetavasti pole sel kahtlusel alust…
Loodetavasti võidab see austraallane, kes armastab oma maad ja loodust, kes absoluutselt jumaldab oma mitmekesist loomariiki. Need on inimesed, kes töötavad vabatahtlikena metsloomade varjupaikades või võimalusel annetavad sellistele organisatsioonidele.
Need on inimesed, kes koguvad annetusi oma naabrite mahapõlenud maja ülesehitamiseks, kes pakuvad toitu ja pesemisvõimalusi väsinud tuletõrjujatele jne.
Austraallased armastavad aidata, millegipärast mõnikord sel aastal armastavad nad ka tulekahjusid süüdata. Kindel on see, et kaotajaks jääb kõik elav ja inimese loodu, võitjate selgitamisega läheb veel aega. Ehk poliitiliste protestide korraldajad oskavad juba aimata?
