Mariliis Vest
Tartus võib riigikohtust leida Rapla juurtega noormehe, 26-aastase Peeter Tarvise. Meie spordikülje staar on ta seetõttu, et on näidanud mitmeid häid tulemusi jalgrattaspordis, sealhulgas Tartu Rattamaratoni esikoht.
Põhikooli lõpetas Peeter Raplas ja pärast seda suundus Otepääle Audentese spordikooli. Haridustee jätkus Tartu Ülikooli õigusteaduse erialal, kus ta 2019. aastal sai magistrikraadi. Tartus ta praegu ka elab ja töötab.
Oled õppinud magistrantuuris õigusteadust. Kuhu tulevik sind sel erialal on viinud/viib?
Hetkel töötan riigikohtus. Töö mulle meeldib ja hetkel ei ole edasisi plaane teinud. Paljud minu ametikaaslased on läinud edasi kohtunikuks.
Kuidas sinu jaoks jalgrattasport alguse sai?
1990-ndate esimeses pooles sündinud lapsed on minu tagasihoidliku hinnangu kohaselt viimased, kelle lapsepõlv möödus peaasjalikult õues mängides. Ilmselgelt leidub ka praegu erandeid, kuid sel ajal olid tõesti kõik lapsed kogu aeg õues. Mis seal toas ikka päev läbi teha oli? Juba väikese poisina oli üks meelistegevustest
sõpradega koos ratastega ringisõitmine.
Umbes 8-aastasena alustasin ka võistlemist, kui isaga kohalikel Rapla võistlustel käisime. Sel ajal (sajandi alguses) oli juba näiteks 12–14 aasta vanuste poiste arvestuses umbes 20 osalejat. Praegu on samadel võistlustel samas suurusjärgus osalejaid 12–18 a vanuste poiste ja tüdrukute klassis kokku. Samas on jalgratta ostmine palju taskukohasemaks muutunud, mis võiks ideaalis osalejate arvu suurendada.
Põhjuseid tuleb otsida mujalt, eelkõige ülalkirjeldatud õues viibimises toimunud muudatustest, mille põhjuseks on tehnoloogia areng. Aga see selleks, mina olen sõitnud jalgrattaga nii kaua kui ma mäletan ja võistlustele sattusin pere juhendamisel.
Kas sinu elus on olnud veel mõni hobi, millele oled aega pühendanud?
Ma olen igasugu sporti teinud. Põhikooli ajal ja ka gümnaasiumis suusatasin talvega paar tuhat kilomeetrit. See oli peamiselt talvine ettevalmistus jalgrattahooajaks, mitte eesmärk omaette. Mulle meeldib filme vaadata ja tegelikult meeldib ka arvutimänge mängida, kuid viimase jaoks on praegu pigem vähe aega jäänud. Samuti loen iga päev natuke.
Millised on sinu jaoks seni kõige paremad saavutused olnud? Kas Tartu Rattamaratoni võit?
See oli tõesti saavutus, mis jääb meelde. Tegemist on Eesti kõige tuntuma rattamaratoniga, mille jaoks võtavad isegi sellised inimesed ratta keldrist välja, kelle rattal on alles eelmise aasta Tartu rattamaratoni number küljes. Lisaks sellele pean üsna oluliseks U23 vanuste Eesti meistrivõistluste grupisõidu hõbemedalit ja Estonian Cup’i maratonide sarja üldvõitu. Samuti on olulised mitmed osalemised erinevatel tiitlivõistlustel, kus sõitsin Eesti koondise värvides. Mingit resultaati küll ei ole nendelt võistlustelt ette näidata, ühel korral olin Euroopa meistrivõistlustel umbes kolmekümnes.
Mida 2015. aastal võidetud tiitel sulle tähendas?
