Eha Metsallik
29. augustil 1664 võeti vastu nn viljakandvate puude seadus, mille peaeesmärk oli kogu Rootsi riigis kaitsta tammi, pööke, metsõunapuid, toomingaid, pihlakaid, kirjutab Toivo Meikar Eesti Looduses (1989). Esimesed riiklikud metsaseadused Eestis panid aluse riiklikule metsakaitsele. Meie maa pühasid hiiepaiku võib aga lugeda looduskaitse alguseks, ja seda tuhandeid aastaid varasemast ajast.
Nüüd, 2020 oleme jõudnud niikaugele, et ülalmainitud viljakandvad puud, mis aitavad kogu metsafaunal elus püsida, on kuulutatud kogu praeguses Eesti Vabariigis lindpriideks – monometsade umbrohuks. Nende ja paljude teiste põõsa- ja puuliikide hävitamiseks pakutakse ka 2020. aastal endiselt kuni 30-aastastele puupõldudele toetust 158 eurot hektari kohta. Pretsedent kogu Euroopas!
Kuna tänapäevane metsatehnika on sedavõrd võimas, seda on kogunenud palju ning tehnika peab kogu aeg töös olema, sest on kallis, on võimalik kogu riigi mets lühikese ajaga lagedaks võtta. Metsatehnikaga on hea töötada ühevanusel ja üheliigilisel puupõllul, mis ongi juba ~20 aastat RMK juhtimisel asendanud meie paljuliigilised ja erivanuselised loodusmetsad.
Selle tõttu lükkas keskkonnaministeerium tagasi ka metsanduse arengukava MAK 2030 tarvis tellitud ja koostatud keskkonnamõjude hindamise analüüsi, KMH, kus uuriti erinevate „loomakeste” – kriimsilm, karuott ja rebane + ilves – mõju loodusele. KMH analüüsi kokkuvõttes oli põhirõhk asetatud kliimale ja elurikkusele, mis keskkonnaministeeriumile ei sobinud sugugi ning nad hoidsid KMH analüüsi kaks kuud isegi Juhtkogu osa liikmete eest peidus. Eesti riigi keskkonnaministeerium seob kliimaprobleemid prügimajandusega, mitte metsandusega. Uude KMH töörühma kaasatakse nüüd ka Juhtkogu liikmeid.
Loodan, et igaüks taipab kohe, kuhu suunda järgmine MAK 2030 tarvis Eesti looduse, metsade KMH analüüs siis kalduma hakkab. Näiteks on RB keskkonnamõjude hindamise analüüs ju lähedalt võtta. Küll RMK & Co selgitab, puust ja punaseks, kuidas peab KMH välja nägema metsanduse arengukava 2030 tarvis!
Olen ääretult tänulik Andrus Karnaule arvamusartikli „Hunt sõi Karu ära” eest 31. jaanuari Postimehes teemal kuhu raha kaob. Selles valgustatakse sisukalt metsanduse arengukava koostamise venitamise taktikat.
Keskkonnaminister ja metsanduse osakond ei arvesta ka Riigikontrolli soovitusega metsanduse arengukava kohta, kus nõutakse arengukava tegemist kogu raieringi ulatuses, mis tähendab eelmisest raiest järgmiseni, et metsandus saaks olla jätkusuutlik.
Metsanduse arengukava MAK 2030, mida juba kaks aastat on koostatud ja mis pidi jaanuaris 2020 Riigikogusse jõudma, valmimine lükati keskkonnaministri käskkirjaga edasi septembrisse 2020.
