Stina Andok
Ma ei tea mitte ühtegi inimest, kes ütleks, et neile ei meeldiks väike aialapp. Ükskõik kus parasjagu keegi elab, ikka tahaks soojal ajal varbad muru sisse pista ja pisut õieilu nautida. Nii on see ka meie peres.
Ma olen end alati pigem laisaks aiapidajaks nimetanud, kuna selle kolme aasta jooksul, mis mul on oma aed olnud, ei ole ma seda just kuigi korrapäraseks kujundanud. Pisut heakorrastanud küll, aga aiakujundusest kui sellisest rääkida siiski ei saa. Võiks ju öelda, et vähemalt muru niidan hoolsalt, aga paraku nii see ei ole.
Ilma otseselt suuremale pildile mõtlemata oleme igal kevad-suvel täiesti teadlikult oma laiutavat muruplatsi armastava hooletusega kohelnud. Meie peres on iga lilleõis ilus, mõningad kõrrelisedki sümpatiseerivad ja nõgest tahame samuti hoida. Asisemad aiapidajad, kellel on väga kindlakäeliselt kujundatud maalapp, peavad väga rangelt järge, et nende hoovile ükski umbrohuline ei satu.
Meil on ikka pigem nii, et võilillevälu jääb pikaks ajaks kollendama. Lisaks sellele, et mõnda aega on rõõmustavat muru mõnus vaadata, saab hiljem õrnhalle lendlevaid tutikesi imetleda. Kirikakraid külvaks meeleldi juurdegi. Selles on lapsepõlve õnnetunde maiku, kui saab valgetäpilist muruplatsi imetleda. Maja ees murul laiutama kippuv valge ristik saab südame kuju ja jääb sumisejaid veel kauaks tervitama. Mis sest, et see aiapidaja siin sumisejate suhtes allergiline on.
Ajapikku end tasapisi aiandusmaailmaga kurssi viies näib, et oleme oma armastava hooletusega ajaga täiesti kaasas käinud. Looduskaitseteadlane Aveliina Helm on öelnud, et äraniidetud muru on elurikkuse seisukohalt nagu kõrb, kuna seal ei ole liikidel pelgupaiku. Ta suisa soovitab inimestel, kellel käsutada mitmeid tuhandeid ruutmeetreid, lasta maa heina kasvada, et linnud ja putukad leiaksid seal endale hea kodu.
Kui nii suuri murulappe ei ole, saab väiksematel pindadel valida alasid, kus ei ole tarvidust niita, ja jätta sinna natuke naati või võilille. Need võivad tunduda tarbetud meile, aga paljudele tolmeldajatele ja teistele putukatele on need väga olulised. Suisa võiks istutada oma aeda niiduliike juurdegi, et veelgi toetada elurikkust. Laisale aiapidajale rõõmuks on soovitatud jätta mõningad asjad nagu lehehunnikud, oksakuhilad, sammaldunud kivid või kõdunevad puutüved igalt poolt koristamata, et neist võiks saada elupaik mõnele madalal jalutajale.
Hästi sätitud ja korrastatud aedu on tõesti hea vaadata, pererahva vaev ja seega ka armastus oma tegevuse vastu kumab läbi. Samas on üks osa aiapidamise rõõmust see, et aia näol lood sa oma ukse ette justkui väikese oaasi. Mudeli sellest, mis toimub inimasustusest eemal. Kui nii, siis toetaks sellist mõttelaadi just elurikkus oma aias ja sellisel juhul oleks igal juhul otstarbekas loobuda harjumuspärastest mustritest, kui neil ei ole mingit väärtust eluslooduse toetamise seisukohalt.
Mis võiks olla suurem nauding, kui astuda oma koduaeda, hingata sisse kõiki aroome ja imetleda looduse loomulikke mänge, teades, et parasjagu elavad oma elu täiel rinnal ja mõnuga teised pisikesed olendid. Sajad tillukesed hinged. Aiailu annab meile palju, aiatööd pakuvad ka omamoodi kosutust, aga hinge toidab teadmine, et see ei ole ainult mulle, vaid ma saan ka loodusele oma tegevusega tagasi anda.