Tartu Rattamaratoni võiduga olin justkui „tehtud mees“, sest paljudel ei ole seda ette näidata. Kuivõrd ma olin toona alles 19-aastane, ei osanud keegi ka seda võitu minust oodata. Kuigi ma olin pärast rattamaratoni võitu sama inimene, kes enne võitu, toimib maailm paraku niimoodi, et tähele pannakse inimest alles pärast millegi saavutamist.
Mida sooviksid tulevikus saavutada ehk millised on sinu spordialased eesmärgid?
Ma soovin teha nii palju sporti, et see valmistaks mulle rõõmu (ei pea tegema vastu tahtmist) ja samas oleksin piisavalt tugev, et saavutada mõned võidud erinevatel Eesti rattavõistlustel.
Kas jalgrattasport on sinu jaoks nii-öelda töö või sõidad ka vabal ajal? Oletame, et on vaja minna 10 kilomeetri kaugusele poodi, kas läheksid autoga või rattaga?
Kuigi mul on auto olemas, ei kasuta ma seda Tartus sõitmiseks absoluutselt. Tartus sõidan ainult rattaga ja mõnel päeval tuleb linnarattaga tööl, poes ja mõnes muus kohas käimisega kokku ligi 15 kilomeetrit. Seega kui tegemist pole linnadevahelise liikumisega, siis liiklen rattaga.
Mis sulle enim selle spordiala juures meeldib?
Võimalus näha maailma. Ainuüksi ühe võistluse või trenni jooksul on võimalik sõita üle 200 km. Näiteks staadionialal või ujumises ei võistelda üldjuhul staadionist või ujulast väljaspool, aga rattaspordis võistleme me radadel ja teedel, kus iganes.
Mis on sinu jaoks selle spordiala väljakutsed?
Võistelda inimeste vastu, kes on ainuüksi andekuse tõttu minust tugevamad sõltumata sellest, et ma olen näinud palju rohkem vaeva. Samas see iseloomustab iga spordiala.
Millist hetke meenutad oma rattaspordiajast kõige rohkem?
Osalesin velotuuril Alžeerias, kus sõitsime etapi käigus umbes 1800 m kõrgusele merepinnast. Juba madalamal oli ligi 4 kraadi ja sadas vihma. Ülespoole tõustes muutus vihm tasapisi lumeks. Üleval oli maa juba kerge lumega kaetud ning sealt teisele poole 70 km/h alla sõitmine jääb vist küll eluks ajaks meelde. Kui see niisama ei pruugigi nii ohtlik tunduda, siis arvestada tuleb ka seda, et grupis oli 100 meest ja sellel kiirusel natuke libedal teel laskudes olid mehed ees, taga ja mõlema külje peal umbes meetri kaugusel. Ükskõik kelle väike eksimus oleks lõppenud kurvalt. Sellised erilisemad asjad jäävad meelde.
Kus meeldib sulle kõige rohkem sõita?
Ilusa ilmaga mägedes. Koht polegi nii oluline, sobib Itaalia, Prantsusmaa, Hispaania.
Milline peab sinu arvates üks jalgrattaspordiga tegelev inimene iseloomult olema?
Peab olema eesmärgile pühendunud, taluma rutiini ja peab oskama ennast sundida. Korvpalli mängitakse iga ilmaga püsiva temperatuuriga siseruumis. Rattaga peab sõitma õues, mis arvestades Eesti kliimat võib olla palju ebameeldivam, kui esmapilgul tundub. Lihtsalt külm ilm on väga hea sõiduilm. Kehvaks läheb asi siis, kui sajab.
Samuti tuleb arvestada, et rattasportlane kaotab alati palju rohkem võistlusi kui võidab (ei pruugi kehtida ülitalentide kohta). Võistkonnaaladel, tennises jne võisteldakse tavaliselt ühe vastase vastu korraga. Rattaspordis on joonel korraga sadu mehi, kes kõik tahavad võita. Seega ei pea võistlema vaid ühe vastase vastu, vaid nende kõigi vastu. Aga seda magusam on võit, kui see ükskord saabub.
