Paralleelid nagu ulmefilmis

Raplamaa Sõnumid

„Maikuu, suur toomepuu, uhke ja õisi täis…” Muide, sel kevadel täitus 65 aastat sellest, kui Heldur Karmo, viljakas laulutekstide autor, tegi eestikeelsed sõnad populaarsele ameerika laulukesele, mis aasta või paar varem oli Johnny Desmondi ja Eileen Bartoni esituses vallutanud Euroopa. Eesti raadio naistrio (Heli Lääts, Hilja Hollas ja Heljo Lepp) esitus muutis ka eestlased toomepuu kummardajateks – kõik laulsid, suured ja väikesed, tüdrukud ja naised, mehed ja poisid: „…tead sa, suur toomepuu, miks sinuga vestlemas käin…”
Küllap oli mitu põhjust, miks lasti ühel laulukesel end niimoodi võita. Esiteks muidugi kergelt mällu sööbiv meloodia. Teiseks oli tolleaegse kohustusliku, riiklikult reguleeritud ja ideoloogiliselt kontrollitud nõukogude estraadimuusika taustal üldse iga vabast ilmast üle raudse eesriide lennanud helind nagu sõõm kosutavat allikavett. Nii oligi, et ühtegi tantsupidu ega seltskondlikku kogunemist ei peetud enam ilma „toomepuuta”.
Aga oli veel ka kolmas põhjus – Heldur Karmo valus­igatsevad laulusõnad ise: „Arm on mul kaugel – kas kerge on see! Igatsus rauge on ristlemas teel. Oi toomepuu, sul jutustan kõik, mu mõtteid siis tunned, mind mõista siis võid.” 1955. aastal olid küüditatud alles Siberis ja sõja järel arreteeritud Ohhoota mere kaldal Magadani laagrites. Aga nendest asjadest ei räägitud. Isegi omavahel mitte. Kui hingevalu väga suureks läks, siis käidigi puudele kurtmas. Siit see: „miks sinuga vestlemas käin”.
Niisugune lugu kuuekümne viie aasta tagusest ajast. Miks see meelde tuli ja kõrvades helisema hakkas? Küllap sellepärast, et tänases, ka omamoodi väga kummalises ajas, on midagi, mida võiks tinglikult üle tuua läinud sajandi viiekümnendatest aastatest. Mitte sellepärast, et kevaded on jälle külmad nagu kuuskümmend aastat tagasi. Rohkem sellepärast, et inimesed on taas vangis, isegi lähedasi välditakse, sest midagi salapärast, aga väga ohtlikku ootab väljas. Ta on uskumatult salakaval, võib su varjupaika imbuda koos kõige kallima inimesega, tuleb ja tapab. Kõigepealt sinu ja siis selle, kes ta tuppa lasi.
Akna taga on suur maikuu ja toomepuu on õisi täis, kuid inimesed ei julge välja tulla. See ei tähenda midagi, et ammu ei ole keegi haiglasse sattunud, aga näe, eile teatati jälle, et üks on haigestunud ja meedia kordab kogu aeg: koroona, koroona, koroona…
Vahel tahaks karjatada: kas nüüd jääbki nii, et käid silmad hirmunult niiske maski kohal vilamas ja kui keegi tuleb lähemale kui kaks meetrit, siis hüppad nagu elektrilöögist. Ja saadki veel ainult puudele kurta: „Jutustan sulle, kuis uitan ma, miks olla ma rõõmus ei saa,” sest kaasinimestega on ohtlik suhelda – paljugi, kellega nad kokku puutuvad! Selline ebamaine paralleel kümnete aastate taguse skisofreenilise ajaga.
Olgem terved ja püsigem mõistuse juures!