11.1 C
Rapla
Reede, 29 märts 2024
ArtikkelSeeder: Tegelikult realiseeruvad Eesti poliitilises elus meie eesmärgid ja seisukohad

Seeder: Tegelikult realiseeruvad Eesti poliitilises elus meie eesmärgid ja seisukohad

Eelmisel kolmapäeval käis Raplas Riigikogu aseesimees Helir-Valdor Seeder. Enne seda, kui ta kultuurikeskuses erakonnakaaslastega kohtus, leidis ta aega vestluseks Raplamaa Sõnumite toimetuses.

Tõnis Tõnisson, Inge Põlma

Mis toob härra Seedri meile?
No ikka suvi. Suures saalis istungeid ei ole ja siis on võimalus ja huvi käia mööda Eestimaad. Olen seda teinud iga suvi, et olla kursis Eestimaal toimunud muudatustega. Teisalt on töine eesmärk sõita läbi kõik erakonna piirkonnad. Tänaseks olen ekvaatori juba ületanud. Pooled on läbi sõidetud ja pooled on veel sõita. Käin ja kohtun erakonnakaaslastega. Võtan piirkonna inimesed ja kohalike omavalitsuste esindajad kokku, räägime kohalikust arengust ja poliitikast, samuti üleriigilisest poliitikast. Alati olen püüdnud käia ja kohtuda ettevõtjate või kultuurivaldkonna inimestega, et vaadata erinevate valdkondade probleeme ka.

Traditsiooniliselt on Isamaal olnud Rapla maakonnas üsna suur toetus. Kohila on puhtalt Isamaa valdus, aga toetus on olnud ka Märjamaa ja Rapla vallas. Mis te ütlete selle kohta, et räägitakse EKRE-st kui võimalikust Isamaa allaneelajast? Selle toetuseks on Raplamaal justkui märke: Raplas on Isamaa oma positsioonid loovutanud, samuti Märjamaal. Kuidas te neid protsesse seletate?

Muutub ühiskond ja muutuvad ka poliitilised jõud ja toetused. Siin ei ole midagi erakorralist ei Eesti ega Raplamaa arengus. Ka Raplamaal on erinevate erakondade positsioonid muutunud, nii Reformierakonnal kui ka mõnel teisel. See ei tähenda ühe või teise erakonna allaneelamist või kadumist. Isamaa erakonna pilt tervikuna kohalikes omavalitsustes on hea ja kui vaatame üldist pilti, siis kolm suuremat erakonda oma esindatuse poolest kohalikes omavalitsustes on Reformierakond, Keskerakond ja Isamaa.
Mida toovad järgmised valimised, milleni on rohkem kui aasta minna, on täna vara prognoosida. Jooksvate arvamuste või küsitluste pealt ei maksa kindlasti järeldusi teha, eriti kohalike omavalitsuste valimiste puhul, kus isikute roll on oluliselt suurem kui erakonna märgil. Üleriigilistel valimistel on erakonna märgi roll kindlasti kandvam ja olulisem.
Inimestel on ikka väga lühike mälu. Eelmistel kohalikel valimistel, millest on möödas natuke vähem kui kolm aastat, oli Isamaa tulemus kogu Eestis oluliselt parem kui EKRE-l, kuigi reitingud ja kõik küsitlused näitasid vastupidist. Ei, me absoluutselt ei karda, et EKRE meid alla neelaks. Ma arvan, et on väga hea ja Isamaale pikas perspektiivis kasulik, et EKRE on olemas.

