Endel Kaasiku veab hingega Kaiu ja terve maakonna laskesporti

Siim Jõgis

Selleks, et aduda, kui muheda ja mõnusa härrasmehega on Endel Kaasiku (75) puhul tegu, ei pea temaga üldse kaua aega koos veetma. Tundub, et selleks piisab mõnest minutistki. Kuigi pärit ei ole ta üldsegi Kaiust, on elusaatus asjad sättinud sedasi, et just selle paigaga on ta suure osa oma tegevusest sidunud.

Alates 1975. aastast on ta hoolitsenud Kaiu lasketiiru eest ning teeb seda tänase päevani. Kaiu lasketiiru omanik on praegu Kaitseliidu Rapla malev ning Kaasiku on Kaitseliidu palgal, et lasketiiru hallata. Tegevus käib seal pidevalt. Kohtume Endel Kaasikuga lasketiirus reedel, 7. veebruaril. Alles päev varem oli käinud seal grupp huvilisi oma laskeoskusi proovile panemas.
6. veebruar oli Kaasiku jaoks üldse tegus päev. Siis toimusid Haapsalus Eesti koolispordi liidu meistrivõistlused laskmises ning need kujunesid Kaasiku õpilastele edukaks. Kaiu põhikooli neljaliikmeline võistkond saavutas põhikoolide arvestuses kolmanda koha. Ka juhendaja pälvis pronksmedali ning see oli Endel Kaasiku jaoks järjekordne tunnustus. Kui astuda tema kabinetti, torkab esimese asjana silma mitu kapitäit karikaid, mis on võidetud erinevatel laskmisvõistlustel.
Kõik neist ei kuulu küll Kaasikule individuaalselt, vaid on võidetud Kaiu Laskurklubi poolt. Nende seas on ka mõningaid tõelisi rariteete. Pole midagi salata, tõsine au oli hoida käes Kristjan Vilbergi poolt 1937. aastal Helsingis võidetud maailmameistrivõistluste karikat. Nüüd on see igavesti rändav karikas, mis praegu on hoiul Kaiu lasketiirus.
Laskmistraditsiooni juured Kaius ulatuvad sügavale ajalukku. Kõige tuntumad nimed on kindlasti vennad Vilbergid (Kristjan ja Johannes), kes olid maailmameistrid. Nende auks peetakse iga aasta juulis Kaiu lasketiirus vendade Vilbergide karikavõistlusi. Aastatel 1975-1991 korraldas neid Kaiu kolhoos ning pärast seda kuni tänase päevani on nende korraldamise eest hoolitsenud Kaiu Laskurklubi eesotsas Endel Kaasikuga. Eestis ning põhjamaades on laskespordi kalender tihe. Seda ei tea tõenäoliselt keegi paremini kui Endel Kaasiku ise. Igal suvel tuleb vendade Vilbergide karikavõistlused korraldada nii, et need ei kattuks ei Eesti ega Põhjamaade meistrivõistlustega. See nõuab korralikku planeerimist.

Sünd keset sõda

Endel Kaasiku sündis 1. juulil 1944. aastal. Parajasti möllas Teine maailmasõda ning Punaarmee tungis Eestile peale. Kaasiku sündis Sompa külas, mis asub tänapäevase haldusjaotuse järgi Jõhvi vallas Ida-Virumaal. Õige pisut liialdades võib väita, et Kaasiku sündis keset suurt lahingumöllu, kus venelased tungisid ida poolt peale ja Saksa armee oli kaitsepositsioonidel.
“Täpselt nii oli. Mu ema on ikka rääkinud, kuidas ta jooksis koos minuga ühe rukkihaki tagant teise taha, et põgeneda sõja eest,” rääkis Kaasiku. Õnneks kulges sõda noore ilmakodaniku jaoks nii, et terve pere jäi ellu. Sealhulgas ka Endli vend, kes oli toona kaheteistaastane. Sinimägede lahing käis nende elukohast 40 kilomeetrit ida pool.
Pärast sõja lõppu jäädi perega esialgu elama Sompa külla, kuid 1949. aastal koliti umbes kilomeetri jagu põhja poole, kuhu isa ehitas uue maja. Pärast esimese klassi lõpetamist Sompas jätkas Endel Kaasiku kooliteed Kukrusel, mis asus kodust nelja kilomeetri kaugusel. Seal omandas ta seitse klassi haridust. Märkimisväärne on veel see, et Kukruse koolis oli ka tema esimene kokkupuude laskespordiga. Staadioni kõrval oli väike lasketiir ja seal sai ühe korra proovida sportpüssi laskmist. Sellega esimene kokkupuude siiski piirdus.
1963. aastal alustas Kaasiku teenistust Nõukogude armees Riias. Ta sõnas, et tagantjärele võttes oli tegemist asja ette läinud ajaga. Seal omandas ta mitu oskust, millest hilisemas elus on tõusnud kasu, nagu näiteks treimine või mehaanikutöö. “Automootori võisin kas või kinnisilmi kokku panna,” rääkis ta.

