Helir-Valdor Seeder,
Isamaa esimees, Riigikogu aseesimees
Koroonakriis tabas meid nagu välk selgest taevast, aga selle vahega, et äikesehood mööduvad mõne tunniga, aga koroonakriisi taandumise järel on selle tagajärjeks majanduskriis, mis mõjutab kõiki valdkondi, sealhulgas põllumajandust.
Praegune kriis näitas, et kui transport ei liigu ja kaubavahetus ei toimi, võivad riigid sattuda loetud päevadega katastroofilisse olukorda, kus ei ole elementaarseid elamiseks vajalikke tarbeid (ravimeid, isikukaitsevahendeid, toiduaineid ja muid esmatarbekaupasid). Hädas oli Euroopa tervikuna ja kõik riigid ühekaupa.
Aastaid on Eestis räägitud toidujulgeolekust ja isevarustatuse vajadusest. Põhiliste toiduainetega isevarustamise võimekus on Eestis olemas ja selle potentsiaali hoidmine on meile osa julgeoleku tagamisest. Turufundamentalistid, kes on seda eitanud ja loodavad katkematule kaupade vabale liikumisele, ei arvesta turutõrgete ja kriisidega, mis paratamatult meid aeg-ajalt kollitavad. Toidupuudus on olukord, mis tekitaks paari päevaga kaose. Praegune kriis näitas, et sellised olukorrad on võimalikud, mitte lihtsalt teoreetilised õudusjutud.
Põllumajandus on pika väärtusahelaga ja enamasti aeglase käibekiirusega strateegiline valdkond, mille tähtsust ei saa mõõta osakaaluga sisemajanduse kogutoodangusse. Lühiajalistest kriisidest tulenevate tagasilöökide taastamine võib võtta aastaid. Näiteks kriisi ajal tapamajadesse viidud või maha müüdud piimakarja taastamine võib võtta aastaid või isegi aastakümneid. Isegi kahjumlikku tootmist ei ole kriisiolukorras võimalik päevapealt lõpetada, sest karja likvideerimine ei toimu üleöö ja iga päev vajavad loomad talitamist.
Lisaks mõjutab põllumajandus laialdaselt keskkonda ja sõltub ilmastikust, eriti taimekasvatus, mis teeb tootmise veelgi riskantsemaks ja ebastabiilsemaks. Stabiilsuse tagamine, keskkonnahoid ja jõukohased toiduhinnad on põhjuseks, miks kõik riigid toetavad põllumajandust ja Euroopa Liit on kokku leppinud ühises põllumajanduspoliitikas.
Praegune valitsuskoalitsioon on hästi mõistnud toidutootmise olulisust ja põllumajandusliku tootmise eripära. Riigikogu võttis vastu lisaeelarve, mille alusel on välja töötatud põllumajanduse, kalanduse, toidutööstuse, aga ka laiemalt maaettevõtluse toetamiseks 200 miljoni euro suurune kriisiabipakett. Maaelu Edendamise Sihtasutus on välja töötanud meetmed, et võimaldada ettevõtjatele juurdepääs täiendavatele rahalistele vahenditele ja säilitada kriisiajal ja selle järel tootmine ning konkurentsivõime. Käendused pangast väljastatud laenudele, uued käibe- ja investeerimislaenud ning maakapitali meede peaksid toetama põllumajandustootjaid ja maaettevõtjaid laiemalt.
Maakapitali meetme puhul on põhimõtteline valik, kas rakendada ainult kriisiajal raskustesse sattuvatele talunikele ja põllumajandustootjatele (et nad ei peaks ajutiste raskuste tõttu maad ära müüma) lühiajalist (3-5 aastat) riigi „ajutise maaostu“ võimalust, kus tootjal jääks õigus maa fikseeritud tingimustel riigilt tagasi osta, või rakendada ka pikaajalist põllumaa kapitalirendi varianti. Võimalik on kasutada ka mõlemat. Siin on valitsusel oluline roll ja MES-il eriline vastutus nende meetmete õiglasel ja toimival elluviimisel.
Eesti põllumajandustootjate struktuur on väga mitmekesine – meil on FIE-sid ja väikese ning keskmise suurusega talusid, aga ka väga suuri põllumajandustootjaid. Eestis, nagu kogu Euroopas, toimub põllumaade kontsentreerumine. Väikeste tootjate ja maaomanike maa läheb suurte kasutusse või omandisse. Eelkõige on see tingitud suurte ettevõtete paremast kapitaliseeritusest ja suuremast kasumlikkusest võrreldes väikeste peretaludega. Praktika näitab aga seda, et suured tootjad ja agrokompleksid liiguvad sageli välismaalase või põllumajandusliku tootmisega mittetegeleva isiku omandisse ja niimoodi liigub ka Eesti põllumaa väliskapitali või teise isiku omandisse.
Sellega lahutatakse maaomand ja põllumajanduslik tootmine ning põllumajanduse toetusõigused liiguvad tootjalt maaomanikule. Selline olukord raskendab mõistlikku põllumajanduspoliitika rakendamist. Seepärast on väga oluline, millistel eesmärkidel ja kuidas kavatsevad Eesti riik ja MES rakendada maakapitali meedet. Kas sellel saab olema laiem eesmärk kui ainult kriisiabi ja kuidas vältida sellisel puhul riigi subjektiivset sekkumist maasuhetesse ja tagada võrdne konkurentsiolukord.
Eestis on ka väga palju eraisikutest metsaomanikke ja paljud talunikud on samuti metsaomanikud. Ka siin on riik otsustanud metsaomanikele appi tulla. Riigikogu otsustas leevendada nende maksukoormust. Lisaks FIE-dena tegutsevatele metsaomanikele saavad edaspidi kõik eraisikutest metsaomanikud talle kuuluvalt kinnisasjalt raiutud metsamaterjali müügitulust (samuti Natura 2000 erametsamaa toetusest) maha arvata kokku 5000 eurot aastas. See muudatus peaks soodustama metsaomanikke oma metsasid majandama, mitte neid maha müüma. Seadusemuudatus on alaline ja jääb kehtima ka pärast eriolukorra ja kriisi lõppemist.
Vaatamata sotsiaaldemokraatide ja Reformierakonna vastuseisule on MES-i kriisiabi pakett Eesti põllumeestele ja maaettevõtjatele ääretult vajalik ja igati põhjendatud abi. Me ei saa jätta Eesti põllumajandustootjaid kriisi meelevalda olukorras, kus teised riigid toetavad oma põllumajandust erinevate toetuste ja meetmetega. Eesti poliitikute kohustus on hoolitseda kodumaise tootmise konkurentsivõime säilimise ja toidujulgeoleku eest. See on kõigi Eesti tarbijate huvides.
