Helerin Väronen
Eelmise aasta detsembri alguses alustas keskkonnaministeerium eakate jäätmekooli korraldamist, et selgitada jäätmete liigiti kogumist. Esimeseks kohaks sai Võru ning teise kohana jõudis järg eelmisel reedel, 24. jaanuaril Rapla kätte.
Jäätmekooli alguses sai sõna keskkonnaminister Rene Kokk, kes rääkis, et jäätmekooli mõte tekkis avalike suhete peaspetsialistil Kadri Kauksil. Põhjus, miks jäätmekoolitusi tehakse, on selles, et ministeerium tahab kasutada kõiki võimalusi, kuidas viia jäätmeteemalisi arutelusid ja informatsiooni ühiskonda laiemalt. Kokk julgustas kohaletulnuid nii jäätmete teemal kui ka üldse keskkonnaministeeriumi puudutavates küsimustes nendega aktiivselt suhtlema, lubades tänaval kohtudes ka endal nööbist kinni võtta ja talle küsimusi esitada.
Jäätmekooli viis läbi asekantsler Kaupo Heinma, kes sõnas, et jäätmeprobleem on alguse saanud sellest, et me oleme endas ära kaotanud mõistliku lähenemise, n-ö talupojamõistuse. Ministeerium on mõistnud, et kõige lihtsam on seda mõistlikkust taastada neis, kellel on olemas erinevate aegade kogemused. Noorte inimeste jaoks on loogiline, et näiteks sai on viilutatud ja kiles, muud varianti nemad ei tunne. Vanemal generatsioonil on aga mälestused ka pakendivabast saiast, ehk nad teavad, et saab ka teistmoodi. Heinma lisas, et eakamatel on võim mitme generatsiooni üle ja samamoodi head mõjutajad on lapsed.
Kuidas jäätmeteket vähendada
Enne, kui Heinma hakkas lahkama, kuidas peab prügi sorteerima, võttis ta vaatluse alla selle, kuidas vähendada koju tekkivate jäätmete hulka. Näiteks on erinevates olukordades mugav kasutada majapidamispaberit pühkimiseks ja kuivatamiseks, kuid palju mõistlikum on kasutada tavalist käterätikut. Ja kui kasutada paberit, tasub meeles pidada, et see läheb biojäätmetesse. Kuid seda ka vaid neil, kellel biojäätmeid ära viiakse, sest ise kompostides ei saavutata päris selliseid tingimusi, mis paberi lagunemiseks vajalikud on (niisutatud paberrätikud käivad aga olmeprügisse, kuna need sisaldavad plasti).
Taskurätikud on küll selline mugavustoode, mida Heinma ei ole riidest alternatiivi vastu vahetanud, kuid ka sellise asja puhul saab teha targema valiku ja valida toode, millel on ökomärgis peal.
Riidest suured poekotid levivad aina enam, kuid lisaks tasub ka õhukeste kilekottide asemel kasutada korduvkasutatavaid isetehtud kotikesi, mida saab kergesti teha näiteks vanast kardinast.
Muutes oma tarbimisharjumusi ja vähendades pakendite hulka, mõjutab see vähemal või rohkemal määral ka rahakotti positiivselt. Näiteks tasub pudelivee asemel osta üks korralik pudel, mida veega ise täita, ja kohvi enda topsiga ostes teevad mitmed müügikohad soodustust.
Tootja maksab sorteeritud pakendi eest
Kui räägitakse pakendijäätmetest, tekib paljudel sageli küsimus, mis käib pakendi alla. Heinma selgitas: „Kõik, mis te võtate kauba ümbert, on pakend. Kõik, mis teid informeerib, on pakend. Kõik, mida te tootega koos ära ei tarbi, on pakend.“
Kui puhas peab aga äraantav pakend olema? On jäetud mulje, et ära võib anda vaid puhast pakendit, kuid Heinma kummutas selle arvamuse. Oluline on, et pakend oleks tühi ja ei määriks teisi pakendeid, nii et keefiripaki või jogurtitopsi võib jätta pesemata, kuid tuleb jälgida, et pakend oleks kinnine.
Heinma lisas, et väga oluline on, et igasugune pakend saaks eraldi kogutud, isegi kui me teame, et sellega midagi väga teha ei ole. „Kui viskate pakendid tavaprügisse, siis te maksate selle eest ja annate tootjale sõnumi, et ärge tehke muutust. On oluline, et pakend, millega midagi teha ei ole, antakse tagasi tootjale, et ta mõistaks: tema peab kandma pakendi käitlemiskulud. Isegi kui tootja viib selle prügilasse, maksab tema selle tasu, mitte teie.“
Heinma selgitas, et iga tootja kohustus on öelda, kui palju pakendeid nad turule lasid. Nad maksvad raha selle eest, et see pakend kokku kogutakse ja käideldakse. Makstava summa suurus sõltub sellest, kui suured on käitluskulud. Tootja tahaks muidugi võimalikult vähe maksta ja kuni tarbija ei pane näiteks alumiiniumkaant pakendisse, maksabki ta vähem. Kuid kui tootja hakkab selle käitlemise eest tasuma ja saab aru, et alumiiniumi töötlemine on kallis, hakkab ta otsima mõistlikumaid pakendamisviise.