Tartu Ülikooli teadlaste tehtud vundament MAK 2030 MA-le oli lootustandev. Kuid keskkonnaministeeriumi kallutatuse tõttu „sattusid” nii Metsakogusse kui ka Juhtkogusse 2/3 ulatuses tööstuse poole esindajad, n-ö raietele stabiilsuse nõudjad, mehaanilise metsanduse pooldajad, mis nii Metsakogus kui ka Juhtkogus jättis hääletamisel püsimetsanduse pooldajate – teadlased ning tegelikud päris metsade kasutajad, rahvaliikumised, näit Eesti Metsa Abiks, ka pühapaikade kaitsjad, ornitoloogid, jahinduse, turisminduse, metsamesinduse, metsamarjade ja seeneliste esindajad jt – huvid pidevasse vähemusse. Praegune MAK 2030 edasilükkamine annab muidugi ka viimastele õrna lootuskiire.
Kuid vahepealse ajaga (2020 kevad-suvi-sügis, nagu ka viimased kaks aastat padulageraieid) langevad viimased päris metsatukad!
Kuna ~400 aasta tagused kaitse alla määratud viljakandvad puud-põõsad meie metsades on viimased 20 aastat Eesti vabariigi metsanduse poliitikas ülearuseks osutunud, oleks huvitav teada, kuhu istutati nood sajad tammed Eesti Vabariik 100 auks? Seda on hea küsida Eesti Vabariigi sünnipäeva eel. Kuhu noile tammekestele maapind (kasvukoht) eraldati? Meie leidsime paarikümnele koha oma metsa servas, kuid see oli ju riigi kampaania.
Peeter Ernits kirjutas südamliku metsaloo EKRE häälekandjas, kus ta imestab, miks rahvas ei kaitse oma koduümbruse KAH (kogukondliku avaliku huvi) aladel olevaid RMK metsi lageraie eest. Kuid rahvas on juba ammu käega löönud. Nad on ammu aru saanud, kes Metsasõja võidab. Jällegi RB kogemus, kus tehakse näilisi, n-ö koerte haukumise koosolekuid, kuid karavan läheb üle rahva arvamuse ja looduse ikka omasoodu edasi. RMK on metsaelustikku tundnud, metsi kaitsnud metsnikud juba ammu vallandanud. Ning noorepoolsed praegused RMK töötajad, kel väikesed lapsed kodus ootamas, ei saa töökohast ilmajäämise kartusel oma meelsust näidata.
Loodan, et paljudele EV kodanikele on selge, et meie rahva elukeskkonda hävitatakse. Liiale mindud lageraietega antakse meie panus maailma metsapõlengutele lisaks! Kahjustatakse kogu maailma kopse.
Võib-olla paljud inimesed ei teagi, et 6 või isegi 8 keskkonnaorganisatsiooni ning loodussõbralikku erakonda palusid ja nõudsid keskkonnaministeeriumi eluslooduse kantsleri Marku Lambi tagandamist (kõrvaldamist) tema aastatepikkuse loodusvaenuliku ja pärandkooslusi eirava ning silmakirjaliku tegevuse tõttu. Keskkonnaminister Rene Kokk ei vallandanud seda loodusvaenulikku kõrget ametnikku.
Tänapäeval jääb oma rahva ja riigi vaenlastele, eluslooduse reeturitele väheseks neid sulle-mulle saega metsa saata, et nad loodust mõistma hakkaksid. Meie Eestimaa looduskodu hävitajad peaks elama panema keset mitut 7 ha suurust lageraielanki, selliseid 21 ha suuruseid ja suuremaid lennuvälju meie metsades jagub.
Ehk õpivad siis mõne aasta jooksul, keset rüüstatud loodust vangipõlve pidades loodust mõistma, elurikkuse vajalikkust tundma. Ei hakka nimesid ritta laduma, need rahvavaenlased, 5-6 inimest, on kõigile teada, kes riigilaeva kreeni kisuvad. Ma võin neile alustuseks ellujäämiseks mõned mesilaspered müüa. Või kehtib endiselt, et väiksed kurjategijad võllas ja suured tõllas?
Edaspidiseks: 14. oktoobril plaanitakse lehtede kolletamispäeval kutsuda loodustundlikud inimesed alleesid istutama vastukaaluks ääretutele lageraielankidele, monometsandusele ning lennuväljapõldudele. Põhjusel, miks metsafauna kolib linnadesse.