  1. aastal käisin noore poliitikuna esimest korda Rootsis. See oli selline pikem koolitusreis ja Eestist tuli üks väike grupp poliitikuid. Rootsis toimusid korraga nii parlamendivalimised kui ka valimised kohalikesse omavalitsustesse ja meie küsisime Rootsi sotsiaaldemokraatide käest, millised on nende suhted Vasakparteiga, kellega on väga sarnane valijaskond. Nad ütlesid, et on väga huvitatud sellest, et oleks olemas üks erakond, kes on nendest äärmuslikumatel seisukohtadel. Sest kui seda ei oleks, oleksid nemad kõige äärmuslikum partei ja seda nad ei soovi.
    Ma julgen öelda, et Isamaa peamine erinevus EKRE-st on just see, et me ei näe maailma mustvalgetes toonides. On väga hea, kui Isamaa kõrval on radikaalsem partei, aga loomulikult oleme kõikidel valimistel ka konkurendid, võitleme valijate pärast.
    EKRE on erakondadest võib-olla ainus, kes on viimastel aastatel tugevnenud. Kui vaadata Eestimaad, ongi üks kõige tugevamaid EKRE kantse Raplamaa. Kõikide teiste erakondade esindatus on kuidagi muutunud ja lagunenud, aga see on muutuv olukord, millega me lähme kaasa ja seda muret, et EKRE meid alla neelab, ei ole. Erakonna sees kindlasti mitte.
    See on rohkem meedia peegeldus olukorrast, mõnel puhul teatud ajakirjanike soovunelm, mõnel juhul faktide ja statistika pealiskaudne, kuiv tõlgendus, aga see ei ole kindlasti meie jaoks olemuslikult sügav probleem. Vastupidi, on väga palju inimesi, kes on, ütleme, mõõdukalt konservatiivsed, rahvusliku maailmavaatega, kuid kellele kas üks konkreetne isik või parteijuht või erakond ei sobi ja kui on alternatiiv olemas, siis on tal võimalik valida sama maailmavaadet või väärtusruumi esindavat erakonda.
    Me räägime kahest konservatiivsest erakonnast ja kuuleme kommentaari, et justkui ei mahu ära, et Eestisse jääb üks konservatiivne erakond. Ma arvan, et ei jää. Vasaktiival on meil liberaalseid erakondasid täna kolm parlamendis ja neljas parlamendi ukse taga.
    Keegi ei räägi, et võiks üks jääda. Reformierakond, SDE, Eesti 200 ja Keskerakond on kõik ennast määratlenud liberaalsete erakondadena, ka põhikirjaliselt.
    Reformierakonda ei saa täna kindlasti parempoolseks erakonnaks määratleda. Nii nagu ei saa ka EKRE-t parempoolseks määratleda. Kuigi nad ise seda justkui rõhutavad.
    Ajalooliselt räägib see EKRE kahjuks muidugi.

Jah, teil on õigus.
Tihti ma imestan, et ka tänapäeval püüavad politoloogid erakondi väga täpselt teooria järgi rühmitada, aga maailm on muutunud ja rohkem hajus, värvitoonid on praegu kirevamad. Ei ole enam seda antagonistlikku klassierisust, et on omanikud ja mitteomanikud, on tööandjad ja töövõtjad. Väga paljud on ise endale tööandjad ja töövõtjad. Ka riigi rolli ja era­initsiatiivi piir on väga ähmane, palju on sihtasutusi, MTÜ-sid, kodanikeühendusi. Politoloogid ütlevad, et näete, meil ei olegi enam selge maailmavaatega erakondi. On, aga ühiskond on nii palju muutunud ja eelmise sajandi klassikaline lihtsustatud jaotus enam ei toimi.

Üks eristav joon poliitiliste jõudude vahel on suhtumine majanduse arengusse ja keskkonnaprobleemidesse. Ühed leiavad, et majandus peab iga hinna eest arenema, kuigi see tähendab keskkonna ülekasutamist, ja teiste arvates tuleks hakata vähemaga leppima. Mis positsioonil on Isamaa?

Ma usun, et enam-vähem kõik erakonnad vastavad sellele ühtemoodi. Erisused tulevad välja siis, kui minnakse väga konkreetsete praktiliste küsimuste juurde: metsanduspoliitika arengukava, mõne tehase või infrastruktuuri rajamine. Kui üldistatult küsida, räägivad kõik säästlikust majandusest ja nii räägime ka meie uutest, säästvatest, keskkonnasõbralikest tehnoloogiatest. Ja ma arvan, et see on ikkagi kaugem tulevik arenevas ühiskonnas.

Kui kauge tulevik?

