Katri Reinsalu
Jaanuaris pälvis Märjamaa valla aukodaniku nimetuse ja Maarjaristi I klassi kuldristi Lia Puhm oma poole sajandi jooksul südame ja mõistusega tehtud töö eest. Lõviosa haridussüsteemis töötatud aastatest on ta harinud Märjamaa gümnaasiumi õpilasi.
Lia on pärit Ohukotsu külast, kus tema vanemad põliselt elasid. Ta meenutab oma koolitee algust soojalt. Tollal polnud lastel koolibussi luksust. Igal hommikul ja õhtul tuli kolm kilomeetrit kooli ja koju jala minna. Pärast algkooli suundus ta Vaimõisa kooli. Lia tõdeb, et õpetaja vaim oli tal juba lapsena. Soov õpetada oli suur ja esimesteks õpilasteks olid ta enda õde, onutütar ja teised külatüdrukud. Lia ütleb naerdes, et õpetaja rolli astus ta olenemata sellest, et ka ise oskas tollal alles „vikate parandus” kirjutada.
Õpetaja juba lapsena
Pärast Vaimõisa kooli lõpetamist läks Lia edasi Tartu pedagoogilisse kooli. Seal sai temast algklasside õpetaja. Koolis omandatud haridust asus ta praktikasse rakendama 1969. aastal tollases Päärdu 8-klassilises koolis. Puhm meenutab oma õpetajakarjääri algust soojalt. Koolis töötanud inimesed võtsid ta sõbralikult vastu. Kool ise asus mõisas ja jõe ääres. Tegemist oli ääretult looduskauni kohaga. Tänaseni on tal meeles suur vaher ja sügisene lehtede sahin, mis tema jalutuskäiku koolimajani saatis.
Uurin naiselt, kas ta teadis kohe alguses, et õpetajaamet on tema jaoks õige. Lia vastab, et teadis vist küll. Töö lastega on talle alati meeldinud. Ta lisab, et loomulikult on noorel õpetajal vaja nii mõnegi katsumusega silmitsi seista ja erinevaid kogemusi ammutada, kuid inimesed tema ümber olid toetavad.
Peagi sündis Liale tütar ja ta jäi mõneks ajaks koolielust eemale. Paraku jäi sellesse aega ka Päärdu kooli kadumine. Elu seadis end aga nii, et Märjamaa koolist lahkus algklasside õpetaja, jättes endast maha vaba koha. Nii asuski Lia 1973. aastal Märjamaa kooli tööle.
Ta meenutab oma tolleaegseid kolleege ja ütleb, et nad olid aukartustäratavad. Nende hulka kuulusid näiteks Harri Jõgisalu ja direktor Leonhard Vaide. „Jalg ikka värises, kui nad tundi külastama tulid,” räägib Lia naerdes. Kindlust andis aga teadmine, et Tartu pedagoogilises koolis omandatud metoodika oli tugev. Hea sõnaga meenutab ta nii oma endisi kui ka tänaseid kolleege ja kõiki inimesi, kes tema tööd tunnustanud on.
Tänaseks on Märjamaa kooli tööle asumisest möödunud märkamatult 47 aastat. Selle aja jooksul on Lia saanud kätt proovida mitmel moel. Peagi pärast tööleasumist võttis ta kanda ka õppealajuhataja kohustused. Ta nendib, et alustas õppealajuhataja ametis poole kohaga ja lõpetab poole kohaga. Sinna vahele jääb loomulikult aeg, mil õpilasi oli palju ja Lia täiskohaga seda ametit pidas. Praegu annab ta lisaks veel 5.-6. klassidele matemaatikat. Uurin temalt, kuidas algklasside õpetajast matemaatika õpetaja sai. Ta ütleb nagu möödaminnes, et koolis oli matemaatika õpetajat vaja ja nii ta sellele kohale asus. Jutuajamise käigus selgub, et sarnane stsenaarium on ka varem ette tulnud. Nii on ta ka näiteks psühholoogiat ja perekonnaõpetust andnud. Täpselt nii, kuidas koolis parasjagu vajadust on olnud.
