Helerin Väronen
Eesti Vabariigi sünnipäeva eel ajasime juttu Rapla vallas elava Mereväebaasi ülema, kaptenleitnant Rain Terrasega. Jutuks tuli nii tema ohvitseriks saamise teekond, juhiks olemine, riigikaitse kui ka perekonna roll selles.
Vabariigi sünnipäeva tähtsuse kohta sõnas Rain, et 24. veebruar on sünnipäev nagu ikka ja sünnipäev on oluline, kuna sellega saab alguse uus elu. „Nii sai 102 aastat tagasi alguse ka Eesti Vabariigi elu! Minule on see päev viimastel aastatel tähendanud au olla kaitseväe liputoimkonnas või kanda Eesti mereväe lippu. Nii ka sellel aastal. Võtan seda justnimelt kui au ja olen valmis selle perepüha jaotama enesele selliselt, et perega tähistame seda üheskoos õhtupoolikul,“ sõnas Rain.
Foto: Siim Solman
Perekond kui riigikaitse alustala
Riigikaitse ja perekond on Rainil tugevalt seotud, sest tema jaoks on riigikaitse kõige olulisemaks garantiiks iga üksikisik, kellele annab tugevuse eelkõige perekond. „See võib küll tunduda naiivsena, aga harmooniline, üksteist toetav ja mitte käskude ja keeldude, vaid eeskujuga ühte hoidev pere kasvatab tugeva närvikava, positiivse mõtteviisiga ja oma riiki armastavaid inimesi. Olulist rolli siinjuures mängib meie koolisüsteem, mis peaks kiiresti muutuvas keskkonnas olema suuteline paindlikult vastavalt vajadusele muutuma,“ selgitas Rain oma mõtteviisi.
Rain on sündinud ühena kolmikutest perekonda, kus ema-isa kõrval ootasid mõni aasta vanemad õde ja vend. Oma lapsepõlve meenutab Rain kui aega, kus igavusel ei olnud kohta ja viielapselises peres jagus mürglit ja seiklusi igasse päeva. Näiteks meenub talle juhtum, kui kolmikud kolmeaastastena otsustasid lõunaunest ärganuna neid valvanud, kuid naabrinaise juurde läinud vanaema otsima minna. Kui omapäi uitama läinud lapsed leiti, olid nad pealaest jalataldadeni porised.
Koolis käies oli Rainil ühena kolmikuist nii eeliseid kui probleeme. Teade ta lollustest jõudis sageli vanemate kõrvu enne ta enda koju jõudmist, kuid samas oli õdedest koolitöödes ka kasu. „Koolipäeva lõpus viskasin koolikoti nurka ja palusin õdedel jätta kodutöövihikud esikusse kapi peale, ise aga lippasin trenni või lihtsalt õue. Õhtul koju tulles õppisin läbi mahategemise… Ma ei teinud kunagi niisama maha, ma kasutasin mahakirjutamist kui abi ülesannetest arusaamiseks praktiliste näidete kaudu,“ meenutas Rain. Oma päevategemisi õppis Rain analüüsima keskkooli esimesel aastal, kui õed hoopis tehnikumi kaubandust õppima läksid. See olevat täitnud tema mitmikutele omast üksindustunnet, mis valdab lahkuminekul mõnda aega.
Nii õppimine kui töötegemine istusid Rainile juba nooruses. Võimaluse ise raha teenida andsid ema-isa Rainile juba varakult tänu Rapla KEKi poolt korraldatud ja lastele mõeldud töö- ja puhkelaagrile (TPL). See hea tunne, mis valdas Raini esimest enda teenitud raha kätte saades, on tal siiani meeles. Erinevaid töökohti järgnevatel suvevaheaegadel oli Rainil mitu, näiteks EÕM, transporditööline kaupluses, plekksepp Rapla KEKis, broilerite kasvatamine, lillede ja marjade äri.
