Helerin Väronen
Oktoobris tähistab Kohila gümnaasiumi koolipere kooli 150. aastapäeva. Tavaks on aga saanud, et koos vilistlastega tähistatakse aastapäeva veebruari alguses. Kooli alguseks loetakse 1870. aastal asutatud Kohila vallakooli,
mis tegutses Urge mäel talumajas.
Vilistlaspäev 1. veebruaril oli täis sündmusi ja seda mitte vaid Kohila gümnaasiumi hoones. Samal päeval avati raamatukogus näitus “Kuidas me koolis käisime”, kus saab kuni 29. veebruarini uudistada endisaegset koolielu. Kuna enamik raamatukogu töötajatest on käinud Kohila koolis, on nad näitusele pannud isiklikke ning samuti sõprade ja tuttavate mälestusesemeid. Vilistlased said võimaluse käia ringi ka vanas koolimajas Tohisoo mõisas, kus toimus õppetöö enne uue õppehoone valmimist 1961. aastal.
Keskkonnateadlikud õpilasfirmad
Eelmisel aastal valminud algklasside majaosas võttis esmalt külastajaid vastu piletimüügilaud, kus sai ka endale kooli logoga meeneid ja koduloolist kogumikku soetada. Kooli tunnuslause „Tulevik algab täna“ oli trükitud ka meeneks mõeldud poekottidele. On ju looduslähedus ja pakendite vähendamine üks kooli suundadest.
Mitmeid aastaid paistab Kohila kool silma ka oma õpilasfirmade poolest. Ennelõunasel ajal tervitaski külastajaid üheksa õpilasfirmat ning nendegi toodetes jäi silma, et taaskasutus ja keskkonnasõbralik lähenemine on noorte seas kanda kinnitanud. Vanale materjalile on uue elu andnud puuvilja- ja sussikotte tegev ÕF Hoodiebags ning ÕF Yuki, kes teeb poekotte, kuid selliseid, millele on juurde lisatud tasku, helkur ja võtmerõngas. Looduslikke materjale on oma toodetes kasutanud ka ÕF Puitering, kes teeb puidust ja poolvääriskividest sõrmuseid.
ÕF Lona pakutavad kehakoorijad ja huulepalsamid lõhnasid nii hästi, et neid oleks tahtnud lausa süüa ja arvestades koostisosade looduslikkust, võiks seda peaaegu et tehagi. Peale seepide pakkus ÕF JaMiCa:Ki ka mesilasvahast küünlaid. Ka ÕF Amper toode on mõeldud just kodu kaunistamiseks – vanadest veinipudelitest (mis pärinevad Kohila söögikohtadest) valminud LED-tuledega meeleolulambid. ÕF Puit-Est lampidega saab aga lausa tükikese ajalugu endaga koju kaasa. Nimelt oli noortel juba siis, kui Hageri rahvamaja põrand mõned aastad tagasi uue vastu vahetati, plaan vanu põrandalaudu millekski ära kasutada. Ja nüüd on need leidnud rakenduse disainvalgustitena.
Hoopis teist rada on läinud aga ÕF Deja Vu, kes toote asemel pakub teenust, täpsemalt tantsutrennivõimalust. Kuigi õpilasfirmad peaksid kooli lõppedes tegutsemise lõpetama, on Deja Vu workshopi võimalik broneerida ka suvisesse aega.
Nii mõnegi vilistlase jaoks möödus päevane aeg aga sporti tehes. Võisteldi korvpallis ja lauatennises ning kes end liigutada ei soovinud, sai mõttesporti teha kabe- või malelaua taga. Jõudu ülejäänud päev vastu pidada sai ammutada koolisööklast, mille lõuna oli niivõrd maitsev, et teeks isegi mõnele restoranisöögile silmad ette.