Lia meenutab perioodi taasiseseisvumise aegadest, kui ta parasjagu perekonnaõpetuse õpetaja oli. Uue nähtusena hakati aina enam vastuvõtte korraldama. Nii tekkis ka koolis mõte perekonnaõpetuse raames õpilastele direktori vastuvõtt korraldada ja läbi mängida, kuidas seal käituma peab. Lia räägib, kuidas lapsed direktoriga kätlesid, esinejat nautisid ja lauanõudega ringi käima õppisid. Aastaid hiljem tuli Lia juurde lapsevanem, kes tänas, et tema tütrele ka sellised oskused koolist kaasa anti. Sel ajal oli see vajalik. Tänaseks ei ole vastuvõtud enam nii erakordsed ja enam seda koolis õpetama ei pea.
Muutuv kool
Uurin eelneva teema jätkuks, kas kool peab ajaga kaasas käima. Lia leiab, et peab. Mõistagi jõuame jutujärjega Märjamaa gümnaasiumi tänasesse päeva, kus noore direktori uuendusmeelsed mõtted majas vastakaid arvamusi kaasa tõid.
Lia ütleb, et ta ei mõista tänase päevani, miks ei või asju teisiti teha. Ta räägib, et Kalle Uusmaa tööle asumine sattus keerulisele ajale, kus ta pidi tegelema mitmete suuremahuliste ülesannetega. Lia võrdleb seda olukorraga, kus keegi saadaks tema ehitusobjektile, annaks projekti kätte ja ütleks, et homme peab hoone valmis olema. See ei oleks mõeldav. Inimene vajab aega õppimiseks.
Lia nägi, et noore direktori mõtted olid värsked ja uuenduslikud. See ei tähenda, et ta oleks direktoriga alati samal meelel olnud, kuid Lia sõnul sai ta pärast inimesega tuttavaks saamist aru, et tegemist on intelligentse, tasakaaluka ja arusaaja inimesega.
Kõik, mis koolidirektori ametist vabastamisele järgnes, on majas ulatuslikku kahju teinud. Lia hääl murdub, kui ta ütleb, et pinged on ta katki teinud. Koolirahu taastamiseks käib koolis hetkel ka psühholoog. „See võib aidata siis, kui kõik seda tahavad,” ütleb Lia.
Ta on arvamusel, et ühel hetkel tuleb jõuda punkti, kus aktsepteeritakse tehtud otsuseid. Lõputu võitlus ei vii kuhugi. Ta leiab, et see on pisut nagu klassiruumiski. Kui otsus saab langetatud, siis oodatakse, et kõik sellest ka juhinduvad ja selle järgi käituvad. „Me kõik tahame rahus tööd teha,” ütleb Lia.
Samal ajal on temas ka pisut optimismi, et pinged lähevad kord mööda. Ta lisab, et tööd saab tegelikult kõigiga teha, kes ei soovi alati ainult oma mugavustsoonis olla.
Laste silmade sära
On selge, et Lia on aastate jooksul palju erinevaid õpilasi, kolleege, juhte ja olusid näinud. Sellest hoolimata on ta viiskümmend aastat haridussüsteemile truuks jäänud. Arutame temaga, kas õpetaja amet on kutsumus. Ta arvab, et ilmselt küll. Ta on näinud õpetajaid, kes tegelikult ei naudi oma tööd. On ikka nukker iga hommik enne tööpäeva algust vastumeelsust tunda.
„Kui ma siin nii kaua olen suutnud olla, siis järelikult on see töö mulle meeldinud,” ütleb Lia naerdes. Õpetaja töö nagu nii mõnigi teine võib stressi põhjustada. Lia tõdeb, et teinekord kipub töö ka õhtul koju kaasa tulema, sest mõtteid ei saa alati välja lülitada.
Õpetaja töö ei ole kahtlemata ainult hea. Lia sõnul peab selle headuse sees ka rangus olema. Kui seda ei ole, kaob tunnidistsipliin. Ta täpsustab, et ranguse all ei pea ta silmas hirmutunnet. Aga peavad olema kindlad piirid, et kõik klassis kaasa töötaksid.