Need, kes jäätmeid ei sorteeri, maksavad tegelikult selle käitlemise eest kaks korda, esiteks toodet ostes, kuna selle käitluskulu on juba toote hinna sees, ja teiseks siis, kui pakend olmeprügisse visatakse. Murekohaks on küll kortermajad, kus keskkonnateadlik ja prügi sorteeriv naaber maksab kinni ka selle naabri prügi, kellel kõik olmejäätmetesse läheb.
Kuulajad tõid murekohana välja ka selle, kuidas teiste peale ei mõelda ja näiteks visatakse ära suured paberpakendid niimoodi, et neid ei võeta lahti, nii et need vähem ruumi võtaks. Selle peale sõnas Heinma: „Jäätmekäitlus on nagu lakmuspaber ühiskonnast, näitab ära, millised me oleme ja kuidas suhtume teistesse.“
Pandipakendile võib korgi peale jätta
Heinma on korraldanud ühele kortermajale jäätmekäitluse infoõhtu, kus lepiti kokku, et kahest olmeprügi konteinerist üks asendatakse pakendikonteineriga ning allesjäänud olmekonteiner asendati väiksemaga. See samm vähendas ühistu jäätmekäitluskulusid kaheksa korda.
Eraldi teemana tõi Heinma välja paberpakendid. Midagi küll ei juhtu, kui kõik pakendid lähevad segapakendisse, kuid tase kaks on see, kui paberpakend läheb vastavasse konteinerisse. Vahel aga ei ole aru saada, kas tegemist on paberiga. Heinma andis selleks puhuks soovituse pakendit natuke rebida, sest siis on näha, kas selle peal on näiteks kile. Kui on, siis läheb pakend segapakendikonteinerisse.
Segapakendisse lähevad ka ravimipakendid, kui need on tühjad. Säilivusaja ületanud ja veel ravimit sisaldavad pakendid saab viia apteekidesse, kes on kohustatud need vastu võtma, või ohtlike jäätmete kogumispunkti. Hea on, kui ravim tagastatakse originaalpakendis, kuna teades, mis ravimiga on tegu, võib sellest sõltuda käitlusviis.
Ravimite alla aga ei käi toidulisandid, mille võib visata segaolmejäätmete hulka, kuid seda siis ilma pakendita.
Klaasi puhul toonitas Heinma, et see tuleks võimalusel siiski viia vastavasse klaasi kogumise konteinerisse. Ka segapakendi hulka võib klaasi viia, kuid sealt on seda palju keerulisem kätte saada, kui see katki läheb.
Me oleme harjunud, et taarat tagastades tuleb pandipakend automaati sisestada korgita, kuid Heinma sõnas, et tegelikult on parem, kui see peale jätta, sest see lihtsustab korkide kokkukorjamist.
Nii mõnelgi tekkis küsimus, miks ei võiks me rohkem klaaspakendeid kasutada, kuna seda saab korduvalt töödelda ja see ei ole inimese tervisele ohtlik. Klaasi kahjuks aga räägib see, et ta võib transpordi käigus palju kergemini puruneda ning ta on raskem, mis suurendab transpordikulusid. Kuid on võimalik leida kuldne kesktee. Selle näiteks rääkis Heinma, kuidas kunagises Hiiumaa kolhoosis mõeldi, et lisaraha teenimiseks võiks ise õlut pudelitesse villida. Õlu toodi tehasest suurte tünnidega ja villitigi alles seal, kus seda tarbiti. Tasub mõelda, kas ka nüüd saaks mõne asja puhul teha nii, et lõplik pakendamine toimuks alles tarbimispiirkonnas. See vähendaks transpordikulusid tunduvalt.
T-särgid käsitööringile
Mõningatel pakenditel on kiri, et neid võib põletada, kuid Heinma ei soovita seda siiski teha. Kodustes ahjudes ei saavutata enamasti piisavalt suurt kuumust ja nii võivad ohtlikud ained suitsuga sattuda aiamaale ja sealt köögiviljadega inimese kehasse.
Aastal 2025 tekib kohustus riidejäätmeid eraldi koguda. Praegu saab korralikud riided viia taaskasutusse ja ülejäänud läheb kas olmeprügisse või jäätmejaama. Kuid eakad pakkusid välja idee, et nemad ootavad Rapla kiriku pastoraadi juures olevasse käsitööringi, mis toimub kolmapäeviti, vanu T-särke, millest saavad kaltsuvaibad, ning rakenduse leiavad nad ka villastele mantlitele ja kampsunitele.
Kuna jäätmekoolist jäi kõlama mure seoses korteriühistutega, võttis lõpetuseks sõnas Raplamaa keskkonnahariduse spetsialist Marika Männil, kes ütles, et keskkonnaametil on jäätmed aasta teemaks, nii et nende kaudu ehk õnnestub uued teadmised ja harjumused viia ka korteriühistutesse.
