Stina Andok
Rapla vaimuelus ja kultuuriruumis on Valter Uusbergi nimi kõigile tuttav. Läbi aastakümnete on ta oma mõtete sügavuse suunanud just siia. Ta on olnud paljude edukate projektide taustajõud. Ta on ideede generaator, innustaja ja tasakaalustaja, aga ka mäletaja ja talletaja. Ta on tagatoa Kusti.
Valter on pärit, nagu ta ise ütleb, Keila alt, Leholast. Ta on külapoiss. Sealt pärineb tema varajane identiteet. „Mingi osa minust ongi külapoiss,” ütleb ta. Seoses lapsepõlvega meenub talle helge pilt ümbritsevast, ta on näinud tõelist maaelu. Näiteks rakendas ta veel keskkooli ajal hobust ette ning oli isal abiks seatapu juures. „Küla naturalism on mul kogetud.”
Kuigi elurada on teda külaelust eemale viinud, rõhutab Valter, et tal ei ole kunagi olnud külaelu vastu mitte mingisugust protesti, et tahaks ära või olla vaba. „See on mulle hästi võõras,” sõnab ta sellise mõtteviisi kohta. Tema eeskujuks lapsena oli tema ümbrus. Inimesed, keda ta nägi, olid kõrgharitud spetsialistid, mehaanikud, loomakasvatajad. „Kõik olid positiivsed, meeldivad, intelligentsed,” meenutab ta.
Kooliajal tekkis talle hüüdnimi Kusti. Mismoodi see täpselt külge hakkas, Valter ise ei mäletagi, aga saatnud on see teda kogu elu. Sellel Kustil oli igatahes keskkoolis pinginaaber, sõber, kellega käidi koos näiteks langevarjuhüpete kursustel ja ehitati tandemjalgratas, et koos sõita ning koos pidid nad ka minema maakorraldust õppima.
Ühel päeval aga jalutasid kooli koridoris Valtrile vastu kaks meesõpetajat, kunstiõpetaja ja muusikaõpetaja, kes pärisid: „Uusberg, mida te edasi teete?” Kunstiõpetaja pakkus, et Valter mingu pedagoogiks. Nii läkski. Valter sai pedagoogilisest instituudist kunstiõpetaja paberi, kuid tõdeb, et kui poleks olnud neid õpetajaid, oleks ta praegu ehk ka ise lapsepõlvest tuttava külaelu keskkonna osa.
Tema õnneks oli tal aga õpetajaid, kes märkasid annet ning andsid selle kohta viite. Valter räägib, et tegi juba kooliajal kujundusi ning ju jäi sealt õpetajale silma. Ise töötas ta kunstiõpetajana 1970-ndatel Juuru keskkoolis, kus ta püsis enda sõnutsi osalt ka seetõttu, et nõukogude armee kaheaastastest õppustest pääsesid need alla 27-aastased mehed, kes olid maakoolis õpetajad. Tänu kursavend Heiki Ernitsale õnnestus tal aga üsna pea tööle saada kunstniku-lavastajana Rein Raamatu juurde filmi „Suur Tõll” tegemisel, mis valmis 1980. aastal. Filminduses töötas ta ka edaspidi.
Rapla väravad
1993. aastal otsustas Valter Raplasse kultuurinõunikuna tööle asuda ja esimese asjana hakkas ta Rapla püsiasju esile tooma. Sel perioodil jõudis temani teadmine, et kirik on oluline märk kultuurmaastikul. „Üks Rapla väravaid. Sümboolselt,” ütleb ta. See on üks Valtri lemmikskeeme. Ta on mõtestanud, et Raplal on sümboolselt kolm väravat: Okta Centrum kui ettevõtluse värav, raudteejaam kui transpordivärav ja side maailmaga ning kirik kui värav Euroopa klassikalisse kultuuri oma arhitektuuri ja sisu poolest.
Ta selgitab, et kõige varem tuli talle teadmine just seoses kirikuga, et see on midagi, mida peab hakkama sõnastama, miks ta väärtuslik on. „Ei ole ainult kirikuinimesed ja kirik, vaid ta on füüsiliselt väga veenev märk. Kirik on meie kultuurmaastiku väga kindel jälg. Me ei räägi religioossetest momentidest, vaid see on üldkultuuriline pärand,” ütleb Valter.