Sellele on juba väga raske vastata. Kas viis aastat on kauge? Kas 20 aastat on kauge? Või peaks veel pikemalt ette vaatama? Uus Euroopa Komisjon on seadnud teatud rajajooned aastani 2050, Eesti riigis on arengukavad aastani 2035, enamik arengukavasid on veel lühema perspektiiviga. Eks selles suunas tuleb astuda iga päev. Isamaa jääb võib-olla jällegi kahe äärmuse vahele ja tegelikult ka realiseerub see vahepealne tõde, mida reeglina Isamaa kannab väga paljudes poliitikavaldkondades. Ja selletõttu olemegi suhteliselt rahulikud, sest tegelikult realiseeruvadki Eesti poliitilises elus meie eesmärgid ja seisukohad, mitte äärmuslikud ja inimestele väga kaasahaaravad loosungid. Seda me oleme näinud pikki aastakümneid ja näeme ka tulevikus.
Me oleme erakonna sees neid küsimusi väga palju arutanud ja eks meil on ka eriarvamusi. Me ei ole sõjaväestatud erakond, kus juht või üks perekond otsustab ära, milline on erakonna poliitiline positsioon või valik. See sünnib ikka läbi pikkade arutelude ja vaidluste ja meil on erakonnas eriarvamused täiesti lubatud, inimesi ei arvata selle tõttu välja. Aga me kaldume ikkagi sellele teele, mis on vältimatult vajalik. Me näeme, mida inimesed soovivad, eriti arenenud ühiskonnas, kus tarbimine on niivõrd oluline.
Tarbida saab ikkagi siis, kui sa toodad järjest keskkonnasõbralikumalt ja taastuvressursse arvestades. Nii et me toetame majanduse ja ettevõtluse arengut, aga läbi keskkonnasõbraliku ja efektiivse, ressursisäästliku tootmise. Me ei ole tarbimise kui sellise vastu, me näeme, et inimesed tahavad järjest paremini elada. Inimesed tihti ei teadvusta endale, et räägivad ühte, aga soovivad ikkagi mugavusi, maakodu, kiiret transporti, head internetiühendust, kõike moodsat ja ei ole valmis minema tagasi 20, 50 ega 100 aastat oma elukorralduses. See on reaalsus ja poliitikute kohustus on püüda aidata kaasa, et seda reaalsust viiakse ellu hästi keskkonnasõbralikult, niipalju kui vähegi suudame.

Te olete Isamaa veteran. Kui palju muutis Isamaa olemust ühinemine Res Publicaga?

Iga ühinemine midagi muudab. Mina olen erakonna liige Isamaa asutamisest saadik, isegi enne seda, sest tegelikult oli esimene suurem ühinemine nelja erakonna baasil Isamaa moodustamine. Eesti poliitiline maastik oli välja kujunemata ja ühinemine toimus hästi sujuvalt ja loomulikul teel, sest ükski erakond ei olnud oma väljakujunenud sisemise hierarhiaga, väga tugeva erakondliku kultuuriga jne. See oli nagu kokkukasvamine. Siis tuli 1995. aasta, kui ühinesid juba oma ajaloo ja identiteediga erakonnad ERSP ja Isamaa, aga vundament oli siiski tuntavalt ühine.
Kui 2006. a ühinesid Isamaaliit ja Res Publica, oli see kolmas suurem ühinemine ja ühinesid veel rohkem välja kujunenud erakonnad. Res Publica oli küll uuem, aga ta oli administratiivselt hästi tugev. Isamaa oli ideoloogiliselt ja kogemuselt hästi tugev, aga tal ei olnud sellist tugevat administratiivset võimekust. Ühinemise tulemusena said kindlasti kaks tugevat kokku ja täiendasid teineteist, aga võiks öelda, et maailmavaateliselt oli Res Publica kindlasti rohkem hajali, Isamaa oli kontsentreeritum ja selgema selgrooga.
Kas see tänaseni tunda annab? Nii ja naa. Sellist meie-teie-tunnet ammu enam ei ole. Inimesed, kellele see ei meeldinud, on erakonnast lahkunud. Selle 14 aastaga on tulnud uusi inimesi. Ühinemisaegseid ja -järgseid pingeid küll ei ole ja erakonnasisesed eriarvamused ei lähe seda liini pidi, et endine Res Publica ja endine Isamaaliit. Aga kui ma võrdlen kolme ühinemist, siis jah, võib-olla kõige lihtsam oli esimene ühinemine ning kõige pikem ja raskem oli Isamaa ja Res Publica ühinemine.

