Taas kultuurimõisaks kerkiv Pirgu mõis

Helerin Väronen

Üks Raplamaa kolmest mõisast, mis eelmisel aastal uue omaniku leidis, on Pirgu. Privaatse asukohaga väiksel mõisal on kirju ajalugu. Tähelepanuväärseks teeb Pirgu asjaolu, et see on 80-ndate lõpul varemetest taas üles ehitatud.

Täielikust hävingust päästis mõisa Raplamaa kolhoosiesimehi ja spetsialiste tabanud koolituste vaimustus. Just tänu agrotööstuskoondise uuendusmeelsete juhtide ideele luua arenduskeskus, ehitati Pirgu mõis varemetest üles. Edasises Eesti kultuuriloos oli mõisal mängida suur roll. Pirgu Mälusektori ümber, mida juhtisid Ülo Vooglaid ja Merle Karusoo, tekkis märkimisväärne seltskond pedagooge, sotsiolooge ja psühholooge nagu Mikk Sarv, Ruve Šank, Tõnu Ots, Tõnis Arro, Andrus Ristkok ja paljud teised. Aeg oli aga selline, et kõigest otse rääkida ei saanud, nii kogus Karusoo eestlaste elulugusid ja põimis need näidenditeks.
Eesti Vabariigi taastamise järel jäi Pirgu hooletusse, kuni selle ostis 1994. aastal õppejõud ja psühholoog Ruth-Kaja Pekk. Koolitustega mõisas jätkati ning samuti sai Pirgu populaarseks pulmade ja pidude korraldamise paigaks. Seda kuni aastani 2018, mil mõis taas müüki läks.
Kuigi mõisate müümine on keeruline ja võtab sageli aastaid aega, oli Pirgul õnne ja juba järgmisel aastal leidis mõis uue omaniku. Austria päritolu Wolfgang Doneust võlusid Pirgu privaatsus, väiksus ja Tallinna lähedus. Tema soov on mõis sammhaaval taas rahvale avada ja muuta Pirgu uuesti kohaks, kus kohtuvad inimene ja kultuur.

Kultuuripärandirikas ja piisavalt pisike Pirgu

Selleks, et lähemalt kuulda Doneuse plaanidest ja Pirgu mõisaga tutvuda, seadsime eelmisel kolmapäeval autorattad just nimelt Pirgu suunas. Tugev tuul oli meile aga ninanipsu mänginud ja napilt enne mõisani jõudmist laiutas teel ees suur puu.
Just need tormiga murdunud puud saidki esimesena jutuks võetud. Nii mõnigi suur ja vägev puu on viimatiste tormidega Pirgu ligi 250-aastases pargis murdunud. Paljud puud asuvad ka mõisale väga lähedal, nii et Doneus on pidanud laskma neid natukene kärpida – parem siiski karta kui kahetseda.
Mõisas tegutsemiseks Doneusel aega jagub. Juba mõned aastad on ta pensionär. Varem oli ta hambaarst Austrias, kuid nüüd elab ta vaid Eestis.
Siia sattus ta esimest korda umbes 20 aastat tagasi, enne seda, kui Eesti Euroopa Liidu liikmeks sai. Doneus oli Euroopa Hambaravi Nõukogu president ja spetsialistina tuli ta valdkonnasisest nõu andma, milliseid muudatusi on vaja teha enne ja pärast EL-iga liitumist.
Pirgu mõisa külastas Doneus esimest korda eelmise aasta kevadel, pärast seda, kui ta oma eestlannast naisega oli teinud otsuse endale mõis soetada. Õige paiga leidmiseks külastas ta mitmeid mõisaid, kuid need tundusid tema jaoks liiga suured. Pirgu võluski Doneust sellega, et see oli piisavalt väike, kena ümbrusega ja Atla jõe kõrval. Samuti on plussiks Tallinna lähedus.
Küsimusele, miks Doneusele mõisad meeldivad, vastas ta, et mõisad on oluline osa kultuurist ja kui vaadata mõisate ajalugu Eestis, Liivimaal ja Saksamaal, siis on näha, kui palju kultuuri pärines just mõisatest. Mingit ärilist eesmärki Pirguga Doneusel ei ole, kuna ta näeb, kui keeruline on näiteks mõisahotellidel hakkama saada.
Olles uurinud Pirgu nooremat ajalugu, on ta aru saanud, kui oluline koht Pirgu 80-ndate lõpul oli. Kultuuriaktivistid kogunesid ja mõtlesid tulevikule, tehes seda omal viisil ja ajale sobilikult. Austusest selle kultuuripärandi vastu, mis neist jäi, tahab Doneus mitte küll päris samal viisil, kuna ajad on muutunud, kuid mingil moel muuta Pirgu kultuurikoondajaks Raplamaal. Väga selgeid plaane, millisel viisil see teoks saab, Doneusel ei ole, kuna nii mõnigi plaan tuleb asjade arengu käigus ja mõned eelmised plaanid võivad samas kaduda. Kindel on aga see, et mida iganes Pirgus teha, peab see olema hoolega planeeritud, leides häid viise, kuidas mõisa kui kultuuripärandit hoida. Esimene visiit Pirgusse toimuski Doneusel koos Muinsuskaitseameti Raplamaa nõuniku Mikk Mutsoga.

