Mari Tammar
22. veebruaril esietendus Tartu Uues teatris lavastus “Anne lahkub Annelinnast”. Selle tüki on kirjutanud ja lavastanud Ivar Põllu ning laval on kaks näitlejat, Maarja Mitt-Pichen ja Märt Avandi.
Lavatükk räägib keerulistest inimsuhetest, ent mis ajalugu ja mis sorti suhe kaht tegelast ühendab, koorub välja tasapisi. Tekst ja vihjed, mida publikule selle kohta antakse, annavad erinevaid võimalusi, mis näitab muuhulgas seda, kui universaalsed on suhted, milles me elame.
Selle lavastuse peategelane on minu arvates tekst. Kogu etenduse vältel ma kuulasin ja nägin teksti ja ma pole päris kindel, kas see on hea või halb. Ma arvan, et kirjapandult on tegemist suurepärase ja nutika tekstiga, ent laval mõjus see liiga proosapäraselt.
Lavastus pakub vaatajale üsna palju monolooge, mis pole sugugi halb. Monoloogid on selle lavastuse puhul täiesti omal kohal. Teisalt on aga dramaturg võtnud endale raske ülesande jutustada kahe inimese ühist ajalugu nende omavahelise dialoogi kaudu. See pole aga kuigivõrd loomulik olukord, sest see sunnib tegelasi rääkima üksteisele asju, mida nad juba niigi teavad ja mille meenutamine ei ole nende jaoks otseselt vajalik. Vajalik on see publiku jaoks, et ka publik saaks teada, ent sellisel juhul ei ole enam tegemist tegelastevahelise loomuliku dialoogiga.
Kui ma ei teaks, et selle teksti on kirjutanud Ivar Põllu, omistaks ma selle teksti mõnele noorele dramaturgile, sest kohati kumab tekstist läbi nooruse idealistlikku soovi rääkida kõikidest olulistest asjadest korraga ja teha seda võimalikult tõsiseltvõetavalt. Kuivõrd tegelased on asetatud tinglikult (paneelmaja) korterisse, peaks minu arvates olema nendevaheline dialoog kergem, suupärasem ja päriselulisem.
Kui aga mõelda nii, et tegelased on abstraktses ruumis ja see, mida nad räägivad, ei ole narratiivne lugu, vaid metafoorid, on justkui kõik korras. Konkreetne lavastus jääb kuhugi sinna vahele. Vaataja saab osa kahe inimese taaskohtumisest, nende ühisest ajaloost ja sellega kaasnenud valust, aga see päriseluline lugu hajub pisut muude mõtiskluste vahele ära.
Kokkuvõttes on tegemist väga mitmekihilise tekstiga, mille sees on leidlikku lähenemist ja osavaid loo konstrueerimise võtteid, ent samas kõike ka natuke liiga palju. Seda lavastust peaks ilmselt vaatama ka teist korda, sest lõpupuänt asetab kogu eelneva uude valgusesse. Teades nüüd seda loovõtit, oleks põnev uuesti vaadata, kuidas sinnani jõuti, võib-olla tunduks siis ka tekst tervikuna ühtlasem.
Lavastuse minimalistlik lavakujundus, muusika ja kostüümid on omavahel heas ansamblis ja lasevad tekstil olla keskmes. Näitlejatöid on aga raske hinnata, sest nagu alustuseks ütlesin, nägin laval eelkõige teksti.
