Stina Andok
Kui inimene sureb, kaasneb sellega automaatselt mitmeid toiminguid ja tegevusi, mis on kergelt öeldes ebameeldivad. Lisaks argistele tegevustele näeb tava ja traditsioon ette rituaalseid toiminguid ja tegevusi, mis kaasavad leinajaid ja peaksid justkui olema lahti laskmise ja minna laskmise protsessi käivitajad.
Teatud rituaalsus käib meie eluga kaasas. Mõnes mõttes on see paratamatu, et kanname endaga kaasas vanu kombeid, teisalt võivad need olla ka vajalikud. Kõik ei pruugi olla pelgalt näitemäng vaatajate tarvis, vaid sisaldab endas elemente, mis aitavad elavatel edasi elada. Eelduslikult edaspidi ilma inimeseta, kes suri.
Traditsioonid ja kombed on aga pidevas muutumises ja kohanevad ajas vastavalt inimestele, kes on ajas pidevalt muutumises. Meie soovid ja eelistused erinevad mitte ainult individuaalselt, aga muutuvad ajapikku ka kollektiivsel tasandil. See, mis tundus tavapärane sajand tagasi, võib tunduda kohatu ja võõras praegu. Ja vastupidi.
Elame ajastul, mil üha enam talletame end lisaks fotodele ja videolindile ka sotsiaalmeedias. Me peame pidevat kirjavahetust meili teel ja sõnumitega, kommenteerime piltide all. Lisaks peame sidet videokõnede abil, salvestame juttu ja saadame selle kuulamiseks. Me jagame fotosid, lugusid, pilte ja videosid, mis meile meeldivad, mis meid liigutavad. Me reageerime nupuvajutusega internetikeskkonnas ja see keskkond teeb sellest järeldused ning vormib meist oma kuvandi.
Kui palju on see virtuaalne mina ja tegelik mina seotud, on hea küsimus. Kas lahkunud inimese nime kustutamine telefonist on lihtne või keeruline? Kas tema profiili kustutamine sotsiaalmeediast on kõigest nupuvajutus või vajab see pikemat läbimõtlemist? Oli aeg, mil sellistele asjadele mõtlema ei pidanud, kuid praegusel ajal on see igapäevane reaalsus. Kas interneti-mina on mulle või mu lähedastele kuidagi väärtuslik?
Tänapäeva tööstus on hakanud sellele samale küsimusele üha enam mõtlema. Aina julgemalt katsetatakse virtuaalsete inimeste loomist, kasutades inimesest maha jäänud digitaalseid andmeid. Nendeks andmeteks võivad olla nii helisalvestised, videopildid, kirjutised kui ka internetikäitumise analüüsimise põhjal saadud andmed inimese olemusest.
Briti seriaali “Black Mirror” teise hooaja esimeses osas nimega „Be right back” on vaade sellesse tulevikumaailma, kus tööstus on loonud omaette haru, keskendudes lähedaste taasloomisse. Osa autor Charlie Brooker on loonud ühe võimaliku variandi tulevikust, mis meil ees võib seista, kus raha eest on võimalik digitaalselt taaselustada lahkunud lähedane. Selles fantaasias loodi tehislik inimene, kes rääkis ja liikus, kuid ei söönud ega maganud.
Meie lähireaalsus ehk nii suuri võimalusi tavakasutajale ei paku, kuid virtuaalselt loodud pilte koos salvestatud helidega küll. Samuti on võimaldatud luua tehislikke vestlusi kirja teel, kui on olemas piisavas koguses kirjalikku materjali. Selliseid programme on kasutatud ohvrite läbielatu väljendamiseks, kui on olemas ohvrite kirjeldused juhtunust. Suhtlust virtuaalse lahkunuga on peetud ka teraapiliseks.
Siin tõstatub selgelt aga mitu moraalset küsimust. Üks küsimus puudutab lahkunu enda õigusi. Filosoof Oliver Laas on arutlenud, et digitaalsete säilmete puhul võiks üheks moraalseks vääringuks olla inimväärikus, mis arheoloogia- ja meditsiinimuuseumite eetikakoodeksi mõistes tähendaks, et neid peaks kohtlema iseväärtuslikena, mitte pelgalt vahendina kasumi või mõne muu eesmärgi täideviimiseks.
Teine küsimus puudutab aga selliste teenuste kasutajaid. Millises leinaetapis oleks asjakohane selliseid otsuseid teha? Milliseid riske tuleks enne hinnata ja kes seda teeks? Kuivõrd on sellised taaselustamised minnalaskmise ja lahtilaskmise protsessi toetajad? Tehnoloogiliste võimaluste kasvades ja meie isiku üha suuremas digitaliseerumises muutuvad sellised küsimused aina olulisemaks. Digitaalne mina võib saada osaks meie uutest traditsioonidest.