Viieteistkümne aasta pikkusest perioodist, mil ta Rapla vallavalitsuses ametnikuna töötas, meenutab Valter, kuidas 1990-ndatel uude elukorraldusse sisenedes tekkis kultuurivaldkonna täiesti uus osapool, mille moodustasid sõltumatud, omaalgatuslikud ühendused. Nõukogude võimu ja ülevalt alla juhtimise alt vabanedes tekkis võimalus hakata end ise määratlema ning hakati harjutama partnerlussuhteid. Valter tõdeb heal meelel, et see toimib vallas siiani ning on välja kujunenud toetussüsteem partneritele kultuuris ja spordis.
Ta meenutab, kuidas ta ametnikuna oli juures, kui lõpetati ära Rapla legendaarse spordikooli tegevus. „See oli väga valus,” ütleb ta. Samas tõdes ta, et vaade oli hästi selge – teenus anti partnerile ehk korvpalliklubile, kes ei tegelenud mitte ainult tippvõistlemisega, vaid ka koolitas. Vald maksab aga arveid. Valter selgitab, et selliselt on õigem, kuna võit tähendab nüüd tunnustust klubile. „See on hästi nähtav. Meie töö tulemus, meie võistkond,” ütleb Valter, pidades „meie” all silmas siis korvpalliklubi. „Täna on Rapla korvpalli poole omamoodi lausa kaldu. Esindusvõistkond hoiab Raplat nähtaval,” nendib ta.
Raplat korvpallipealinnaks nimetamist Valter heaks mõtteks ei pea. Ühest küljest ei pruugi meie nähtavus korvpallis olla sugugi püsiv ja teisalt tundub talle igasugune pealinnatamine natuke ülepakutud. „Võtame rahulikumalt,” ütleb ta. Samal ajal ei alaväärtusta ta korvpalli panust Raplale. „Korvpallimotiiv on tore. Tippsport on omamoodi müügiartikkel, ta on nähtav,” ütleb ta. Valter meenutab heldimusega, kuidas suvel sai laulupeo rongkäigus korvpallurite kõrval käia või kuidas Mari Tammari eestvedamisel sai loodud omanäoline kalender, kus olid omavahel põimunud rahvakultuur ja sport.
Seda, et teised kultuurivaldkonnad peaksid end sarnasel moel nähtavaks tegema, Valter vajalikuks ei pea. „Massikultuur räägib omas keeles,” ütleb ta. Valter näeb siin kahte erinevat kultuuri levitamise viisi, millest ühte tähistab staarikultuur ja teist diskreetsus. „Neid ei tohi ära vahetada,” on ta kindel.
Punk-käitumine
Me kohtume Valtriga Rapla kultuurikeskuse tagatoas. See on väike laua ja toolidega ruum, mille aknast avaneb vaade peatänavale. Ta selgitab, et see on ruum, kus talle ikka meeldib viibida ning et selles toas on õige mitu pead arutanud päris mitut mõtet. Mõtteid Valtril jagub. On need siis Rapla väravad või muud motiivid, aga oma mõtteid on ta ikka Rapla suunas mõlgutanud. Et mis siis ikka on Raplale omane ja kuidas seda tähistada.
Valter räägib, kuidas üks hetk oli temal ja heal sõbral Toomas Tõnissonil „hoog sees” ja nad asusid genereerima igasugu ideid, mida Raplas teostada. Äsja oli vana hollivuudi maja maha võetud ja keskväljak seisis tühjana. Nii tekkisid kaks peamist motiivi, mida sooviti ära teha. Esiteks tuli keskväljak ümber nimetada kadeduseväljakuks, kuna kadedus on eesti vaimu üks kandjaid, mis ei kao kunagi, nagu ütleb Valter. Selleks oleks keskväljakule loodud ruutmeetrine tähistatud ala ja sellele kaks pisikest figuuri, kes teineteist kadestavad. Valter muigab. Väikese vimkaga iseennast mitte liiga tõsiselt võtva alatooniga on need ideed, mõtlen teda kuulates.
Valtri sõnul on nad Toomasega nagu rakend. Lisaks paljudele ideedele, mis ei ole realiseerunud, on üsna mitu sellist, mis on kuju võtnud. Mõni on aga lihtsalt käitumisviis. Näiteks meenutab Valter, kuidas nad linna sünnipäeval sügisel avasid Rapla kaarsilla all kohviku. „Tõmbasime suured kalamehesaapad jalga, panime plastist toolid-lauad, valasime konjaki välja ja pidasime kohvikut,” ütleb ta naerdes. Nemad olid siis sillaalused sellised.
