Helerin Väronen
Märjamaa valla raamatukogu lasteosakonnas on vähemalt märtsi keskpaigani vaatamiseks üleval Kehtna kunstide kooli korraldatud konkursi “Oma silmaga 2019” valiknäitus.
Samuti on osa konkursitöödest üleval Alu raamatukogus, kuna seekord oli konkursil osalejaid niivõrd palju, et kõik tööd ei mahtunud ühte kohta ära.
Aastateemaks oli seekord „Minu hinge loom“. Valminud tööd tõlgendasid loomamaailma ja inimühiskonna kokkupuutepunkte või kujutasid loomi, kes lastele hingelähedased. Konkursi eesmärk on innustada lapsi kunstiga tegelema ja tunnustada andekate laste ja noorte kunstialast tegevust.
Kui muidu on konkursist osavõtjaid olnud 200 ringis, siis eelmisel aastal küündis see arv peaaegu kolmesajani. Sel õppeaastal on „Oma silmaga 2019“ näitus olnud üleval veel Kehtna kunstide koolis. Kehtna kunstide kooli direktor Anne Ummalas ei ole saanud otsest tagasisidet näitusepaikadest, kuid inimesed, kes on “Oma silmaga” näitusi näinud, on neid alati kiitnud. “Tegu on ju kogu maakonda hõlmava näitusega ja nii kunstikoolide kui ka üldhariduskoolide laste töid on näha. Osavõtt on alati väga suur ja valiku tegemine väga raske. Lapsed on väga andekad ja vabad joonistajad-maalijad. Alati on teemad väga nutikalt lahendatud ja toredasti teostatud,” lisas Anne Ummalas.
Sel aastal tuleb “Oma silmaga” konkurss juba 18. korda. Töid oodatakse 10. märtsiks Kehtna kunstide kooli ja seekordseks teemaks on “Ajaränd, ajamäng”. Teema ei ole küll kergete killast, kuid seda vahvamaid töid on ilmselt oodata.
Lisaks iga vanuserühma parimatele antakse konkursil välja palju eriauhindu, mis on mõeldud noorte kunstihuviliste innustamiseks. Anne sõnul on võitjad ja eriauhindade saajad päris tihti lapsed, kes ei õpi kunstikoolis. “See ongi just tore, et nutikaid lahendusi ja tehnikate kasutamist on just põhikoolilaste töödelt näha ja seda on žürii ka tunnustanud. Antakse välja ka huumori preemia. Selle on näiteks ühel aastal saanud pastakaga joonistatud siga, mis oli väga lahe töö. Samuti võiks ju arvata, et konkursi peavõit läheb kõige vanematele, aga tihti saab peavõidu hoopis väga hea ideega ja nutikas väikese lapse töö, nagu eelmiselgi aastal juhtus,” sõnas Anne, viidates Eliise Võigemasti tööle “Kui ma oleksin jänes, saaksin endale lubada laiskust”.
Anne on eriti tänulik kõikidele õpetajatel, kes lapsi juhendavad, olles loovad ja süstides seda ka lastesse. “Kunstimaailm on ju täiesti võrratu ja tohutu maailm ning õpetaja ongi seal teenäitaja lapsele. Ega igasse nurka koos õpetajaga jõuagi, nii et õpetaja peabki andma lapsele julguse ja uudishimu, et neisse nurkadesse ise vaadata ja ise järele proovida. Alati ei pea kunstiõpingutest välja kasvama kunstnik. Ka kultuurne ja mõistlik kunstinautija on meie Eesti riigile väga vajalik. Kui meie lapsed õpiksid ja teeksid rohkem kunsti, oleks kindlasti igas eluvaldkonnas rahumeelseid ja loovaid, mõistlikke ja enesega tasakaalus olevaid kodanikke. Neil on analüüsivõime ja nad on ümbritseva osas sallivad, samas ka hoolivad. Kunstiõpetamine on kindlasti aluseks targale ja tasakaalukale ühiskonnale, sest just neid väärtusi loob iga kunstiõpetaja nii tavakooli kunstiõpetuse tunnis kui ka kunstikoolis,” rääkis Anne Ummalas kunstiõpetuse tähtsusest.
