Helerin Väronen
Kooli ja sealse personali tähtsust laste elus on raske ülehinnata. Sügis on aeg, kui tunnustatakse parimaid õpetajaid, kuid peaaegu sama tähtis, kui on õpilastele antav vaimutoit, on seda ka koolitoit, mis peab andma piisavalt kütet, et jõuaks tarkust taga ajada.
Maitsva koolitoidu taga on aga kokad, kes omad tööd teevad pühendumise ja südamega. Juuru Eduard Vilde kooli toitu on paljud kiitnud. Seal on peakokaks Maaja Aasamäe ja tema abiliseks Milvi Karen. Just Milviga käisimegi reedel, pärast seda, kui laste kaks söögivahetust möödas olid, koolitoidust rääkimas.
Tavaks on saanud, et kes meist Juuru kooli satub, seda ka sööklas kostitatakse, ja seegi kord pakkus Milvi toitu, mis oli sel päeval menüüs olnud: ahjuomlett, sardell, kõrvitsasalat ning saiavorm. Kõrvitsasalatit pakkudes rääkis Milvi, et nüüd jälle lubatakse koolisööklates hoidiseid teha, vahepeal ei lubatud. Nii on Milvi koos Maajaga teinud kõrvitsasalateid, ämbrisalateid ja oma aia kurke marineerinud.
Koolitoidu menüüsid saavad kokad ise teha ja üldreegel on Juuru koolis, et kui ühel päeval on supp, siis järgmisel päeval on praad. Vahel küll juhtub, et kui ladu pakub soodsa hinnaga toorainet, tuleb mitu praepäeva järjest, mis on lastele muidugi vägagi mokkamööda.
Juuru kool on Milvile tööandjaks olnud juba 26 aastat, sellest 15 on ta olnud kokaabi. Enne seda oli ta koristaja ja majahoidja. Lapsed küll kokkadel vahet ei tee, et üks neist peaks ametinimetuse järgi justkui tähtsam olema. Mõlemat kutsutakse ikka kokatädiks ja päris väikesed kipuvad ka õpetaja ütlema.
Seda, et kokki koolis tähtsaks peetakse, illustreeris kenasti Milvi meenutus ajast, kui praegune direktor Kalle Kõiv esimest aastat tööl oli ja toimus jõulupidu. „Me ikka lähme vaatama laste esitusi, kui vähegi võimalik on. Minu jaoks oli aga suur üllatus, et mulle oli ka kingitus ja ma pidin jõuluvana juurde minema. Ma aga ei olnud ette valmistunud ja ei ole ma ka esineja tüüp. Mõtlesin, et mis siis nüüd saab, küsisin siis lastelt, et kas te olete häid toite saanud, nad vastasid kooris „Jaa!“. Rohkem polnud vajagi,“ meenutas Milvi naerdes.
Laste lemmiktoitudest rääkides on ikka esimene, mida lapsed ise nimetavad, makaronid hakklihaga. Ja just nimelt hakklihaga, vorsti või singiga ikka nii head ei ole. Muidugi on suureks lemmikuks ka pannkoogid. Milvi meenutas oma tööleasumise ajast, et toona ei tahtnud lapsed paljusid asju isegi mitte proovida ja näiteks paprika mõne toidu sees oli täitsa välistatud. Nüüd on lapsed paljuski just tänu Milvi kannatlikule ja järjepidevale tööle hakanud sööma praktiliselt kõike. „Oote ajal lõikan väikestele pisikesi killukesi proovimiseks, kui ei meeldi, võivad välja sülitada. Aga nad ei sülita välja, küsivad hoopis juurde,“ rääkis Milvi.
Muidugi on lapsi, kes on millegi vastu allergilised ja seetõttu mõnda asja süüa ei saa, ja vaatamata proovimisele on sööke, mis mõnele ei hakkagi kunagi meeldima. Keegi aga nälga jääma ei pea ja vajadusel tehakse õpilasele eraldi menüü. Praegu vegantoidulisi lapsi koolis pole, kuid gluteeniallergiku vajadustega tuleb küll arvestada.
Erinevaid vajadusi ja nõudmisi toidule kohtab Milvi aga lastelaagrite toitlustamise puhul tihedamalt, kuna seal on koos lapsed üle maakonna.
Lemmiktoidud on lastel veel frikadellisupp ja üllatuslikult ka hapukapsaborš. Üks nüanss, millega ilmselt paljud vanemad maadlevad, on see, et lapsed söövad värskeid köögivilju eraldi, kuid niipea kui need on toidu sees millegi muuga koos, näiteks salatiks tehtud, käiakse sellest kaarega mööda. Milvi sõnaski, et kaalikasalatit on nad nende aastate jooksul teinud vaid paar korda, kuid pane kaalikakangid lauale ja need süüakse kohe ära. Sama lugu on porgandi-, paprika- ja kapsaviiludega. Salatid, mida lapsed aga meelsasti söövad, on tomati-kurgi salat hapukoorega, hiina kapsa salat natukese pirni ja majoneesiga ning eriti just väiksemate laste lemmik on peedisalat küüslauguga.