Saabumine Kaiusse

Laskespordiga hakkas Kaasiku aktiivselt tegelema Tammiku kolhoosis (asub Ida-Virumaal), kus ta töötas. Seal oli tal kaks juhendajat, Erich Torgla ja Peeter Vassiljev. Nemad olid ostnud relvi ja pannud laskespordi seal käima. Samuti hakkas Kaasiku tegelema tõstespordiga. Veel enne seda oli ta kätt proovinud maadluses. Võib selgelt öelda, et üheks tema elu läbivaks jooneks ongi olnud sport. Kui ta tuli Kehtnasse õppima, andis ta paralleelselt treeninguid nii laskmises kui ka tõstmises.
Kehtnasse ta pikemaks kui õppeajaks ei jäänudki, pöördudes aastal 1972 tagasi kodukanti, kus ta asus ametisse Kohtla-Järve ALMAVÜ rajoonikomitee esimehena. Mõneks ajaks ta sinna jäigi. Kuid siis saabus aasta 1975. Juulikuus avati uhiuus Kaiu lasketiir. Esimene võistlus oli vendade Vilbergide karikavõistlus ning kohal oli ka Endel Kaasiku. Esialgu küll vaid võistlejana, aga tegelikult teadis ta juba siis, et õige pea asub ta Kaiu lasketiirus tööle. Nii läkski. Tema esimene tööpäev Kaiu kolhoosi spordimetoodikuna oli 1. augustil.
Sama aasta kevadel oli Kaiu kohaliku ametiühingu esimees Aarne Täpsi käinud Kaasikuga Kohtla-Järvel rääkimas ning kutsunud teda tööle Kaiu kolhoosi spordimetoodikuks. Tagantjärele vaadates oli tegemist Kaasiku jaoks võrdlemisi lihtsa otsusega. Tema poeg oli tol ajal kahe ja poole aastane ning põdes bronhiaalastmat. Ida-Virumaal põlesid ümberringi tuhamäed ning arstide sõnum oli selge – kui te soovite, et laps saab terveks, tuleb teil siit ära kolida. Nii tehtigi. Terve perega tuldi elama Kaiusse ning Kaasiku hakkas hoolitsema kohaliku uhiuue lasketiiru eest. 1976. aasta veebruaris koliti elama uude korterisse.
Kaasiku käe all ei kasutatud lasketiiru pelgalt ühe spordiala viljelemiseks. Neid ruume kasutati ka tõstmise, maadluse ja lauatennise harrastamiseks. Kaius olid lisaks lasketiirule veel lasteaed ning loomulikult koolimaja. Kaasiku ütles, et eluilmaski ei ole ta kahetsenud otsust sinna elama kolida. Vahemärkuse korras võib mainida, et aastate jooksul on üheks tema hobiks olnud puhkpillimäng. Seda on ta teinud koos Kaiu ja Juuru meestega, kuid viimastel aastatel on jäänud see tagaplaanile.

Soome laskurid Kaius

Eesti laskuritel on väga tihedad sidemed Soome ametivendadega. Need ulatuvad tagasi üheksakümnendate aastate algusesse, kui Eesti oli veel osa Nõukogude Liidust. Lahti lähedal asub Orimattila linn. Sealsed laskurid otsisid tutvusi Eestist, et luua sõprussidemed Eesti laskuritega. Kaiu oli sellest huvitatud ning tihedad sidemed saidki loodud.
Esimest korda tulid Orimattila laskurid Eestisse võistlema 1990. aastal. Eriti kõnekas oli loomulikult see, et koos nendega külastas Kaiu lasketiiru maailmameister Paavo Palokangas.
Suureks sündmuseks võib lugeda nii sõprussuhete loomist põhjanaabritega kui ka maailmameistri võistlemist Kaius. Oluline märk sai selle sündmusega igal juhul maha pandud. Juba järgmisel aastal sõitsid Kaiu laskurid Soome. Niisama lihtne see muidugi ei olnud, sest kõigepealt oli tarvis hankida viisa, aga tehtud see käik sai.
Tänase päevani on need suhted tihedad. Kaasiku ise on käinud Soomes võistlemas lugematu arv kordi. Käesoleval aastal toimuvad Põhjamaade meistrivõistlused Soomes ning ka nendest plaanib ta osa võtta.
Soomlaste abi on olnud tuntav ka varustuse hankimisel. Kui Helsingis mõni lasketiir kinni pandi, pakuti ikka Kaasikule varustust, et kas ta tahaks seda ära kasutada Kaiu lasketiirus. Nii on ta saanud inventarina lisaks nii mõnegi liikuva märklaua.

