Helerin Väronen
29. jaanuaril sai Kohila paberivabriku direktori elamu kultuuriministri Tõnis Lukase allkirjastatud käskkirjaga kultuurimälestiseks. Teekond kaitse alla saamiseks algas juba 2012. aastal.
Kohila asula tekkimisel on peamist rolli mänginud paberivabrik ja selle hooned. Tööstuse 2 asuva puithoone näol on tegemist kunagise paberivabriku direktori elamuga, mis on oluline ka arhitektuuriliselt, olles üks silmapaistvamaid hooneid Kohilas. Seisukohale, et see 1930-ndatel ehitatud hoone on oma autentse originaalviimistluse, planeeringu ja interjööridetailidega väärtuslik ja vajab kaitset, jõuti uurimisprojekti „Eesti 20. sajandi (1870–1991) väärtusliku arhitektuuri kaardistamine ja analüüs“ käigus.
Kokku kaardistati üle 3000 objekti ning eksperthinnangute koostajad hindasid mälestise staatuse vääriliseks 114 ehitist, nende seas endise Kohila paberivabriku direktori elamu. Projekti alusel tehtud ettepaneku põhjal algatas Muinsuskaitseamet elamu mälestiseks tunnistamise menetluse. Elamu on kaasomandis ja menetluse alguses oli hoonel neli (kaas)-omanikku.
Menetluse käigus küsis Muinsuskaitseamet arvamust ka Kohila vallavalitsuselt, sealt tuli vastus, et hoone kohta ei ole kehtivaid planeeringuid ega väljastatud ehituslube, mis takistaksid hoone mälestiseks tunnistamist, ja vald nõustus mälestiseks tunnistamisega.
Esimest korda pöördus Muinsuskaitseamet hoone omanike poole teavitusega menetluse algusest ja palvega esitada kirjalik arvamus ehitise mälestiseks tunnistamise kohta 2015. aasta suvel. Ainus, kes neljast omanikust nõustus kaitse alla võtmisega, oli Jüri Hammer, kes on ka omanikest ainuke, kes praegu koos oma tütre perega majas elab.
Kaks omanikku, kellest üks on tänaseks surnud ja teine elab Ameerikas, vastasid, et nemad ei soovi elamu kultuurimälestiseks tunnistamist ning tõid põhjenduseks rahaliste vahendite puudumise maja taastamiseks. Ka kolmas omanik ei soovinud hoone mälestiseks tunnistamist, kuid oma otsust ei põhjendanud. Muinsuskaitseametist vastati, et elamu mälestiseks tunnistamisega ei kaasne kohustust hoonet taastada, vaid omanikul tuleb elamut säilitada ja vajadusel remontida nagu iga hoone puhul.
2018. aasta sügisel arutati kaitse alla võtmist kohapeal, räägiti mälestiseks tunnistamisega kaasnevatest kitsendustest ja tutvuti hetkeolukorraga. Näiteks on peasissepääsu kohal oleva läbijooksu tõttu osaliselt pehkinud hoone seina- ning vahelae konstruktsioonid ja hoonet soovitakse soojustada.
Kuna kultuuriväärtusliku asja säilimine on oluline avalik huvi, jõuti menetluse tulemusel järeldusele, et Kohila paberivabriku direktori elamu mälestiseks tunnistamine on põhjendatud vaatamata kolme omaniku vastuseisule. Teadaolevalt ei ole praegused omanikud kultuuriministri käskkirja ka vaidlustanud.
Jüri Hammer sõnas, et tegelikult võiks teised oma osa majast ära müüa, kuna keegi neist seal ei ela. Samas lisas ta, et just tänu sellele, et seni pole kellelgi praegustest ega varasematest omanikest väga palju ressursse olnud, on hoone ka oma alguspärase ilme säilitanud. Ainult väikseid parandustöid on tehtud ja aastakümneid tagasi vahetati välja osa aknaid.
Suurem maja allakäik algas siis, kui ülemise korruse endine perenaine kümme aastat tagasi suri. Pärast seda on teine korrus tühjana seisnud, isegi vett ei ole sees. Hammer loodab, et kui nüüd elamu suurema tähelepanu saab, paneb see ka teisi omanikke õiges suunas kaasa mõtlema ja tegutsema. Praegu on ta üksi seda vankrit vedamas, kuid oma kõrge vanuse ja väikese pensioniga on see keeruline. Valla abiga on saadud küll programmi „Kodud tuleohutuks“ toel korda korsten, kuid omavalitsustel puudub õiguslik alus paigutada eraomandisse eelarvelisi vahendeid.
