Katri Reinsalu
Pühapäeval algas looduskaitsekuu, mille tunnuslauseks on keskkonnaministeerium ja Keskkonnaamet valinud tänavu „Hoia, mida armastad!“. Sama mõtte all kulgeb terve looduskaitse juubeliaasta: möödub ju 110 aastat Eesti esimese looduskaitseala loomisest Vaika saartel.
Looduskaitsekuu algab igal aastal emadepäeval, mis on ka looduskaitsepäev, ning lõpeb 5. juunil ehk maailma keskkonnapäeval.
„Looduskaitse juubeliaasta on pühendatud elurikkusele ja seega võime peagi algava looduskaitsekuu motot ka laiendada, öeldes: märka ja tunne, mida armastad,“ sõnas keskkonnaminister Rene Kokk. „Eestimaad asustab peale inimese vähemalt 40 000 elusolendit – looma-, taime- ja seeneliiki. Looduskaitsekuul anname juhiseid, kuidas elurikkust märgata ja paremini hoida. Eesmärk on ikka üks – tuua inimesi loodusele lähemale, aidata mõista ja lahti seletada seoseid meie keskkonnas ning vältida loodusest võõrandumist.“
Looduskaitsekuul tutvustab Keskkonnaamet lähemalt ka kuut Eestimaa rahvusparki imekaunite videotega, mis on valminud Ants Tammiku käe all. Harivad lühifilmid linastusid ETV2 keskkonnakuu programmis ja on vaadatavad Keskkonnaameti YouTube’i kanalil.
Lühifilmid sündisid looduskaitse juubeliaasta puhul. Keskkonnaamet tegi hanke, mille võitis Raplast päris filmitegija Ants Tammiku ettevõte. Filmimisega alustas Tammik 2018. aasta sügisel ja ühtekokku oli Eesti kuue rahvuspargi jäädvustamiseks aega poolteist aastat. Seda on loodusfilmi jaoks väga napilt. Tammiku sõnul oligi projekti üks suurimaid väljakutseid kiire tempo. Filmimisperiood oleks tema sõnul võinud olla kaks korda pikem.
Pooleteise aasta sisse jäid sellised hetked, mille tabamiseks avaneski vaid üks võimalus. Näiteks õitsemis- või pesitsusperiood on kõikides rahvusparkides võrdlemisi samal ajal. Pargid ise on aga Eesti eri nurkades ja nii oligi raske kõigis õigel ajal korraga kohal olla. Logistiline pool oligi projekti üks väljakutseid. Tammik ütles, et lühifilmide loomiseks tuli tal läbida kokku 75 000 kilomeetrit ja suur hulk ajast kulus just autosõidule.
Logistilistest väljakutsetest hoolimata sai filmilindile püütud mitmeid haruldasi hetki. Tammik tõi neist välja kolm. Hea meel on tal selle üle, et lühifilmide tarbeks õnnestus tabada habekaku ja lendorava pesitsemist ja poegi. Selliseid hetki võib aastaid püüda tabada, kuid see ei pruugi õnnestuda, sest need on haruldased liigid ja nende pesad jäävad kättesaamatusse kaugusesse. Lendorav otsustas aga just filmimisperioodi ajal oma pesa tavapärasest madalamale teha ning seeläbi õnnestus erilised kaadrid üles võtta.
Kolmas haruldane asjaolu, mis filmile püütud sai, on Eesti talv. Tänavune talv oli pigem olematu, aga eelmine talv hõlmas paksu lumevaipa, korralikke miinuskraade ja härmatist koos uduga. Alutaguse rahvusparki filmides õnnestus tabada Peipsi järve jää sulamine ja jääpankade tekkimine. „Need on niisugused asjad, mis aina haruldasemaks jäävad,” ütles Tammik.
Rahvusparkide filmimisele ja klippide monteerimisele kulus Tammikul mitusada intensiivset tööpäeva. Filmide loomisele aitasid aga kaasa paljud teised inimesed. Intensiivselt oli projektiga seotud kümmekond inimest, kelle hulka kuulus ka neli operaatorit. Klippidele on teksti peale lugenud Maili Metssalu, kes ühtlasi tegeles ka tekstide toimetamisega. „Otsisin inimest, kes oleks ise motiveeritud, mitte ei teeks seda lihtsalt tööna,” ütles Tammik. Maili Metssalu kaasamine oli tema sõnul hästi suur töövõit, sest ta oli väga süvenenud ja huvitatud ning tegi palju tööd info otsimisel. Raplamaalastest lõid projektis kaasa veel Aivar Surva, kes klippidele muusika tegi, ning Roomet Vaino assistendina.
Projekti algusega samale ajale jäi Tammiku tütre sünd. Temast eemalolek oli isikliku elu seisukohast raske. Sellest hoolimata on ta igati rahul otsusega väljakutse vastu võtta. Kuigi mõnda rahvusparki oli ta ka varem sattunud, oli tema jaoks väga põnev kõik kuus sedavõrd põhjalikult üles filmida. Igaüks neist on Tammiku sõnul üllatavalt erineva näo ja tunnetusega. Seda nii pärimuskultuuri, loodushoiu, maastike, loomaliikide kui ka inimeste mõistes. Tammik julgeb öelda, et täna ei ole Eestis ilmselt teist inimest, kes kõigi kuue rahvuspargiga sedavõrd põhjalikult tuttav on. Üheks projekti suurimaks eeliseks peab ta loodud kontaktide võrgustikku, mis loodusfilmide valdkonnas toimetavale inimesele alati kasuks tuleb.