Kaks hõbedat

Lasketiir võtab jätkuvalt suure osa Endel Kaasiku ajast. Seal tuleb olla argipäeviti ning kohati nädalavahetustelgi. Eriti just siis, kui kohapeal toimuvad võistlused. Tihemini tuleb ette muidugi seda, et puhkepäevadel peetakse võistlusi kuskil mujal. Nagu varem sai välja toodud, on laskespordi kalender Eestis tihe. Laupäeval, 8. veebruaril toimus Männikul Audentese karikavõistluste finaaletapp ning esindatud oli ka Kaiu Laskurklubi. Õhupüstoli A-finaalis saavutas teise koha Marek Multram 230,4 punktiga. Õhupüstoli B-finaalis teenis esikoha Ragne Falilejev, kogudes 219,7 punkti.
Ka Endel Kaasiku tegeleb jätkuvalt laskespordiga ning oli tulejoonel ka laupäeval. Õhupüstolist laskmisel sai ta 25. koha. Osal võistlustel on loodud eraldi kategooria 75+. Siis on Kaasiku sõnul mõnus endavanustelt mõõtu võtta, aga noorematele laskuritele on nüüd juba keeruline vastu saada. Küll aga on tal minevikust ette näidata igati korralikke tulemusi. Eesti meistrivõistlustel on Kaasiku saavutanud vabapüstolis kaks korda teise koha ning teeninud seega hõbemedali. Need tulemused jäävad nüüd küll juba Nõukogude perioodi, kaheksakümnendate lõppu. Eesti meistriks ta individuaalarvestuses seega tulnud ei ole (võistkondlikus arvestuses on see ühe korra õnnestunud).
“Kuldmedalit individuaalselt võita ei õnnestunud. Alati jäi üks või kaks silma puudu,” rääkis ta. Sama lugu oli ka meistrinormiga ning seega tuligi tal leppida meistersportlase kandidaadi staatusega. See-eest on Kaasikul kuldmedal ette näidata spordiliidu Jõud ja lisaks ka Paide linna meistrivõistlustelt. Kaasiku isiklik rekord 554 silma on tulistatud vabapüstolist 50 meetri tiirus.
Oma oskusi jagab ta juhendajana edasi noortele Kaiu laskuritele. Tema käe all käib lasketiirus harjutamas kuus last, nende seas on seitsmenda, viienda ja neljanda klassi õpilasi. Ühtlasi on nad kõik ka noorkotkad ja kodutütred. Sedasi ei saa päris öelda, et nad tiirus regulaarselt laskmas käivad, aga paar korda nädalas ikka. Kaasiku ütles, et siis käivad rohkem, kui võistlused on ees ootamas. Ta lisas, et järelkasvu praeguse seisuga on. “Olen laskespordis olnud alates 1968. aastast. Loomulikult on hea meel näha, kui järelkasvu peale tuleb. Selle nimel oleme nii südant valutanud kui ka pingutanud,” rääkis Kaasiku.
Kui heita veel pilk minevikku, siis näeme, et vene ajal oli Kaiu põhikoolis 230 õpilast. Vähemalt tippajal. Sellest numbrist on tänaseks päevaks alles jäänud pisut üle üheksakümne, aga kindlasti alla saja. Küll aga ei ole koos sellega kahanenud Kaasiku sõnul laskespordi harrastajate hulk. Jätkuvalt kasutavad Kaiu lasketiiru Kaitseliit, naiskodukaitsjad, noorkotkad, kodutütred ja politsei. Lisaks Rapla malevale käivad seal laskmas ka Järva maleva kaitseliitlased.
Kui võtta kokku kõik Kaiu Laskurklubi liikmed, ollakse võimelised võistlustele välja panema kuni kakskümmend laskurit. See on täiesti arvestatav hulk, kuid nii suudetakse välja minna küll ainult suurematele võistlustele nagu näiteks Eesti meistrivõistlused, Jõu meistrivõistlused või Raplamaa auhinnavõistlused, mis toimusid hiljuti Kuimetsas järjekorras juba 45. korda. Samal numbril – 45 – on veel üks sümboolne tähendus. Sama kaua on Endel Kaasiku vedanud Kaiu lasketiiru. Ta on kaasa teinud kõik rõõmud ja mured ning see on talle saanud peaaegu teiseks koduks. Nüüd jääb õhku veel vaid üks küsimus – kas pool sajandit tuleb viie aasta pärast ära?