Kohalike kasutamine ja väärtuslikud puud

Paljud väiksemad tööd nagu tapeetimine, värvimine ja kardinate õmblemine teevad Doneus ja tema naine ise ära, jättes spetsiifilised tööd spetsialistidele. Näiteks elektritööd, mis on keerulisemad kui lambipirni vahetus. Nende tööde jaoks on Doneus leidnud kohaliku ettevõtte Elfi Elekter. Doneus kiidab selle juhti Toivo Strandbergi, kes on just sedasorti inimene, kes talle meeldib. Doneuse soov ongi võimalikult palju teha koostööd kohalike ettevõtetega.
Kohalike abi kasutab Doneus ka murdunud puude likvideerimisel. Pargist rääkides meenutas ta, kuidas tal oli Austrias farm ja 20 hektarit metsa, kus ta enamuse töödest tegi ise. Doneusele meeldib väga looduses tegutseda, kuid Austria kodu maha müües ei tulnud ta selle peale, et sealseid traktoreid ja metsandustehnikat võiks tal edaspidi siin vaja minna. Liigselt Doneus seda aga ei kahetse ja leiab, et puudehooldusega pole ülikiire, kuna mets pole midagi sellist, millega tuleb tegeleda kohe. Välja arvatud muidugi juhul, kui puu teed blokeerib. Ülejäänud murdunud puudega tegutsemine nõuab aega, kui maapind on külmunud.
Ka arboristide abi kasutamiseks on vaja külmemaid ilmu. Doneus lisas, et arboristidelt kasutaks ta vaid õiget nõu, kuna tegu on siiski mitmesaja aasta vanuse mõisapargiga ja ta ei tahaks teha otsuseid, mis teeksid kahju ajaloolistele puudele. Tal endal ei ole piisavalt kogemust selliste pargipuudega, Austrias tegeles ta pigem mändide ja kuuskedega.
Mitmed mõisad on kuulsad oma kummituste poolest. Selle peale Doneus naeris ning sõnas, et tõesti, igas vanas majas on kummitused, lihtsalt peab oskama kuulata. Vahel küll selgub, et hääle taga on midagi reaalset nagu hiired, kes muidu on Doneuse arvates toredad loomad, kuid ainult selle hetkeni, kuni nad tema raamatuid hakkavad sööma.
Loomadest rääkides oli Doneuse jaoks alguses harjumatu elada kõrvuti koos kobrastega. Eriti häiriv on see, et nad tapavad elujõus puid ja seda väga lühikese ajaga. Kuid nendega tuleb õppida koos elama.