Siis käisid nad Rapla linna territooriumi tähistamas. Valter selgitab, et maapiirkonnas on linn kõigi tõusiklikemate inimeste unistus. „Et jõuaks ükskord linna,” ütleb ta. Niisiis käidi linna sünnipäeval mööda linnapiiri ja toksiti maha piiriposte, kelleltki luba küsimata. Valter nimetab seda punk-käitumiseks. Ühtegi ametlikku kooskõlastust ei olnud, aga väga üle piiri ka ei mindud. Paigaldati ikkagi korralikud prussid, kaldjoontega punavalgeks võõbatud, linnavapiga.
Jalutuskäike Rapla peal tehti ka sõber Margus Mikomägiga. „Meil kujunes Margusega just külmemal ajal nädalalõppudel tavaks end soojalt riidesse panna ja Rapla piiridel kõndides lõputult arutleda,” räägib Valter.
Maastiku kujundamine
Kõiki põletavaid ideid ja tegemisi laiem üldsus näinud ei ole, aga mõned Kusti ja Toomase ühisprojektid on see-eest väga hästi tuntud. Üks esimesi asju, mida Kusti ja Toomas koos välja töötasid, on Alu mõisahärra, kes praegugi peatänava ääres meile lahkelt aega ütleb. Idee töötasid välja Kusti ja Toomas, aga valmis sai ta siiski Valtri sõnul tänu Tõnu Susile, kes arvas samuti, et see on tore mõte, ja kui hakati Tallinna maanteed remontima, pani Tõnu rattad veerema ja vajalikud kaablid veeti ära. Tänaseni tuleb Rapla kultuurikeskusest signaal, mis sunnib Kusti-häälset mõisahärrat aega ütlema. Samas muigab Valter, et algul oli neil plaanis, et ta ütleks üksnes, et üks tund on möödas ja ei midagi muud.
Seejärel sündisid pingid. Toomas kujundas Toivo Kurmeti pingi ja Kusti lõi selles protsessis kaasa. Siis tuli Andres Ehini pink, mis kavatseti esialgu Vesiroosi kooli taha parki paigutada, aga tänu raamatukogu töötajate ettepanekule tuli hoopis raamatukogu ette. „Toomas visandas, mina olin kõrval ja nii ta sündis,” kirjeldab Valter. Kusti panus oli suurem Hugo Lepnurme pingi kujundamisel, mis paikneb Rapla kiriku aias. Selle joonistas Kusti läbi, enne kui ta töösse sai.
Nüüd on jõutud järjepanu Riinimanda skulptuuri juurde, mille idee sündis Riinimanda juhtkonnas. Pille Kuldkepp, Urve Uusberg ja Valter Uusberg arutasid teemat, kui Riinimanda tähistas 30. tegutsemisaastat paar aastat tagasi. Vaikselt kujunes idee, et võiks olla tuulekell ja kera, et tuulekell liiguks. Praegu on idee üles pandud ka rahvahääletusele. Nimelt püütakse Rapla valla kaasava eelarve konkursi kaudu saada oma projekti elluviimiseks toetust. Kui Riinimanda skulptuur üles saaks, oleks see eesmärgipäraselt esimene mitmetest, sest välja on hõigatud ka mõte luua Rapla Kesklinna kooli jõeäärsele platsile skulptuuripark.
Niimoodi vähehaaval on Kusti koostöös teistega puhtalt omaalgatuslikult mõtestanud, mida Raplale oleks vaja, ja neid mõtteid ka tasapisi ellu viinud. Ilma suurema kärata, ilma liialt esile tungimata on ta tegutsenud, on loonud uusi kohti, et meenutada seda, mis olnud ja kes on olnud.
Seltsielu
Meenutades neid, kes on olnud, räägime Valtriga ka Rapla Teatritegemise Seltsist, mille hiilgeajad jäid 90-ndatesse aastatesse. „Oli omamoodi hästi aktiivne aeg, tegin koostööd Lea Purgaga,” meenutab ta. Seltsil oli kaks suurt väljundit. Üks oli suured vabaõhuetendused Alu ja Raikküla mõisaparkides, kus osales massisteenides vahel kuni 100 inimest ning mille käsikirju telliti Enn Vetemaalt või Andres Ehinilt.