Eesmärgistatud teekond viis ohvitseriks saamiseni
Sõnapaari „Eesti ohvitser“ kirjutas Rain oma tulevikuametina paberile keskkooli viimases klassijuhatajatunnis, kui Eesti kaitseväge polnud veel loodudki. Läks küll mõned aastad, kuni ühe suvekuu alguses otsustas Rain, kas nüüd või mitte kunagi tuleb unistus teoks teha. Sellel ajal oli tal küll arstlik vabastus ajateenistusest, Raplale oli määratud null kohta mereväkke ja saksa keele oskus oli samuti null. Kuid ohvitseriks õppimise eelduseks oli ajateenistuse läbimine. Uskumine, tohutu tahe, järgepidev tegutsemine põhimõttel anda endast kõik ja tohutult õnne viis kolme kuu jooksul Raini lõpuks selleni, et ta alustaski õpinguid saamaks mereväe ohvitseriks.
Õpingute esimesest aastast Saksamaal on Rain kirjutanud ka Raplamaa Sõnumite eelkäija Nädalise veergudel eelmise sajandi viimasel kuul.
Unistamist peab ta üldse väga oluliseks. „Näed nüüd, nii mõnigi unistus võib ka täituda, kui ikka väga tahad. Selle käigus saab palju asju peensusteni läbi mõelda ja nii mõndagi viga vältida. Samas mõnikord lihtsalt petta aju ja tunda eesmärgi saavutatuse positiivset tunnet, ilma et lillegi liigutaks! Aga päris palju asju elus on alguse saanud just unistamisest,“ märgib ta.
Pärast keskkooli lõppu ja enne ohvitseriõpinguid jõudis Rain õppida TTÜs finantsala ja samal ajal luua Lõuna-Eestis lamekatustega tegelevale ettevõttele osakonda. „Üksinda alustades oli ühe aastaga mul parematel päevadel kolmekümne ringis meeskond, kellega tegin juba esimesel aastal mitmemiljonilise käibe, lüües sellega ettevõtte teiste osakondade koondkäibe ja -kasumi (sh suurlinn Peterburg) mitmekordselt.
See oli üks uskumatult äge kogemus ja positiivne elamus, mida võib anda sihipärane töö ja õnn leida oma meeskonda vägevad inimesed.
Aga siis läks igavaks, tekkis rutiin ning vajadus uuteks väljakutseteks. Meenuski see „minu tööalane unistus“, otsustasin jätta selle suurepärase töö, millega olin kui mitte rikkuse, siis pikaajalise jõukuse saavutanud, ning minna vabatahtlikult teadliku eesmärgiga ajateenistusse,“ rääkis Rain.
Ta meenutas, et sellise otsuse peale soovitasid sõbrad tal läbi hüpata Paldiski maantee ühest asutusest, lootes et ta mõnda aega sealt siis välja ei saa ja oma „kurjad“ mõtted maha matab, kuid Raini otsust see ei kõigutanud. „Ma ei tahtnud vanaduses kiiktoolis edasi-tagasi kiikudes kiruda, et ma oleksin võibolla palju suurepärasemat elu elanud, kui oleksin valinud selle tee, mis oli noorukina mu hinges.“
Ohvitseriõpingutelt Saksamaalt Eestisse naastes läks vaid mõni kuu, kui Rainile anti võimalus juhtida laeva komandörina. „Mäletan oma esimest sõitu selles rollis oktoobris 2001, kui pidin laeva tooma tagasi Vanasadamast Miinisadamasse. Tuli sõita läbi sadamakitsuse, mõlemal pool kaks suurt ja kõrget kruiisilaeva. Kuigi olin olnud kadetina Saksamaal vahiohvitseri praktikal mitu kuud just sama klassi laeval, tekitas ootamatult kiiresti tulnud vastutus alguses pisut kõhedust küll. Vaatamata kiirusepiirangule tuhisesime sadamast välja suuremal kiirusel kui lubatud ja algasid minu karjääri kõige toredamad kolm aastat kolmel erineval laeval komandörina.