See tõi poliitikasse uue erakonna, Vabaerakonna.

Ei, see ühinemine kindlasti ei toonud. Või kui otsida, siis väga kaudne side üksikutele inimestele võis olla. See oli pigem hilisem Isamaa ja Res Publica Liidu praktilise poliitika elluviimise küsimus. Maailmavaatelised, pikaajalised ja põhimõttelised väärtused jäeti tagaplaanile ja keskenduti liiga palju päevapoliitilistele ja poliittehnoloogilistele küsimustele. Et riigi julgeolekule, rahvusküsimustele, isamaalisusele ei pea tähelepanu pöörama, valija teab niigi, et need on Isamaa teemad, tegeleme inimeste igapäevaelu küsimustega, on need kodukulud alla vms. See oli viga, mis tekitas natuke rahulolematust Isamaa sees, aga võimaldas hiljem tekitada ka nendele väärtustele toetuva uue erakonna EKRE näol.
Mingi osa rahulolematuid moodustas Vabaerakonna, aga kuna neid oli väga vähe ja selleks, et erakonnana kestma jääda karmis poliitilises võitluses, võeti sinna juurde väga erineva maailmavaatega inimesi, mis tähendas, et see hajus laiali. Tuumik, kes Isamaast läks, ei hakanud kujundama uue erakonna poliitikat ja maailmavaadet, sest neid oli liiga vähe. See sai Vabaerakonnale saatuslikuks, et nad ei määratlenudki oma maailmavaadet ära. Mingisugune ideoloogiline selgroog peab olema.

“Rodeo” on päris huvitav film, kus näidatakse, kuidas esimese laine ideelised isamaalised poliitikud nagu Kaido Kama lahkusid poliitikast, sest Isamaa muutus liiga pragmaatiliseks. Kuidas teie vaatate sellele, et hakati tegema asju, mis olid poliitiliselt võib-olla vajalikud, aga läksid vastuollu põhimõtetega?

Ega siin olegi ilmselt head vastust. See jääb poliitika põhiküsimuseks demokraatlikes riikides läbi aja, see tasakaalu otsimine reaalpoliitika ja nendesamade ideaalide vahel, mida praktilises poliitikas pole mitte kunagi võimalik sajaprotsendiliselt ellu viia, võib-olla ainult vägivaldsete revolutsioonidega. Demokraatlikus, stabiilses ühiskonnas kindlasti mitte, eriti parlamentaarses demokraatias, kus on koalitsioonivalitsused. Kui sa tahad midagi ellu viia, pead leidma liitlasi, pead olema koostöövõimeline ja suutma kokku leppida ja eristama, mis on sinu ideaalidest kõige olulisemad, kust läheb punane joon. Pead hakkama praktilisi asju ellu viima ja arvestama, et ühiskonnas on terve rida inimesi, kes mõtlevad teistmoodi.
Teistmoodi mõtlevaid inimesi ja huvigruppe esindavad teised erakonnad ja sa pead leidma siin tasakaalu. Ja sinu valijad küsivad, miks sa ei vii täielikult oma ideaali ellu. See juhtub kõikide erakondadega, kes hakkavad võimu teostama, ja nende valijaskond kas väheneb või muutub ajas, kuna nad viivad nüüd ellu reaalpoliitikat. Seda tasakaalu tuleb tunnetada ja mina ütlen, et see ongi üks koht, kus Isamaa omal ajal eksis. Ta kaugenes liiga oma ideaalidest ja läks n-ö pragmaatilise päevapoliitika elluviimise teed.
Seda me näeme ju täna EKRE puhul, mis toimub. Üks asi on loosungid ja ideaalid, mida sa maalid, mille taha on tulnud inimesed, ja teine on reaalne poliitika. Homme (2. juulil – toim.) on valitsuse päevakorras rahandusminister Martin Helme ettepanek toetada Somaaliat, et ta täidaks oma kohustused IMF ees. Tuletame meelde, kuivõrd mustvalgelt ja jõuliselt räägiti, et isegi Euroopa Liidu liikmesriiki Kreekat ei tohi abistada ühisest paketist, see on lausa patt. Ja nüüd tuleb rahandusminister… Ma arvan, et selle üle tuleb meil kabinetis päris tuline arutelu, sest arvan, et nii solidaarseks pole meil põhjust Eestis minna, aga Martin Helme on selle algatanud.
Vaat see on reaalpoliitika. Selles küsimuses on EKRE praktiline poliitika tundmatuseni muutunud võrreldes nende loosungitega. Küll see jõuab ühel hetkel ka valijani ja nad peavad seletama, mida see tähendab. Kas meil on mingid suhted rahvusvahelises plaanis, miks me seda teeme, IMF-ga on vaja suhteid hoida…