Teine selline suur väljund oli festival. Nimelt hoidis Rapla kant omal ajal väga populaarset festivali Mitte-Teater. Valter meenutab, et üks festival algas näiteks pooleliolevas lumises hollivuudis. Seal küll ei mängitud, aga toimus ürituse avamine ja lõpus jagati auhindu. „Oleme Pakamäel andnud üle auhindu. Hõikasime võitja ja siis ta tuli kelguga,” jutustab Valter. Festival rändas, oli kord Alus, pärast Raikkülas.
Samal perioodil oli Valter toeks Mikk Sarvele, kes lõi Alu Rahvaõpistu, mille idee oli tuua Eestisse võimalikult jõuliselt Põhjamaades välja kujunenud praktikaid täiskasvanute rahvaõpingute vormis õppe tarvis. Valter on organisatsioonis endiselt juhatuse liige, kuid on varem andnud seal näiteks meediakursust.
Ja siis on veel Rapla Haridusselts, mille loomise idee peitub mõttes tuua kunagine Rapla Haridusselts taas pildile, teadvustada, et niisugune asi oli olemas. Nimelt tegutses juba enne sõda siinmail haridusselts, mida vedasid ettevõtjad, mitte ametnikud. Valter räägib, et ka praegu tegutsev haridusselts käivitati nii, et kampa võeti ka mõned ettevõtete juhtfiguurid, näiteks Rapla Tarbijate Ühistu juht Väino Sassi.
Haridusseltsi üks motiiv on teha nähtavaks seda, millest nõukogude ajal ei räägitud ehk mäletada seda, mis eelnes okupatsioonile. Valter toob näitena Rütmani galerii. Rütman oli nimelt haridusseltsi esimees ja siinse tarbijate ühistu pealik kunagi. Teine nimi on Weinberg, kellenimeline saal on kultuurikeskuses olemas. Haridusselts on abivahendiks ja toetuseks vabaühendusena kultuurikeskuse kõrval, et ühise jõuna toimetada kultuurivaldkonnas. Üks haridusseltsi peamisi tegevusi on olnud regulaarne kogunemine, et arutada Rapla ideed, kuna Valter näeb, et keegi ametnike tasandilt sellega justkui otseselt ei tegele.
Pärimusteave
Rapla enesetunnetusest kõneldes ei saa üle ega ümber Rapla muuseumi ideest. Valtergi teab nendest mõtetest, mis on ringelnud. Ta räägib, kuidas mängiti mõttega vabanenud vallamajja muuseum luua, kui see peaks vabanema, või kui hollivuud oli veel püsti, oli mõte sinna muuseum viia. Mõlemal juhul olid ideed väga lennukad, alustades teematubadest, kus näitlejad etendasid rolle, ning lõpetades suurte ekspositsioonidega, kus ekraanidel oleks laialdane informatsioon. „See on utoopia, väga luksuslik,” ütleb ta.
Valter kõneleb hajutatud muuseumi ideest. Ta toob välja, et Rapla kultuurikeskuses see juba toimub, praegu arendatakse Weinbergi saali. Seal on paari sõnaga öeldud, kes ta on ja sisustus toetab mõningal määral temaga seonduvat, kuid üleüldiselt on see tavapärane saal, mida saab mitmel otstarbel kasutada. „Idee on, et avaliku keskkonna juurde, kus me liigume – asutused, maastik -, kuulub normina mingi protsent ajalugu,” selgitab ta. Iga ajaloolise hoone juures võiks olla informatsioon sellega seonduva ajaloo kohta. Saaks loobuda muuseumi mõistest, mis on kõigest üks väljund ning kasutada hoopis terminit pärimusteave, selgitab ta.
Mida oleks Valtri sõnul vaja, on ülevaade. Et informatsioon oleks käeulatuses, et see jõuaks trükistesse. Selleks oleks tema nägemuse järgi tarvis luua töökoht pärimusspetsialistile, kes teaks une pealt, mis siinkandis toimub. Valtri sõnul oleks vaja teha kolme asja. On vaja mitteametlikku omakultuuri instituuti, mis koguks. Järgmine töö oleks süstematiseerimine, uurimine ning kolmas ülesanne oleks eksponeerimine. Valter rõhutab, et ägedate teematubadega muuseum ei saa olla esimene samm, vaid enne peaks olema all need kaks eelnevat kihti ka.