Need aastad andsid mulle suurepärase võimaluse katsetada erinevaid inimese juhtimise lähenemisi. Meenub minu laeva nn väljaõppeeksam, kus erinevad häired ja tegevused algasid õhtul ja kestsid kuni meeskonna täieliku kurnamiseni. See on olukord, kus üksuse ülem näeb ära erinevate inimeste pingetaluvuse, käitumise murdumise äärel olles ja annab kätte juhtimiseks olulised „tööriistad“ päris sõjaolukorra jaoks.“
Nauding probleemsete olukordade lahendamisest
Praegune mereväebaasi ülema roll ei ole Raini jaoks aga esmakordne. Peale järgmist tasemekoolitust, olles auastmelt leitnant, tehti talle vaatamata sellele, et ametikoha auaste oli tema omast mitu astet kõrgem, ettepanek võtta üle mereväebaasi juhtimine. Keeldumisele Rain isegi ei mõelnud, sest tolleaegse mereväeülema soov oli anda väeosale sisse uus käik esimese kaasaegse sõjaväelise koolitusega ohvitseri näol selles ametis.
„Minu jaoks oli see põnev võimalus. Mind rutiin tapab, loomine keerulistes tingimustes paneb silma särama. Mäletan sellest ajast olukorda suhteliselt esimestest kuudest, kui üks ettevõte tahtis mind panna alla kirjutama ühele mitmemiljonilisele laevaremondi lisatööde leppele. Tollel ajal tegeles mereväebaas ise mereväe hangete läbiviimise ja lepingute sõlmimisega. Mereväel puudus jurist, otsustada tuli kohe, sest jõulud tulid peale ja sellest lepingust lähtuvalt pidi ettevõte jõudma teha veel teatud tööd. Ähvardati, et muidu laev õigeks ajaks sõidukorda ei saa. Laev aga pidi minema kindlal ajal rahvusvahelistele õppustele.
Mäletan seda pinget veel tänaseni, oli reede hilisõhtu, lugesin seadust ja minu arusaamist mööda oleksin ma allkirja andmisega seda rikkunud. Kirjutasin eitava vastuse kahe lausega, sest arvasin ennast sellega kaitsvat selle ettevõtte juristide armee vastu. Need kaks lauset osutusid õigeteks ja piisavaks (vahel on õnne ka vaja), sest vaatamata veel pool aastat kestvatele süüdistustele kuni kaitseväe juhatajani (KVJ) välja, oli õigus meie poolel ja ettevõte lõpuks taltus. Ka laev sai õigeks ajaks korda ja kõik lahenes hästi. Kuigi see periood oli väga pingeline, oli see puhas nauding, sest sellistes olukordades peab aju töötama kui „koorelahutaja“. Täna on mul õnn juhtida taas sedasama väeosa,“ rääkis Rain.
Kahe mereväebaasi ülemaks olemise aja vahele jäänud kümneaastane periood oli Raini jaoks täis erinevaid juhirolle, nii mereväe osakonnaülemana kui ka staabiülemana, aga mõnda aega ka peastaabi staabiohvitserina, kus ta vastutas KVJ aastakäsu ettevalmistamise eest. „Kõigi nende aastate juhtimiskogemusega olen jõudnud järeldusele, et me küll saame väga häid „tööriistu“ erinevatest koolidest, nii nagu minagi olen saanud kõigil neljal ohvitseri tasemekoolitusel Saksamaal, kokku 8,5 aastat, aga me kasutame juhtimise seisukohast neid kätte antud „tööriistu“ liiga vähe. Meid haarab endasse suur töökoormus, kus oma meeskonnale suuna kätteandmise ja seejärel juhtimise asemel hakkame tööle oma ametikohal kui spetsialist.