Ekskursioon kooli vanas, uues ja veel uuemas osas
Terves koolimajas oli vaatamiseks ka mitmeid näitusi. Näiteks tutvustasid oma hobisid kooli õpetajad. Näha sai ka mitmeid kooliõpilaste töid ja pilte. Eriti meeldejäävad olid Triin-Liis Urgardi joonistused. Üldse ei imestaks, kui ühel päeval oleks ta sama kuulus Kohila kooli vilistlane, nagu seda on tänasel päeval Heiki Ernits, kelle illustratsioonide näitus oli samuti kooli koridorides vaatamiseks.
Päev varem avati vana maja teisel korrusel Liis Mäesalu fotonäitus. Saanud inspiratsiooni dokumentaalfotograafia kursusest, sündis Liisi esimene näitus pealkirjaga „Minu õpetaja“.
Dokumentaal ja fotograafia on ühendatud ka Kohila kooli vilistlase Martti Helde filmis „Risttuules“, mida kooli auditooriumis näidati ning kus küüditamisest tulenevate õuduste tõttu peategelase Erna aeg justkui peatus. Pärast selle filmi vaatamist oli küll keeruline ängistavatest mõtetest välja saada, kuid õnneks järgnes filmile väga toredasti kulgenud ekskursioon koolimajas, mida juhtis kooli arendusjuht Janika Volga.
Arvestades, kui suureks on koolimaja muutunud ja vältimaks õhtuseid äraeksimisi, oli selline ekskursioon väga vajalik. Ka õhtusel aktusel toodi välja, et üks selle päeva märksõnu oli navigatsioon. Pärast eelmisel aastal lõppenud laienemistöid oldi küsimuse ees, kuidas nimetada kooli erinevaid osasid. Lõpuks on mindud seda teed, et vana osa tähistab seda osa, mis valmis 1961. aastal, uus osa on see, mis on ehitatud 1977. aastal, ja kõige uuemat osa nimetatakse hoopis algklasside majaks ning varasemat garderoobi kutsutakse vaheosaks.
Ringkäiku alustatigi algklasside majast, kus sai ka proovida uusi toole, mis kiiguvad ja keerutavad istumise all päris korralikult. Küsimuse peale, kas õpilased nendega keerutama ei kipu, vastas Volga, et esimesed mõned kuud keerutati, kuid siis rahuneti maha. Üldse olevat nii, et iga uus asi pakub pinget umbes kolm esimest kuud, nii et kui asi selle aja edukalt üle elab, jääb see ka edaspidi püsima.
Algklasside osa on täiesti nutivaba, seal tuleb lapsel vanemale helistamiseks õpetajalt luba küsida. Ülejäänud koolis on aga reegel, et telefoni võib kasutada õppetööga seotud informatsiooni otsimiseks, näiteks e-kooli kasutamiseks. Loomulikult kasutavad õpilased telefoni ka kõigeks muuks, kuid muutunud on see, et telefoni ekraanipildiks on tunniplaan ja üheks aktiivseks aknaks e-kool, juhuks kui õpetaja või koolipersonalist keegi liialt lähedale peaks tulema. Nii on õpilastel vähemalt teada, kus nad olema peavad ja mida õppida tuleb.
Kõik, kes Kohila koolis käinud, teavad, et kahe korruse vahel kõrgub üks palm. Volga sõnas, et kirjalikke allikaid selle kinnituseks ei ole küll leitud, kuid kõik ütlevad, et see palm kingiti kooli avamise puhul 1961. aastal. Paras ime, et palm nii kaua vastu on pidanud. Nende aastate jooksul on teda näiteks põlema pandud ning kolm korda potti vahetatud ja üle elanud on ta ka keerulise ehitusperioodi.
Ekskursiooniga loodusainete laborisse jõudes sõnas Volga, et sealsete toolide kohta on õpilased öelnud, et kui mujal koolis oleks ka nii mugavad toolid, siis võiks koolis täitsa käia.