Noorte inimestega töötamine tähendab loomulikult ka seda, et iga klass ja õpilane on omamoodi. Kontakti leidmiseks tuleb seega iga kord pisut omamoodi läheneda ja katsetada, mis toimib. Lia räägib selle peale noormehest, kes soovis autolukksepaks õppida, kuid paraku matemaatika tunnis väga koostööaldis ei olnud. Nii tõi Lia talle erinevate teemade puhul paralleele tema tulevikuplaanidega ja selgitas, milleks tal matemaatikat vaja võib minna. Selge see, et koostöö hakkas selle peale paremini sujuma.
Jõuame sinnamaale, kuidas ametiga paratamatult kaasas käiva stressiga toime tulla. Lia sõnul on siin suur roll mängida lastel endil. Stressi aitavad suurepäraselt maandada õpilaste säravad silmad või lihtsalt siirad ja vahetud hetked.
Lia põimib meie vestlusesse mitmeid lugusid oma õpilastest. Ta pajatab õpilastest, kellega ta tunnist tundi nii-öelda piike ristab. Ja kuidagi täiesti ootamatult on samad õpilased need, kes sünnipäeva puhul esimeste seas kallistama tulevad. Või toovad kooliaasta viimasel päeval lilli. Mõnikord tulevad õpilased ka aastaid pärast lõpetamist ütlema, kuidas neil mõned mõisted senini meeles on. Lia ütleb, et need soojad hetked ongi suurim tasu tehtud töö eest.
Praktilised teadmised
Arutame ka seda, kas ja kui palju on õpetamine aja jooksul muutunud. Juba ainuüksi tehniliselt on toimunud meeletu areng. Lia mäletab aegu, kui materjalide paljundamiseks tuli läbi kopeerpaberi kirjutada. Täna tuleb selleks arvuti klaviatuuril vaid mõnda nuppu vajutada ning printer teeb selle töö ise ära.
Lisaks sellele on muutunud ka see, kuidas õpetajad ise õpivad. Lia on aastate jooksul palju oma kolleegide tunde vaatamas käinud ja neid ka oma tunde jälgima lubanud. Ta meenutab, et see pani muidugi parasjagu pabistama, kuid oli alati väga kasulik. Lia on kindlalt arvamusel, et ei ole inimest, kellelt midagi õppida ei saaks.
Mida aeg edasi, seda vähemaks on jäänud selliseid tundide külastusi. Ta arvab, et me oleme jõudnud aega, kus inimesed kardavad, mida neist arvatakse, ja pelgavad liialt kriitikat. Samas ütleb ta ise, et on väga palju just teiste õpetajate tööd jälgides õppinud.
Õpetaja jaoks on hädavajalik õppida ja areneda. Lia tunnistab, et pole eksimatu ning on aastate jooksul ka vigu teinud. Võti on püüda neist õppida. Samuti usub ta, et õpetaja peaks tahtma uusi nähtud või loetud lähenemisi praktikasse rakendada. Seetõttu ongi hea näha, millised lähenemised teistel õpetajatel toimivad.
Lisaks õpetajatele vajavad praktilisi kogemusi ka õpilased. Lia on juba 11 aastat lastele kooliaasta lõpus õuesõppe päevi korraldanud. Ühe päeva jooksul kutsutakse kokku kohalikud inimesed ja erinevad asutused, et lastele praktilisi teadmisi jagada.
Koolimaja ümber on palju erinevaid töötubasid, mille vahel õpilased iga koolitunni lõppedes liiguvad. Neis püütakse suurelt jaolt korrata ja kinnistada ikka neid teadmisi, mida kooliaasta jooksul omandati. Igal aastal on oma panuse andnud näiteks Märjamaa päästekomando. Samuti on lastele töötubasid korraldanud politsei, Vana-Vigala tehnika- ja teeninduskool, kohalik noortekeskus ja rahvamaja. Loodusest ja kooliaiast leitud lilledest on õpetanud lilleseadeid tegema Tiina Lilleaed. Neidsamu seadeid kasutatakse tavaliselt viimasel koolipäeval aula kaunistamiseks.
Lia ütleb soojalt, et midagi ei saaks teha, kui poleks häid inimesi, kes kutsumise peale tulevad ja aitavad. „Meil on head koostööpartnerid siin ümberringi,” ütleb ta. Enamasti tullakse appi lihtsalt südamesoojusest. Oma tasu saavad nad just nagu Liagi laste säravatest silmadest.
