Helerin Väronen
Paljud praegu aktuaalsed teemad võiks võtta kokku lausega, et hirmul on suured silmad. Kardetakse seda, mida ei tunta, ja ebaoluline pööratakse oluliseks. Osa aktuaalsetest teemadest on muidugi ääretult olulised, kus tulebki oma tõde ja õigust taga nõuda, kuid palju on ka pseudomuresid ja halvastiütlemisi isegi kõige positiivsematel teemadel.
Jäin mõtlema, kus elavad need, kellel jagub aega ja tahet kõiges ja kõigile vastanduda. Ilmselt väga mööda ei pane, kui arvan, et linnades, kus enamasti ei pea eluliste muredega tegelema. Keskmisel maainimesel vaevalt nüüd aega on anonüümseid kommentaare kirjutada. Kui maainimesel on mure, on tegemist päriselu probleemiga, millega tulebki päriselt tegeleda.
Lugedes Heli Künnapase raamatut „Minu ilus elu maal“ imestasin, kui vastupidav nii füüsiliselt kui ka vaimselt peab ikka inimene olema, kes maale otsustab (tagasi) kolida. Heli kirjeldused sellest, kuidas oli elu talumajas, mis alguses ei pidanud sooja ja kus ei olnud vett sees, panid mõtlema, et igaüks ei saaks sellise eluga hakkama. Maaelu romantikast vaimustunud, kuid linnaelust poputatuna tahaks ju kohe elada majas nii, et linnas igapäevased vesi ja WC on ikka majas sees, mitte väljas.
Heli raamatust ajendatuna uurisin Raplamaal müügis olevate majade kuulutusi. Vähe on neid kuulutusi, mille pildid tekitavad tunde, et sellel majal on potentsiaal saada koduks. Tihti on piltide kvaliteet halb, pildistatud liiga pimedal ajal, vale nurga alt. Õpetused, kuidas kinnisvarast paremaid pilte teha, on internetis täiesti olemas. Hea pildi saamiseks kõige olulisem on aga maja enne pildistamist korda teha. Isegi väga räämas vana talumaja muutub kohe huvipakkuvaks, kui suurem rämps on koristatud ja õues muru niidetud.
Kuulutusi sirvides tuleb tihti meelde üks film, kus peategelase amet oli muuta müüdav kinnisvara ostja jaoks võimalikult isuäratavaks. Sisuliselt oli ta nagu sisekujundaja, kuid mööbel tassiti pärast ostu minema. Ent ostja nägi tänu sellele mööblile seda potentsiaali, mis paigal on. Midagi sarnast võiks me kinnisvaraturul ka olemas olla, et maakleril on eraldi meeskond, kes tegelebki sellega, et rämpsu täis majad ja korterid saaks koristatud (kindlasti peaks rühma kuuluma keegi, kes oskab vanavara väärtust hinnata), ja kinnisvara puhul, kus müügi ajal sees elatakse, aidatakse teha pildid, kus kajastuks vaid see, mida ostja päriselt saab. Mida vähem isiklikke esemeid pildile jääb, seda parem.
Teist aastat on muinsuskaitseametilt võimalik talumajade, mis ehitatud enne 1940. aastat, katuste taastamiseks toetust taotleda. Omaosalus peab küll olema pool summast, kuid abiks oleks selline toetus ikka. Paljude vanade talumajade puhul ei ole aga hoone kahjustused täpselt teadagi ja ilmselt ei tule ostja ka selle peale, et enne majaostu peaks maamajade nõustajate võrgustikust nõu küsima. Ka see esmane nõustamine võiks olla juba maakleri poolt tehtud, et ostja elu lihtsamaks teha. Ma usun, et see suurendaks ka kinnisvara müüki.
Mõned muudatused kinnisvaraturul aitaks kindlasti majade müügile kaasa. Ja mida rohkem inimesi maal rahulikus keskkonnas elab, seda vähem oleks ehk õelust ja vastandumist, rohkem tegeletaks päris probleemidega. Inimesed hindaks üksteist rohkem ning sünniksid uued ideed ja ettevõtmised.
