Hundid panevad lambakasvatajad abitusse olukorda

Juuni alguses jäi Rain Raudsepa hundirünnaku tagajärjel ühe nädalavahetusega ilma 39 lambast. Samal nädalavahetusel murdsid hundid kahes Raplamaa farmis kokku üle poolesaja lamba. Lambakasvataja on nõutu, kuidas oma lambaid kiskjate eest kaitsta, kui olemasolevad meetmed tulemust ei too.

Valtu-Nurme külas lambaid pidava Raudsepa sõnul oli karjamaal, kuhu hundid ligi pääsesid, 84 looma. Üle poolte neist langes kiskjate ohvriks. Tehtud kahju on mehe sõnul keeruline hinnata. Riik küll hüvitab kiskjakahjud, kuid see ei kata Raudsepa sõnul ligilähedaltki saadud kahju suurusjärku. Murtud lammaste näol oli tegemist kõige paremate emade järglastega, kes olid karja täienduseks välja valitud. Nende eest pakutav kilohind ei hüvita aastaid tehtud tööd nende valimisel ja kasvatamisel. Raudsepa sõnul kulub tal selle karjaga samasse seisu tagasi jõudmiseks umbes viis aastat tööd.

Viis aastat tööd huntidele

Raudsepa lammaste jaoks oli see esimene kokkupuude hundiga. Ta rääkis, et samas piirkonnas on probleeme huntidega ka varem olnud. Nende vastu pole aidanud ei elektrikarjus ega koerad. Raudsepa sõnul on tootjaid, kes on oma tegevuse sel põhjusel lõpetanud. Seni oli tema aga pääsenud.
Lambakasvatuse juures on karjamaade vahetamine lamba tervise tõttu väga oluline. See aitab parasiitide fooni madalal hoida. Raudsepa usub, et ehk on tal lihtsalt vedanud, et tema lammaste poolt parasjagu kasutatud karjamaade piirkonnas pole hunti olnud.
Pärast ulatuslikku kahju on Raudsepa tuleviku pärast aga mures. Koduümbruse karjamaad on kohe otsa lõppemas ning ees ootab karjamaa vahetamine. See sunnib teda oma 800-pealise karja saatma karjamaadele, kus murdmine paar nädalat tagasi aset leidis. Kiskjarünnaku ohvriks langenud karjamaa oli piiratud viietraadilise elektrikarjusega. Raudsepa tõi välja, et lambad püsiksid ka kahe traadiga aias, aga huntide pärast tuleb panna viis. Raudsepa jaoks jääb õhku küsimus, mida teha, kui ka see ei aita hunti eemal hoida. Hundi laskmisluba talle ei väljastata. „Mis mul siis üle jääb? Olla karja keskel ja pealt vaadata?” küsib ta.

Hunte on soovitust enam

Keskkonnaagentuuri eluslooduse osakonna peaspetsialist Peep Männil ütles, et selliste juhtumite taga ei pruugi alati hundid olla. „Lisaks hundile on ka koerad need, kes võivad suurema koguse lambaid korraga murda, teised kiskjad mitte,” selgitas ta. „Sageli võib avanev pilt üpris sarnane olla ja vahe tegemine ei pruugi sugugi lihtne olla,” jätkas ta.
Mis paneb aga muidu pelglikud hundid inimasustusele sedavõrd lähedale tulema? „Hundid elavad suurel territooriumil ja sellele alale jääb nii või teisiti inimasustust, millest loomad aeg-ajalt mööda liiguvad,” rääkis Männil. Lambad on hundile energeetiliselt väga kasulik saak, sest annavad vähese vaevaga palju süüa. Nii kutsubki karja olemasolu hunte selliseid kohti inspekteerima. „Võimalus rünnakuks tekib muidugi juhul, kui kari ei ole piisavalt hästi kaitstud. Hundid on väga leidlikud ja kui soov lammastele ligi saada on tõsiselt suur, siis leitakse sageli kaitses üles mingi nõrk koht ja see kasutatakse ära,” ütles Männil.
Ta tõi välja, et kehvad lumeolud tingisid möödunud talvel kehva küttimisedukuse ning see tähendab, et hunte on praegu tõesti soovitust mõnevõrra enam. „Samas, Raplamaal kütiti möödunud hooajal 17 hunti, mis on enam kui üheski teises maakonnas. Niisiis, kui antud juhtumite puhul ikka on tegemist huntidega, ei ole siin küsimus mitte niivõrd nende liiga kõrges arvukuses, vaid pigem ühes konkreetses probleemsete huntide grupis, keda möödunud hooajal jahimeestel ära küttida ei õnnestunud.
Huntidel on looduses piisavalt süüa. Põhjus kodu- ja kariloomade kallale kippuda võib olla seotud ka konkreetsete huntide ebapiisava elukogemusega. Selliseid hunte tekib enam just intensiivse hundijahi tingimustes, kus pesakonnad ära lõhutakse ning noored on sunnitud piisavalt elukogemusi omandamata iseseisvat elu alustama,” lausus Männil.
Raudsepa kogemus näitas, et mitmekümnest maha murtud lambast oli ära söödud vaid üksikud. Männil selgitas, et lambad pakuvad oma käitumisega kiskjale võimaluse neid hulganisti maha murda. „Osa kiskjaid kasutavad selle instinktiivselt ära, kuid söömisvõime on kõigil ju piiratud. Hundid murravad siiski eesmärgiga oma saaki süüa, osa koeri teeb seda aga meie mõistes lihtsalt „lusti“ pärast,” selgitas Männil.
Arusaadavalt tekitavad kiskjarünnakud lambakasvatajates pahameelt ja nördimust. Männili sõnul peaks korralik, vähemalt viietraadilise elektrikarjusega kiskjatõrjeaed kiskjate juurdepääsu kui just mitte välistama, siis vähemalt muutma selle võimaluse minimaalseks. „Selline töökorras karjaaed peab olema täies ulatuses ümber karjamaa. Kui aias on „nõrgad kohad“, võib kogu aed muutuda kasutuks, sest leidlikud kiskjad võivad selle augu üles leida,” ütles ta. Samuti on tema sõnul soovitatav lisaks aiale kasutada selleks spetsiaalselt aretatud ja kasvatatud karjavalvekoeri.