Margus Emberg, RMK Raplamaa metsaülem
Mõned selgitused metsa- ja kliimasõnumitele
On üldteada arvamus, et mets seob süsinikku. Kuid see on pool tõde. Süsiniku ringluse mootoriteks on tegelikult kaks paralleelset protsessi. Esiteks fotosüntees, mille käigus sünteesitakse atmosfäärisüsinikust ja toitainetest taimestik. Teine protsess on taimestiku kõdunemine, mille käigus biomassis sisalduv süsinik vabaneb taas atmosfääri.
Need kaks protsessi on üldjuhul tasakaalus, mistõttu loetakse maakera taimestik süsinikuneutraalseks ehk rahvakeeli väljendatuna: kõik, mis sünnib, paratamatult ka sureb. Nii looduses puu põlemisel või kõdunemisel pärast puu suremist kui ka inimese varutud puidu kütmisel või selle kasutusjärgsel utiliseerimisel jääb süsinikubilanss mõlemal juhul samaks.
Süsiniku püsivamaks sidumiseks on vaja vett, mis blokeerib süsinikuaatomil tagasitee atmosfääri. See toimub maailmameres, kuhu kuhjuvad orgaanilised meresetted, ja turbaaladel, kuhu kuhjub turvas. Veelgi püsivamalt salvestub süsinik siis, kui turvas või meresetted mattuvad sekundaarsete setete alla või liiguvad maakera laamade vahele, kus kõrge rõhu toimel moodustuvad nendest fossiilsed kivimid.
Sageli kõlavad väited, et puidu põletamine soojendab kliimat samamoodi nagu fossiilse kütuse põletamine. Seda põhjendatakse tõsiasjaga, et fossiilne süsinikuaatom ja bioloogilisest taimest pärit süsinikuaatom käituvad pärast põletamist atmosfääris ja fotosünteesiprotsessis samamoodi. Globaalse süsinikubilansi seisukohalt on selline võrdlus kohatu, sest enne põletamist käituvad need kaks süsinikuaatomit täiesti erinevalt, mistõttu ei peaks võrdlema mitte atmosfäärisüsiniku, vaid hoopis seotud süsiniku aatomite käitumist.
Siin on kaks fundamentaalset erinevust. Esiteks, puidus sisalduv süsinik on kogutud siitsamast meie ajastu atmosfäärist, mistõttu puidu kõdunemisel või põlemisel ringesse uut süsinikku ei lisandu.
Teiseks, puit kõduneb või põleb niikuinii, sõltumata sellest, mida inimene teeb või tegemata jätab. Jättes puu raiumata ja toasoojaks kütmata, ei peata me süsinikuringet, sest selle elu ja surm on nagunii paratamatud. Põletades puitu ja jättes selle asemel fossiilse toorme maa sisse, jääb ka mesosoikumi ajastust korjatud süsiniku emissioon meie ajastusse tulemata, sest maa sees on fossiilne süsinik kindlalt lukus ka järgmised sada miljonit aastat ja ilma inimese tehtud otseühendusteta meie tänast kliimat kollitama ei pääseks.
Puit on parim alternatiiv suure keskkonnajäljega materjalidele
Metsasektorile heidetakse ette, et me toodame liiga palju puitu kütteks. EMÜ vanemteaduri Raul Rosenvaldi hinnangul põletatakse Eestis 80% metsast saadavast puidust. Minu arvutused andsid sama tulemuse, sest põletamisele läheb kogu küttepuu, ehitus- ja tööstusjääkidena vähemalt 50% palkidest ja pakkudest ja küttepuuga sama kiiresti tarbime ka enamuse paberipuust.
Kuid kas seda on põhjust metsasektorile ette heita? Pigem võiks väita, et kui suudame 20% varutud puidust väärindada pika kestvuseaga toodeteks, on meil otstarbekas ka ülejäänud 80% puidust (küttepuu, paberipuu, sae- ja mööblitööstuse ning ehitusjäätmed) siiski fossiilsete kütuste asemel ära põletada. Palki ja pakku on tehnoloogiliselt võimatu paberipuud ja kütet lõikamata metsast kätte saada ja selline püüdlus oleks vastuolus säästlikkuse printsiipidega.