Prioriteedid tuleb paika seada

Vajalikest ehitustöödest rääkides sõnas Doneus, et tähtsuselt järgmine on katus, mis vajab renoveerimist. Kõige tähtsam ja esimene samm oli aga küttesüsteemi uuendamine. Vana süsteem töötas küll korralikult, kuid põhines elektril. Doneus katsetas, kui suur kulu tekib, kui küte terves majas sisse lülitada, ja sai tulemuseks, et päevane küttearve oleks siis 250 eurot. Uurides erinevate säästlikumate küttesüsteemide kohta, langes Doneuse valik pelletitele, mis on palju odavam. Osa radiaatoreid vahetati samuti välja, alles jäeti vaid need, mis hästi töötasid. Doneus lisas, et tema arvates oli see muutus väga suur samm õiges suunas.
Küttesüsteemi vahetusest alustati just seepärast, et mõis püsiks kuiv. Kuumus ei olegi niivõrd oluline kui see, et ruumides, kus iga päev ei elata, ei langeks temperatuur alla 16 kraadi, mis on optimaalne temperatuur selleks, et niiskust ära hoida.
Algupärast mööblit mõisas alles ei ole ja kõik nähtu on Doneuse sõnul odav second-hand mööbel, millest mõni ese vajab veel renoveerimist. Kulutuste kohta lisas ta, et nad ei taha mõisasse investeerida liiga palju, mingi eelarve ja piirid peavad paigas olema ning teadmine, mis on prioriteetne.
Mõisas tuuri tehes viis Doneus meid esmalt läbi garderoobi ja fuajee teisele korrusele vaatama ruume, mis hetkel on tühjad, kuid varem olid mõeldud ööbimiseks. Ülakorrusel sai pilgu heita ka katusealusele, mida Doneus on tselluvillaga soojustanud. Sealtsamast katusealusest leidis ta ka piljardilaua, mis vajab küll mõningast vuntsimist, kuid võiks ühel hetkel täiesti kasutatav olla.
Liikudes alla tagasi, rääkis Doneus viimasest Pirgu omanikust enne nõukogude aega. See oli Constanze von Wetter-Rosenthal, kelle tehtud on näiteks Tartu Kuradisilla ja Inglisilla pronksreljeefid. Tema töödest ja elust tahaks Doneus hea meelega mõisasse väikse galerii teha ja on selle tarbeks ka üht-teist leidnud, kuid infot oleks veelgi vaja.
Juhuslikult puutus Doneus mõisas toimunud jõulupeol kokku inimesega, kelle vanaema ja ema olid mõisaga veel Wetter-Rosenthali aegadel seotud.
Suures saalis, kus mainitud jõulupidu Pirgu Küla MTÜ-ga koos peeti, oli veel ka uhke ja päris jõulukuusk üleval. Kunagi tulevad suure saali küljeruumidesse külaliste- ja raamatukoguruumid, kuid hetkel on need lihtsalt asjade ladustamiseks.
Mõisa kõige uhkemaks ruumiks tuleb ilmselt pidada punast saali, mille kohta Doneus rääkis, et ka varem oli see saal punane, kuid plastivärvi. Nüüdne tumepunane sügav toon on aga väga suursugune ja sobib ruumi suurepäraselt. Ainus, mida Doneus selles ruumis muuta tahaks, on laud, mis on küll selle ruumi jaoks kunagi tehtud, kuid niivõrd suur, et suveajal blokeerib tee rõdule.
Neis ruumides sai Doneus näidata ka, miks ei ole Pirgu mõisa vanadest headest aegadest midagi alles. Mõisast tehtud pildid on albumisse kogutud ja sealt on näha, et 1983 oli mõis varemetes, pool mõisast oli kokku kukkunud ja suures saalis kasvasid puud. Mõisa ühte külge oli ehitatud korsten, kuna kunagi oli plaan muuta mõis tellisetehaseks. Korstnakoht oli ka punase saali aknast näha.
Poole albumist täitsid aga pildid, milliseks Pirgu aastaks 1987 muutunud oli. Ehitajad olid teinud head tööd, eriti kui arvestada, et kõiki materjale ei olnud võimalik sel ajal kätte saada.

Hingel olev sild, mis tahaks taastamist

Nii nagu saalid, oli ka kelder varem mõeldud pidude jaoks ja seal asus eraldi köök, mis kunagi saab endale uue sisu. Seda küll mitte gastronoomiliste tegude jaoks, vaid lihtsalt selleks, et kui taas mingeid üritusi seal kunagi pidada, oleks võimalused söögitegemiseks olemas.
Omaette suur töö saab olema keldriseintelt vana värvi eemaldamine ja uuesti värvimine. Vana värvi vaadates on näha, et see ei lase seintel hingata ja hoiab niiskust endas. See töö aga ei ole nende hulgas, mis kohe lähiajal ära teha tuleb.
Keldris valitsenud niiskuselõhnast on nüüdseks peaaegu lahti saadud ja niiskustase keldri jaoks sobiv. Varem liigse niiskuse tõttu mittetöötanud klaver on samuti hakanud taas häält tegema.
Keldrikorrusel asub ka saun, mis täiesti toimib pärast korrodeerunud ahju väljavahetamist. Saunast saab otse õue, jõe äärde jahtuma minna. See on aga just see koht, kus üle jõe minev sild on puudu. Kahe õuelambi vahelt on veel näha silla vundament. Sellest, milline sild oli, saab aimu, kui otsida Pirgu mõisa parki Wikipediast. Kolmest pildist on ühel näha uhke sild üle jäätunud jõe.
Teisel pool kallast asub ka kolm terrassi, mida Doneus puhastada tahaks, kuid ilma sillata on need kasutud. Osa sillajuppe on Doneusel alles ja ta loodab, et ühel heal päeval õnnestub tal sild taastada sellisena, nagu see kord oli. Teisel pool jõge asuvad ka kaks väga heas seisus keldrit, üks neist jääkelder, teine tavaline maakelder.
Üldjoontes on Pirgu heas olukorras, omanikel on prioriteedid paigas, millises järjekorras milliseid töid teha ning Doneus on rahul, et mõisa üks varasematest omanikest, Gideon von Stahl seda nii suureks ei ehitanud nagu paljuski sarnast Hõreda mõisa.