Üks väljund on ka Rapla välismälestiste juurde mõelda tegevusi. Valter meenutab, et seda sai kunagi tehtud koos Lea Purgaga. „Kui on avalikus ruumis vähegi nähtav asi, siis ta ei saa tukkuda lihtsalt nii, et tal on juures väike silt,” räägib ta. Lea Purgaga loodi tegevused kahe mälestise juurde. Rapla pastoraadi ees kasvab tamm, mis on väidetavalt istutatud pärisorjuse lõpetamise puhul 1816. aastal. Seal korraldati sügiseti sündmust „Lugemised tamme all”. Teine mälestis, millega tegevusi seoti, oli Kalevipoja luisukivi, mille mõtestamiseks korraldati etlemisvõistlus.
Õpetaja Valter
Pärast ametnikuna töötamist jätkas Valter tööd kunstnikuna filmide juures ning selle töö kõrvalt hakkas ta ka üha enam õpetama. Riinimanda koori lastele õpetas ta igasuvistes laagrites ikka kunsti, fotot ja filmi, aga hiljem on ta õpetanud ka Rapla Vesiroosi gümnaasiumi noori, kui seal tekkis vabaainete võimalus. Üheskoos fotokunstniku Jaan Kurmiga õpetati noortele fotot ja filmimist. Sellest ajast on meeles eriti põnev visuaalantroploogia, mille sisu said õpetajad ise välja mõelda. Ta selgitab, et püüdis noori suunata ikka märkama eellaste jälgi: „Elukeskkonna, kus me liigume, on enne meid keegi valmistanud.”
Lea Purga pärandas talle ka kooliteatri trupi, kellest sai alguse Valtri teatriringi juhendamise teekond. Ka tema oma pojad Uku ja Pärt kuulusid sinna. Õpilaste jaoks kujunes välja eesmärk mitte üksnes etendust teha, vaid ka seda näidata vabariiklikul festivalil ja teha seda võimalikult heal tasemel, selgitab Valter. Üks peamisi sihte oli jõuda Saaremaa miniteatripäevadele. „Kui seal olid ära käinud, siis olid pildil,” ütleb ta muiates. Ja Riinimanda koori lastest koondatud Rapla Riinimanda teatri nimelise teatritrupiga olid nad pildil mitu head aastat. Aastatel 2002-2004 võideti peaauhind. Vahepeal pidas Valter juhendamisest mõned aastad pausi.
2012. aastal aga tulid kolm Riinimanda kooripoissi ja ütlesid, et tahavad teatrit teha. Ja nii läkski. Viimasel ajal on olnud trupid väikesed, on olnud ka monoetendusi. Tükkide tekstid kujundab olemasolevate tekstide põhjal Valter ise ning lavastamise rolli on ta samuti enda kanda võtnud. Väike kooliteatritrupp on suutnud endale luua väikese niši kui intellektuaalse huumori viljelejad ning senini hinnatakse nende etteasteid kõrgelt.
Kooliteatri juhendajana toob Valter hea kolleegina esile Krista Oleski, kes tegeleb mitme trupiga ja kõige olulisemalt just väiksemate lastega. „See on traditsiooni vundament,” ütleb Valter. Ta räägib, et Keava kandis Linnaaluste külas Tarsi talus on Krista perenaisena pidanud pikki aastaid kooliteatrite suvekooli, mille eest on Valter talle väga tänulik. Valter astub suvekoolis üles enamasti suure terviku kokkusidujana.
Valter on tasakaalukas, rahumeelse hääletooniga õpetaja, kes ei tõuku eemale teisitimõtlejatest ning leiab tähelepanelikult vaadeldes üles selle sõna, mis teist inimest kõige paremini toetab. Tema õpilased on edukad. Pojad on tal kõik tuntud omal alal ning tugisambaks on isa neil ka veel praegu. Ursel Tilk, kellega veel mõned aastad tagasi Rapla Riinimanda teatrit tehti, on tänaseks Paide Teatri üks loojatest ja juhtidest. Nimekiri edukatest õpilastest on pikk, aga Ursel on silmapaistev, kuna Valtri sõnul eeldasid kõik, et ta jääb muusikaga tegelema ning näitlemise rada oli pigem üllatus.
Ta leiab, et ei ole ise õpetajana pidanud sarnaselt enda kunstiõpetajaga kedagi õigele teele suunama, sest tema õpilased on olnud väga fokusseeritud, ning leiab, et kui selleks on loodud soodne pinnas, saavad noored tunnetada ise, mis on nende kutsumus.