Täna kütteks mineva puidu arvelt oleks kestlike toodete osakaalu võimalik mõnevõrra kasvatada puidu keemilise töötlemisega, kuid selleks vajaliku tehase Eestisse rajamine osutus võimatuks missiooniks.
Kuna küttesse minevat saepuru tekib vähem suurte mõõtmetega saematerjali ja majapalkide tootmisel, arvatakse, et metsa raievanuse tõstmisega saaks suurendada palkide ja pakkude osakaalu. Tulemus oleks aga hoopis vastupidine, sest metsa vanuse tõustes väheneb elurikkuse kasvu arvelt jõudsalt puidu kvaliteet ja ka maht ning saagises suureneb just küttepuu ja sorditu materjali osakaal.
Kvaliteetse puidu saamiseks ja metsa väärindamiseks pikaealiste toodetena on mõistlik metsa raiuda tarbimisküpselt ja elurikkusküpsust nautida kaitsealadel, kus raieid ei toimu. Vanarahvaski ütles, et ühe looma seljast ei saa võtta kaht nahka.
Sageli väidetakse ka, et lageraielankidel suureneb oluliselt süsinikuemissioon. EMÜ professori Veiko Uri tehtud teadusuuringud seda ei kinnita. Lageraielankidel puudub puittaimestik, mis seoks maapinnast loomulike protsesside tulemusel eralduvat süsinikku, kuid kõdunemisest tingitud emissioon on seal sama suur kui mujal metsas. Puittaimestiku formeerudes taastub puude kasvamiseks vajaliku süsiniku sidumine keskmiselt 12. raiejärgsel aastal.
Sageli kõlavad väited, et metsamajandus hävitab elurikkust. Tõsi on see, et igal liigutusel, mis inimene teeb, on mõju keskkonnale ja elurikkusele. Metsamajandus ei tee kindlasti seda rohkem kui teised eluvaldkonnad. Raadatud alad nagu põllud ja karjamaad, asulad, teed, tööstusmaastikud jms on kindlasti inimestele vajalikud ja samal ajal lageraielankidest visuaalselt harjumuspärasemad, kuid kas need on paremad ka ökoloogilises mõttes?
Põllumajandusmaastikul näiteks hävitatakse metsavööndile omase elurikkuse alged igal aastal. Metsa majandamisel varutakse inimesele eluliselt vajalikku materjali ja energiakandjat – puitu. Meelelahutustööstuse produktid ja turism seevastu on kindlasti väga toredad ajaveetmise viisid, kuid milline on nende ökoloogiline põhjendus? Näiliselt süütul toredal harrastusel võib olla ka uskumatult üüratu ökoloogiline jalajälg.
Paradoksaalne on see, et turismi ülistatakse metsa majandamise kõrval suisa maheteoks. Kombeks on süüdistada tootmist, kuid ükski ettevõtja pole nii rumal, et toota ilma turunõudluse ja tarbija tellimuseta. Suureks saastajaks peetakse ka transpordisektorit, kuid paharet peitub ikka selles, mida transporditakse või mis põhjustel me ise iga päev sõidame. Metsamajanduse kriitikud võiksid hetkeks mõelda, kui paljud nende tegemistest omavad ökoloogilist põhjendust või kui suur osa neist toimetustest liigitub hoopis lihtsalt toredate tegevuste hulka.
Nii nagu ei ole mustvalgeid lahendusi, ei ole ka üks tegevus halb ja teine hea. Lahendusele aitavad kaasa targad otsused ja tasakaalu leidmine kõigi osapoolte vahel, kuid kui inimene soovib lõpetada keskkonnakrediidi tarbimise, tuleb selleks teha ja taluda ka ebamugavaid valikuid.
