Helerin Väronen
Ooperikino neljandat hooaega Valtu seltsimajas poolitas Francis Poulenci „Karmeliitide dialoogid“, mille kohta juba sügisel rääkis Ooperikino korraldaja Teele Ojasalu, et tegemist ei ole lihtsa ooperiga, vaid pärast seda lähevad inimesed ära palju mõtlikumana ja heas mõttes häirituna.
Enne ooperi algust soovitas Ojasalu neil, kes ei olnud veel kava lõpuni lugenud, seda ka mitte teha, ja lasta ooperi lõpplahendusel ennast üllatada, hoiatades, et lõpp on šokeeriv. Teemad, mida seekordne ooper käsitles, olid inimlikud – surmahirm, usk, ahastus, jumala arm, lunastus, vaimne tervis, inimese õigus vabale tahtele.
“Karmeliitide dialoogid” põhineb tõestisündinud lool. Ooperi tegevus toimub Prantsusmaal aastal 1789, mil esimesed märgid revolutsioonist hakkasid riiki raputama. Peategelane Blanche de La Force, kes on lapsepõlvest saadik olnud närviline ja kartlik, teatab oma isale ja vennale otsusest liituda karmeliitide nunnaorduga. Paar nädalat hiljem teeb kloostriülem Madame de Croissy Blanche’ile selgeks, et klooster ei ole pelgupaik eelseisva sõja eest, vaid palvemaja. Ühest küljest pakub klooster Blanche’ile turvatunnet, kuid samas vaevavad teda eksistentsiaalsed hirmud, mis suurenevad varsti veelgi.
Kloostriülem sureb piinarikkalt. Selle stseeni kohta ütles Teele Ojasalu kommentaariks, et tegemist on seninähtud ooperitest kõige ehedama surmastseeniga, mis ilmselt kõnetab liigagi paljusid, kes lähedase kaotuse üle elanud. Samuti juhtis ta tähelepanu vajadusele mõelda vaimsele tervisele (Blanche’i ärevus).
Nunnad annavad märtrivande. Blanche’i on aga vallanud surmahirm ja ta põgeneb. Kuuldes, et karmeliidid on vahistatud ja surma mõistetud, valib ta liitumise oma õdedega nende tõotuses.
Kuigi nähtud lavastuses seda otseselt ei näidata, giljotineeriti 1794. aastal 16 karmeliitide nunna (selles lavastuses jäeti mulje, et nunnad lasti maha). Ema Mariel õnnestus enne nunnade vahistamist põgeneda ja just tänu temale on see lugu ka järeltulevatele põlvedele teada.
Karmeliidid leidsid rahuliku surma, millele astusid vastu otsusekindlalt, lauldes hümni Salve Regina.
„Karmeliitide dialoogide“ paremaks mõistmiseks tasub teada selle ajaloolist tausta. Algul ei olnud Prantsuse revolutsioon religioonivastane, kuid ilmalikuks muutunud ühiskond oli karm selliste mõtisklevate usukorralduste suhtes nagu karmeliidid. Paljuski arvati ka, et nunnad on kloostrisse sunnitud alaealistena ja oma perekondade survel, mitte omast vabast tahtest, nii et tegemist on ohvritega. Karmeliitide tapmine mõjus rängalt aga ka revolutsiooni pooldajatele, nii et sellest sai revolutsiooni üks pöördepunkte.
Enamik nunnadest olid tegelikult üsna eakad ja suurema osa oma elust kloostris veetnud. Seega oleks tavaellu naasmine olnud nende jaoks ka rahu ajal, ühiskonna toel ja heas majanduslikus seisus väga keeruline ja harjumatu. Kuid nemad sattusid kloostri laialisaatmise tõttu tänavale ajal, mil kõigi elu oli ohus, inimesed olid vaenulikud, kahtlustavad ja neil puudusid elementaarsed elatusvahendid, rääkimata oma kodust. Nad olid hirmul, kodutud ning ilmselgelt kogunesid nad taas. See oli aga keelatud ja viis surmaotsuseni. Teele Ojasalu julgeb oletada, et ühiselt surma minek oli neile omamoodi mõistlik valik.
Hetk, mil karmeliidid hukati, tekitas aga minus teatud paralleele tänapäevaga. Nemad hukkusid selle eest, kes nad olid, oma uskumuste ja tõekspidamiste eest. Otseselt sellist hukkamist enam ei toimu, vähemalt mitte meil, kuid hukkamõistu lihtsalt selle eest, kes sa oled, ja valesüüdistusi on saanud tunda mitmed inimgrupid. Pärast Ooperikino selle loo tausta kohta lugedes leidsin ühe teksti, milles kunstiinimesed on tunnistanud, et nemad on ka justkui kloostrisse suletud, usuga sellesse, mida nad teevad. Ühiskond neid sageli ei mõista ja paljudele tundub, et nad tegelevad mittevajaliku asjaga. Selle ooperi kohta on nad aga öelnud, et see on nende pihtimus, nende palve.
Ojasalu leiab, et kui elus kogeda vaid üht ooperit, võiks see olla “Karmeliitide dialoogid”. See on ooper, millesse on meisterlikult kogutud ja vormitud inimeseks olemine, ühiskonna käegakatsutavad valupunktid ning hinge nii räsiv kui ka paitav muusika.