Võib-olla see ongi praeguste poliitikute suurim häda, et otsitakse odavat populaarsust valijate seas ja ei selgitata rahvusvahelisi seoseid, miks mida tehakse ja miks see on Eestile vajalik.

Maailm, Eesti kaasa arvatud, on arenenud ikka keerulisemaks, mitte lihtsamaks. Järjest keerulisem on seletada ja viia sõnumit kohale. Siin ongi suur abimees meedia ja ajakirjandus, aga poliitikud seda ei suuna. Ei ole enam parteihäälekandjat, mis on põhiline allikas, vaid on sõltumatu vaba ajakirjandus ja eriti sotsiaalmeedia, millega peab ka kvaliteetajakirjandus kohanema ja mis minu arvates on tõsine probleem Eesti ühiskonnas ja maailmas laiemalt. Aga eks kõik erakonnad otsivad võimalusi ja vorme, paraku on seda infot nii palju, et kajama jääb ainult kõmin ja müra. Seetõttu suheldakse väga palju loosungitega, aga loosungitega sisu väga ei selgita.
Kui infot on nii palju, siis on ka väga raske inimest sundida või saada keskenduma, et ta mõtleks lõpuni kaasa. See nõuab teatraalsust ja huvi tekitamist, kõik peab olema põnev, mitte pingutus. Selles mõttes on poliitika muutunud järjest rohkem meelelahutuseks. Poliitika on täna kindlasti väga suur ja arvestatav osa meelelahutusest, võib-olla isegi kõige suurem osa. Kui me vaatame, mis teemadel ka tegelikult rahvast lõbustatakse, siis number 1 teema on ikka poliitika ja poliitikud, olgu see “Pehmed ja karvased” või “Esimene stuudio”.

Sellega tuleb nõus olla, aga ka meelelahutajatel peavad olema eetilised piirid. Mind mehena on hakanud häirima eesti poliitikute suhtumine naispresidenti. Ma saan aru, et poliitikutel on vaja ennast kuidagi tõestada, aga seda on võimalik teha ka intelligentselt ja viisakalt. Lahmiv ja inetu pöördumine presidendiinstitutsiooni poole ei tee eesti poliitikutele au. Ühelt poolt me mõistame väga õigesti hukka Aivar Mäe, kes käitub onu Heinona, aga täpselt sama malli kasutavad eesti poliitikud naispoliitikute suhtes.

Minu meelest on probleem sügavam. Ma ei suuda seda taandada ainult presidendi isikule või soole. Kui ma mõtlen, mis Eesti poliitikas on aastaid toimunud ja toimub ka praegu, siis selline mitte väga lugupidav hoiak on laias laastus kõigi poliitikute suhtes. Ei tunne ma, et Riigikogu liige oleks austatud rahva esindaja ei poliitikute omavahelises suhtlemises ega ka meedia ja meelelahutajate suhtumises. See on kahetsusväärselt ajastu märk palju laiemalt kui ainult presidendi isiku puhul.
Eks me oleme valinud ka aegade jooksul erinevad standardid erinevate poliitikute jaoks, mis ei ole alati põhjendatud. Ma ei taha isiklikuks minna, aga Jürgen Ligi väljaütlemistele läbi aegade on siiski vaadatud läbi roosade prillide ja neid aktsepteeritud. On öeldud küll ja kommenteeritud, korra hukka mõistetud, aga hoopis teistsugusel kujul on need saanud vastukaja kui näiteks Helmete väljaütlemised, mis võib-olla kohati ei olegi nii hulluks läinud kui Jürgen Ligil, kes on soovitanud ajakirjanikul end põlema panna. See on tõsine mõtlemise koht, et kui sa kuulud n-ö valgesse erakonda, on sul lubatud palju rohkem öelda kui siis, kui kuulud erakonda, mis võib-olla valgete hulka ei kuulu.