Paratamatu on aga see, et vaatamata soojale ja tervislikule toidule tahavad lapsed vahel süüa ikka ka friikartuleid, hamburgereid ja pitsasid. Kodust pitsat eriliste maitseaineteta ja koduse sibula-tomati hoidisega on Milvi lastele laagris lõunalauale teinud ja ka selline pitsa meeldis lastele vägagi.
Suuremad õpilased kipuvad vahetundidel poes käima snäkke ostmas, selle asemel, et korralikult lõunat süüa, kuid sageli on selle taga kambavaim, mis tekib just viiendas klassis, kui lapsed tunnevad, et nad on iseseisvamad ja suured. Üks ees otsustab, et sööklatoit ei sobi, ja võtab suuna poe poole. Kambavaimust lähevad teised kaasa, kuigi sisimas tahaks ehk hoopis sooja lõunat. Sel aastal küll pole väga selliseid probleeme ette tulnud, kuid Milvi meenutas, et üle-eelmise aasta sügisel keeldusid ühes klassis paar õpilast söömas käimast. Milvi mainis seda klassijuhatajale ja pärast seda oli asi jälle korras.
Hoiatavaks juhtumiks, mis võib juhtuda, kui ei söö, oli hetk, kui üks õpilastest minestas. Põhjuseid, miks lapsed niimoodi end näljas hoiavad, võib Milvi arvates otsida ka koolikiusamisest. Piisab mõnest halvasti ütlemisest, kui nii tüdrukud kui aina enam ka poisid hakkavad ekslikult arvama, et nad on paksud.
Söömas käivad õpilased kahes vahetuses: 1.-5. klass kell 11.30 ja 6.-9. klass kell 12.30. Vahepealsel ajal, kell 12 käivad koolisööklas söömas ehitustöölised, kes praegu kooli teises otsas huvikooli ruume ehitavad. Samuti käivad söömas Arca Nova töölised ning ka mõned kohalikud.
Hea söök tekitab vähem jäätmeid ja toob tänu
Need, kes on kiitnud Juuru koolitoitu, on sageli välja toonud just selle, et seal on paremad kartulid kui mõnes teises sööklas. Milvi põhjendas seda sellega, et vähemalt kõik need aastad, mis tema on kooli sööklas tööl olnud, on saadud kartul kohaliku taluniku käest ning nad koorivad selle masinaga ise. Teine nüanss on aga see, et mõnda teise sööklasse tuuakse sulfaadis olnud kartul, mis ei taha enam pehmeks keeda. Hiljuti lastega laagris kaasas käinud õpetaja küsis samuti, kust Juuru kokad nii head kartulid on saanud. Milvi vastas selle peale, et asi ei ole niivõrd kartulis kui selles, kuidas seda hoitud on.
Varem tõsteti lastele portsjonid taldrikutesse valmis, aga nüüd pannakse toit suure kausiga keset lauda ja lapsed tõstavad endale ise ette. See muutus on märkimisväärselt vähendanud toidujäätmete hulka. Väiksematel õpilastel on õpetaja kaasas, kes ka alati tuletab meelde, et lapsed liiga palju süüa ette ei tõstaks. Mõned kipuvad seda vahel küll tegema, kuid vahe on ikkagi sees, sest kui vanasti oli toidujääkide jaoks 20 l nõu, siis nüüd piisab viieliitrisest, mis ehk alles kolme päevaga täis saab. „Nii et kui siga peaks pidama, siis see jääks nälga,“ ütles Milvi naerdes.
Need vähesed biolagunevad jäägid, mis tekivad, viib Milvi koju kompostihunnikusse ja ülejäänud jäätmed lähevad ta tuttava kanadele, nii et prügikonteinerisse midagi ei rända.
Küsimusele, kuidas panna last tervislikumalt toituma, vastas Milvi, et eks see käib ikka meelitamisega, tuleb lihtsalt laua juures käia ja lapsega rääkida. Kõige paremini saab ta kontakti oote ajal, kui 1.-5. klassi lapsed sööklas käivad.
Juuru koolis on teemaks olnud ka hommikupudru pakkumine, kuigi konkreetseid avaldusi selleks veel ei ole. Neis koolides, kus hommikuputru pakutakse, süüakse seda enne tundide algust, aga Juurus tuleks seda teha pärast esimest tundi, kuna koolibussid jõuavad napilt enne tundide algust. Samuti on koolil plaan hakata oodet pakkuma ka suurematele õpilastele, kuna päev on pikk, õpilased saavad alles poole neljast ära ja sageli ei pruugi kodus mingit sööki valmis olla.