Seda tõestasid ka minu Kaitseväe Akadeemias lõputöö jaoks läbi viidud intervjuud, kus juhid väitsid aja vähesust tegelemaks inimestega. Pean ütlema, et kui juhtimisstruktuuris on mõtteviis, mis ei toeta teadlikku juhtimist, mille põhiliseks tegevuseks on suhtlemine, siis selle muutmine on vägagi aja- ja töömahukas. Harjumuste muutmine, mille hulka kuulub ka mõtteviis, on üldse väga suurt sisemist jõudu vajav väljakutse. Kui juht suudab vabaneda „ainult mina tean“ juhtimisstiilist (kasutades seda stiili tihti alateadlikult) ja usaldab oma alluvuses olevate valdkondade vastutajatest juhte ja nende meeskondasid, siis selle meeskonna tulemusele orienteeritud töö efektiivsus tõuseb hüppeliselt!
Veelgi enam, nende silmadesse tulev rahulolu leek on seda kõike väärt. See meeskond talub ka tunduvalt paremini kriisi, pingeid ja nad oskavad nautida oma töökeskkonda, mis sest et näiteks taristuna istutakse suures osas ikka veel nõukogudeaegsetes majades,“ rääkis Rain inimesekeskse juhtimisstiili kasulikkusest. Ta rõhutab juhtimise olulisust, tuues paralleeli mootori tööga, kus juhi tegevus meeskonnas on nagu õli mootori erinevate hammasrataste vahel. See peab olema õige viskoossusega ja koguselt just parasjagu. Kui selles on midagi paigast ära, siis nii nagu tekivad probleemid autoga sõidul, tekivad probleemid ka meeskonnatöös.
Tegevuste teadlik juhtimine tagab vabaduse
Enne uue mereväelaste põlvkonna täielikku pealetulekut on mereväel lootust lähiaastatel saada uus taristu. Rain lisas, et uue riigikaitse arengukava projektis on sees Eesti riigikaitsele olulised muudatused ka mereväe poole pealt ja seda tänase KVJ tugeval toetusel, kus suurem rõhk on olukorrateadlikkuse tõstmisel merel ning uute võimetega uute alustega annab muuhulgas muuta meie potentsiaalse vaenlase tegevust merel palju ebamugavamaks. „Me ei saa teda väikeriigina üksi mitte kunagi lööma massiga, vaid saame muuta tema ebasõbralikku tegevust võimalikult ebamugavaks, kuniks käivitub kogu kaitsemehhanism. Heidutus on see märksõna, mida me peame saavutama nii meie enda kaitseväe arendamisel kui ka kuulumisega erinevatesse rahvusvahelistesse ühendustesse ja organisatsioonidesse, sh NATO, EL,“ sõnas Rain.
Ta nendib, et nende pea 23 pöörase kaitseväes teenitud aasta jooksul on olnud ka läbipõlemisi ja tüdimust. 2008 ja 2016 oleks võinud olla tal „vormi varna riputamise aastad“. Rasketest hetkedest on Rain aga üle saanud just tänu pere, lähemate meeskonnaliikmete ja heade kolleegide abile. Seetõttu toonitab ta vajadust märgata ja toetada üksteist, kui selleks on vajadus.
„Hetkel ma naudin oma panustamist kaitseväkke, mereväebaasi, kus ma töötan suurepäraste inimestega. Tegelikult on kätte jõudmas ka aeg, kus olen valmis panustama muule tegevusele. Miks mitte mingi põnev juhtimist nõudev tegevus väljaspool kaitseväge, kirsina tordil koostöö sakslastega. Selline elu ongi mulle kui juhile põnev võimalus.
Eesti on täna hoitud ja kaitstud. Osakem nautida meie vabadust, seda ei ole antud meile kellegi armust, see on meie endi poolt kätte võideldud ja on meie kätes seda hoida! Eesti keelt rääkiva rahvana saame tähistada veel aastasadu oma riigi sünnipäeva, juhul kui me üksikisikuna juhime oma tegevusi teadlikult. Oma riigile pühendunud kodanike kasvamine toimub ikka igaühe isikliku eeskujuga, mida toetab kiiresti muutuvas keskkonnas perekonna kõrval paindlikult muutuv koolisüsteem. Terve, tark ja elurõõmus kodanik ongi parim Eesti jätkuva vabaduse garantii,“ sõn
