Jaanis Prii
Nüüd oleme siis üle kuu elanud koos koroonaga. See ei ole elu seisma pannud, aga on surunud meid oma raamidesse.
Koroonakriis meenutab natuke kümne aasta tagust kriisi, kui Islandi vulkaan peatas oma purskega nädalaks Euroopa lennuliikluse. See oli muidugi praegusega võrreldes minikriis, aga väga kõnekas. Sarnane oli esmane ehmatus ja peataolek. Ennekõike muidugi teadmatus. Erinevalt tuhapurskest tuleb meil õppida selle kriisiga elama. Esialgu väga ettevaatlikult, kuniks viirus kas kaob või vaktsiin valmib.
Nagu luuraja
Koroona on nagu vaenlase luuraja, kes kasutab ära iga lahti jäetud värava ja pilukese. Aga niipalju juba teame, et teda on siiski võimalik hea tahtmise korral ohjeldada.
Kuna viirust kannab inimene, on ka kõige suuremaks ohufaktoriks inimene. Selles mõttes, et me ei taha ju meelega haigeks jääda, kedagi nakatada – kui see juhtub, siis kogemata.
Ülemaks kui hõbevara, kallimaks kui kullakoorem tuleb valvsust tunnistada. Tarkust muidugi ka, aga valvsust ennekõike. Aga mis ma siin targutan: valvsust kaotame me praegugi ja iga tund.
Linna kaubanduskeskuses on avatud vaid toidupood. Paar noort ajavad sularahaautomaadi juures juttu. Täitsa kahemeetrise vahega. Siis aga lõppeb jututeema ja nad lähevad kiiruga oma teed. Üks neist pöörab ümber ja ettevaatamatult peaaegu põrkab kokku vanamemmega, kes tuleb raha võtmast.
Maapood, mitte ühtegi külastajat, korvi kõrvalt võtan kummikindad ja panen asjad korvi. Leti ees on ilus kaitseklaas. Minu taskust kukub välja ostunimekiri. Kummardun seda võtma ja sama tuleb tegema ka poemüüja. Väga lahke temast, kuid meie vahe pole sel hetkel poolt meetritki.
Mis juhtus meie poodides kaks nädalat tagasi pensipäeval, seda mäletame ka väga hästi.
Peame õppima, et kaks meetrit on kaks meetrit ka siis, kui vastu tuleb vana tuttav, kui poes on allahindlus või kohe sulguvad nina ees selle päeva ainuma bussi uksed. Ja maske kandma peame samuti harjuma.
Tagasi normaalsusesse
Iga planeeritava leevenduse suurim oht on kevadine karjalaskepäev, mil me nagu vasikad vabadust nautima jookseme. Kari lastakse välja jüripäeval, 23. aprillil ja ka soojenevad ilmad kutsuvad välja.
Maailm pärast koroonat pole enam see mis enne. Miks ta ei ole? Maailm pole niigi homme sama mis täna või eile. Alati. Kindlasti ta muutub, aga varem või hiljem on suurem osa maailmast kriisieelsega sarnane. Tegelikult veel hullem, sest pärast iga sõda, piirangut või muud sellist eriolukorda on alati karjalaskepäev. Roigasaia asemel võib olla okastraat või elektrikarjus, aga kari on sama.
Esialgu on meil muidugi rangid kaelas. Ilmselt kanname pikka aega maske, hoiame distantsi ja peame loobuma suurematest kogunemistest.
On aga ka asju, millega oleme ehk nii ära harjunud, et need enam ei muutu. Ehk toimub senisest rohkem õpet, koosolekuid ja üritusi virtuaalselt. See tähendab vähem ringiliikumist ja väiksemat koormust keskkonnale. Nii ei peagi igaks koosolekuks kõikjalt riigist Tallinna kokku sõitma.
Pariisis joome kohvi
Maailm ei jää igaveseks lukku. Erinevalt Moonika Helmest joob nii mõnigi meist ka tulevikus Pariisis kohvi (arvamus 4. aprilli Eesti Päevalehes, „Moonika Helme: me ei joo enam kunagi kohvi Pariisis”). Ning meist mõnigi käib taas ka Itaalias suusatamas. Mitte homme, aga varsti.
Olen nõus: kui tahame seda päris katastroofi, mis ei tule salaja ja ootamatult, vaid mille ettehüüdeid kuuleme iga päev, ära hoida või vähemalt leevendada, siis ei peaks ka Pariisi reisimine nii odav olema, kui seni oli. Keskkond vajab inimeselt väiksemat jalajälge. Iga puhkuse pärast ei pea maailma teise otsa lendama. Vahel piisab ka Nuustakust. Harjume ehk ka sellega, et iga seib ja mutter ei pea poeletile jõudmiseks enne pool maailma läbi reisima.
Täitsa positiivsed muutused ju. Pariisis võib kohvi juua küll, kuigi seal pole see maitsvam kui mere- või kaasikuvaatega kodutalu verandal.