Praegu on tehtud nii, et kui väikestest midagi üle jääb, pakub Milvi seda suurematele. Oma laste pealt, keda tal on kuus (neist neli suuremat on poisid), teab ta, kui uskumatutes kogustes just poisid kasvueas süüa võivad.
Milvi mainis ka, et sööklat renoveerides oli koolil plaan paigaldada söögisaali kuumlett, kuid nad Maajaga tegid selgeks, et nii väiksel koolil ei ole praegu küll seda vaja. Võimalus paigaldamiseks on jäetud, kuid sellisel viisil toidu väljastamine võtaks palju rohkem aega.
Lapsed tunduvad Milvi ja Maaja tehtud toitudega rahul olevat. Nad toovad ise nõud ära ja Milvi sõnas, et lapsed on hakanud nüüd toidu eest tänama. Oli aeg, kui õpilased ei kippunud ei teretama ega tänama, kuid nüüd on see komme tagasi. Nii et Milvi sõnul ei ole see noorus midagi nii hukas, lootust veel on.
Killuke südant igas toidus ja hea läbisaamine töökaaslastega
Konkreetset huvi kokkamise vastu Milvil enne sööklasse tööleminekut küll ei olnud ja ta oli täiesti veendunud, et tema ei õpi ära, kuidas suurt kogust süüa teha. Nüüd aga, kui ta on üksi ka laagritäiele rahvale süüa teinud, ei ole selles tema jaoks midagi keerulist. Nüüd on pigem probleem selles, et veel kodus olevatele tütardele ei oska ta väikseid koguseid teha.
„Üks asi, mille olen selgeks saanud, on see, et kui kodus ei ole tahtmist teinekord süüa teha, siis ei tasugi seda teha. Ühe korra olen sundinud ennast tegema ja toit ei tulnud välja. Ükskõik mis asjaga on tegelikult nii, et kui sa ei taha teha, siis ära sunni ennast. Toidu puhul tajuvad ka pereliikmed ära, kui see ei ole välja tulnud. Vanaema ütles mulle kunagi ikka, et pane killuke oma südant iga toidu sisse ja kõik sujub,“ sõnas Milvi.
Tööl olles on muidugi kohustus süüa teha ja ära viilida sellest ei saa. Ja ka seal tuleb vahel ette päevi, kus lihtsalt ei ole seda õiget tunnet sees ja toit ei saa päris nii hea, kui peaks. Kõigi nende 15 aasta jooksul ei ole aga toit nii untsu läinud, et selle ära viskama peaks.
Uut veerandit said kokad alustada uutes söökla- ja köögiruumides. Renoveerimise ajal oli söökla üle õue teises majas. Milvi rääkis, et tegelikult pidid nad ajutisel pinnal olema aasta aega, kuid lõpuks olid kaks ja pool aastat. Vanade ruumidega harjusid mõlemad kokad ära ja ühtegi halba sõna ei ütle. Ainus väike puudus, mis praegusel köögil on, on see, et ruumi võiks Milvi arvates rohkem olla.
Vahel, kui tööd tehes kiirus ja tempo taha tuleb, võib olukord stressi tekitada, aga Milvi kiidab töökaaslast Maajat, kellega tal on olnud ideaalne koostöö kõik need 15 aastat. Milvilt saavad kiita ka praegune direktor Kalle Kõiv ja kooli juhtkond. Kõiv olevat kõige rahulikum direktor, keda tema kõigi koolis töötamise aastate jooksul näinud on. See rahulikkus mõjutab ka lapsi positiivselt. Info liikumine ja koostöö juhtkonnaga on Milvi sõnul samuti hea.
Peale koolisööklas töötamise valmistab Milvi toitu ja katab lauda ka erinevate ürituste tarbeks. Eriti uhked lauad said tehtud veel Juuru valla aegadel aastapäevade puhul. Pärast Rapla vallaga ühinemist aga ei ole enam selliseid üritusi toimunud. Samas leiab Milvi, et ta vajabki natuke puhkust. Vahel kipuvad tütredki emale meelde tuletama, et tal ei ole nende jaoks aega, isegi nädalavahetustel kokkab mõne ürituse tarbeks. Kuid Milvi proovib siiski igal võimalusel leida aega lastega koos midagi teha. Aeg-ajalt käiakse Tallinnas kinos, korra aastas loomaaias ja võimalusel käiakse koos ka kohalikel üritustel. Enda jaoks võtab Milvi aega aga rahvatantsuringis, aiamaal nokitsedes ja metsas käies.
