Mari Tammar
16. veebruaril esietendus EMTA lavakunstikooli 29. lennu ja NUKU teatri koostöös sündinud lavastus “Tuulte pöörises”. Selle August Kitzbergi näitemängu keskmes on küll inimsuhted, ent need asetuvad 1905. aasta revolutsiooniga kulmineerunud keerulisse aega, mil muutused olid õhus ja senine ühiskonnakorraldus ilmutas lagunemise märke.
Heal järjel Mäe-Soosaare talu peretütar Leena on juba ammu lubatud naabertalu perepojale Kaarlile, ent edumeelne Kaarel tegeleb piimaühistu loomise ning muu ühiskondlikuga, nii et pulmade tegemiseks pole sugugi aega. Nii pälvib Leena tähelepanu hoopis nende sulane Jaan. Too on tegelikult Mäe-Soosaare talu kunagine perepoeg, kes oli aga sunnitud isakodust lahkuma, sest talude päriseks ostmise ajal ei jagunud perel raha talu väljaostmiseks.
See ülekohus kriibib Jaani südant ja rohkem kui midagi muud, soovib ta talu tagasi osta ja Leena naiseks saada. 1905. aasta revolutsiooniliste sündmuste mõjul laseb Kitzberg Jaanil kõnelda revolutsiooniliste loosungitega ja teeb temast ühe revolutsioonis osalenu. Paraku ei lähe kõik sugugi nii, nagu Jaan esialgukavatsenud.
Selle tüki lavale jõudmine tänasel päeval on tähendusrikas mitmes mõttes. Kitzbergi “Tuulte pöörises” oli esimene Vanemuise teatri lavastus, mis tähistas ühtlasi Eesti kutselise teatri sündi. Selle taas lavale toomisega (kokku on “Tuulte pöörises” lavastatud eesti kutselistes teatrites 23 korda) tähistatakse tänavu Eesti teatri 150. sünnipäeva. Omaette tähendusrikas on just see, et noored Eesti Muusika- ja Teatriakadeemiast, mis on kahtlemata üks meie teatri tänastest hällidest, seda materjali Eesti teatri juubelihooajal teha võtsid. Samuti on kõnekas, et muutusi ootav aeg, millesse näidend kirjutati, haakub ka meie tänase päeva heitlike tuultega.
NUKU teatriga koostöös sündinud lavastuse meeskond on rohkelt tähelepanu pühendanud just ajastukontekstile. Sellest kirjutatakse nii kavalehes kui räägiti ka paaril enne etendust toimunud loengul.
“Selle näitemängu ajalooline kontekst on väga oluline,” ütles ajaloolane Lauri Kann enne etendust loengut sisse juhatades. Ta rääkis sündmustest ja asjaoludest, mis viisid 1905. aasta revolutsioonini, ja rõhutas, et see ei olnud vaid töölisklassi mäss, vaid kõik ühiskonnakihid esitasid oma nõudmisi ja lootsid elujärje paranemist. Teiste hulgas osalenud Eestis revolutsioonile eelnenud rahvakohtumistel ka haritlased ja vaimulikud. “Inimesed tundsid, et asjad, mis varem olid kindlad, olid nüüd rappuma löönud ja korraga oli võimalik midagi muuta,” selgitas Kann.
Tüki lavastaja Mihkel Kohava, kes on samuti lavakunstikooli 29. lennu õpilane, on Kitzbergi näitemängu lavastanud üsna traditsiooniliselt, võib-olla isegi liiga traditsiooniliselt. Võinuks ehk julgemalt katsetada ja eeskujude raamist kaugemale astuda, samas on valitud teed mööda jõutud maitseka ja turvalise tervikuni. Siin-seal on misanstseenid staatilised, ent teatud mõttes on see tolle ajastu teatrile omane.
Tublid on ka näitlejatööd. Eriliselt väärib äramärkimist Ala-Soosaare peremeest Kaarlit mänginud Kaarel Pogga leidlik ja hoogne rollilahendus, ent pinget ja südikust jagub kõikidesse rollidesse. Mõjus on ka lavastuses kasutatud regilaul, ent võib-olla võinuks enam keskenduda regilaulu esitamise häälestilistikale.
Kokkuvõttes on tegemist väärika kummardusega Eesti teatri ajaloole, ent selles on oma tsitaat ka kaasaega. Ka tänapäeval tunnevad inimesed, et majanduslik kihistumine, võimul olijate omavoli, kliimaprobleemid jms on kasvanud liiga suureks ning see toob järjest enam inimesi tänavatele meelt avaldama. Kui mitte Eestis, siis vähemalt laias maailmas küll.
Tunne, et asjad, mis varem olid kindlad, on nüüd rappuma löönud ning muutused on vältimatud, valdab vahest meid kõiki. Mis revolutsioonis me aga täna elame, näitab juba aeg.