Pilgu sai heita ka keskkonnahariduse keskuse ruumidesse, direktori kabinetti ja õpetajate tuppa. Kui muidu on kooli mööbel aegade jooksul vahetunud, siis sealne diivan ja laud on ikka samad, ainult katet on diivanil kolm korda vahetatud. Iga lend on ka omalt poolt midagi koolile kinkinud ja paljud neist kinkidest leiab just õpetajate toast. Üks, mis paljudele nalja teeb, on klaasi taha pandud vits, juures kiri „Hädaolukorras purusta klaas“. Kuid tundub, et Kohila koolilapsed on ikka tublid, klaasi ei ole veel olnud vaja purustada.
Vilistlaste olulisus koolielus
Oma teadmised kooli ja Kohila kandi ajaloo kohta sai proovile panna mälumängus, mida viisid läbi Hageri rahvamaja juhataja Maria Saarna ja õpilane Mihkel Juhkam. Kokku osales kuus meeskonda, mis olid kahe-kolmeliikmelised. Küsimused puudutasid Kohila kandi inimesi, maju, loomi ja loodust. Näiteks küsiti, mis on nende kivide nimed, mis on Pahkla Suurkivi juures, naise nimega nutukivi ja loomanimeline kivi. Ja mis oli see toiduaine, mille kuu toidunormiks internaadis elavatel õpilastel oli 8 kg. Ära pidi arvama ka, millise mõisa mõisapreili oli Gertrud Wrangel ja mis alal võisteldakse Kohila LAN-il. Kõige suuremaid teadmisi mälumängus näitas meeskond, kuhu kuulusid õpilased Kevin Kristofer Laanmets, Siim Kaarel Maasalu ja Karel Meerbach.
Õhtust kontsert-aktust „Vilistlaselt vilistlasele“ juhtisid Anneliis Kõiv ja Kert Markus Valdek.
Kooli direktor Kirsti Solvak rääkis oma avasõnades, et kooli süda on löönud erinevates hoonetes ja erinevates koolitüüpides erinevate riigikordade ajal järjepidevalt juba 150 aastat. Kooli on lõpetanud tänaseks 60 lendu õpilasi, kokku on oma teed unistuste poole jätkanud 2242 noort. Hetkel õpib koolis 928 õpilast ning koolis on 128 töötajat. „Meil on ettevõtlik, isamaalisust, keskkonnahoidlikkust, tervislikkust ja koostööd väärtustav organisatsioon. Julgen väita, et kooli selgroog on sirge ja kogukond on haridust toetav,“ sõnas Solvak.
Tema eriline tänu läheb õpetajatele, kes on hoidnud kooli meelt virgena ja oma pühendumisega seadnud sirgemaks nii mõnegi tänase vilistlase teeraja, olles innustajaks, toetajaks ja suunajaks. Kohila kooli vilistlaste teod paistavad silma üle kogu Eesti ja kaugemalegi. Kooli traditsioon on valida auvilistlasi ja tunnustada neid tänaste õpilaste inspireerimise eest. Sel aastal nimetati esimeseks auvilistlaseks hingelt ja ametilt arst Andrus Remmelgas, kes on jõudsalt arendanud katastroofimeditsiini. Teine auvilistlane on tuntud lastekirjanik Reeli Reinaus, kelle sulest on ilmunud ligi 30 raamatut. Kolmas auvilistlane on loodusest lugu pidav praegune Eesti Loodusmuuseumi zooloogiaosakonna juhataja Lennart Lennuk.
Oma meenutusi koolist jagasid endised direktorid Ruth Raudsep ja Raivo Heinaru. Akadeemik ja auvilistlane Tarmo Soomere rääkis teaduse viimase sõna rakendamisest, mille alustalaks on tugev haridustala, mis hetkel on meil väga hea ja annab tugeva tagatise maailmas hakkama saamiseks.
Aktust ilmestasid sõnavõttude vahel vilistlaste esinemised. Korraldajate soov oli leida igast kümnendist inimesi, kelle soov on oma annet koolikaaslastega jagada. Kokkusaadud mees- ja naisansamblid olid päris muljetavaldavad ja andsid rohkelt positiivseid emotsioone, millega pärast ametlikku osa õhtusse edasi minna.