Päriselt ei jaga teie arvamust. Jürgen Ligisse on suhtutud algusest peale üsna tõrjuvalt.

Aga rahvale meeldivad mõlemad! Häältekogujad on valimistest valimisteni väga tugevalt mõlemad ja lõpuks on poliitiku kohtumõistja suurel määral rahvas.

Ehk ongi probleem selles, et selliste võtetega püütakse hääli koguda.

Ma olen teiega nõus. Meie puudus ongi see, et me ei ole suutnud ega tahtnud sellistele teravustele vastata samasuguste teravustega. Eks me peame loomulikult poliitilisel võitlusväljal võitlema, aga kui sa oled veidi tagasihoidlikum, siis sa oledki kahvatum. Öeldakse, et sul ei ole karismat.

Urmas Reinsalu on siiski olnud kohati üsna värvikas.

On, on. Aga kindlasti kaugel Helmetest. Ka kriitilisi ja mitte kõige viisakamaid mõtteid saab sõnastada niimoodi, et see pole nii brutaalselt välja öeldud.

Selles mõttes võiks olla heaks eeskujuks Lennart Meri, kes oli üsna värvikas oma väljaütlemistes, aga jäi alati teatud piiridesse.

Jaa-aa, aga nõuda, et meil oleks kogu aeg Riigikogus 101 Lennart Merd ja jätkuks veel ministriteks ja presidendi kohale, kõigisse omavalitsustesse, seda ei juhtu. Selliseid poliitikuid sünnib sajandis 1-2. Lennart Meri on olnud täiesti eriline fenomen Eesti poliitikas ja presidentide hulgas. Inimene, kes oli täielikult läbi käinud eesti rahva poliitilise rännaku ja mõistis ja tajus seda väga täpselt. Kas me Eestis teist sellist leiamegi, kes oma elu esimestel päevadel oli tänu isa diplomaaditööle avatud Euroopas, nägi euroopalikku kultuuri ja elu. Siis tuli Eestisse, tegi läbi küüditamise Siberisse. Tuli Siberist tagasi, elas siin nõukogude ajal, tunnetades nõukogude aja piiratud ruumi, olles ise represseeritu. Kohanes siin uuesti ja siis tegi kaasa kogu taasiseseisvumise protsessi, olles diplomaat, välisminister ja saades lõpuks presidendiks. Selline inimene tunnetab tervikut ja suhtumisi nii lääne kui ka ida poolt. Meil ei ole selliseid.

EKRE tegi oma viimasel erakonna koosolekul poliitilise avalduse, et nad kaitsevad lääne kultuuripärandit, kuid jäi natuke selgusetuks, mida nad selle all mõistavad. Mis on Isamaa jaoks läänelikud väärtused?

Ma ei oska teise erakonna arusaamasid kommenteerida. Meie jaoks on esmatähtis Eesti kultuuriruum, mis on osa ajalooliselt välja kujunenud kristlikust Euroopa kultuuriruumist. Poliitikas tähendab see parlamentaarset demokraatiat, meie põhiseaduse vaimu ja väärtuste hoidmist. Seal on kirjas eesti kultuuri ja keele hoidmine läbi aegade. Ajalugu on meile õpetanud, et oma keelt ja kultuuri saame sellise väikse riigi ja rahvana hoida ainult siis, kui oleme usaldusväärsed ja leiame laiemas plaanis liitlasi. Me ei saa olla ja jääda üksi, suletuna. Sellist praktilist arenguteed reaalne maailm meile ei võimalda. Ideaalis võiks ju kogu maailmas olla nii, nagu eestlased tahavad, aga see ei ole realistlik. Meil on vaja naabritega hästi läbi saada, eelkõige nendega, kes aktsepteerivad meiega ühiseid väärtusi. Need on lätlased, rootslased, soomlased, Euroopa kultuuriruum eelkõige.
Praktilises poliitikas tähendab see koostööd Euroopa Liidu, NATO, ÜRO ja teiste rahvusvaheliste organisatsioonide raames, et kaitsta meie huve. See on olnud minu arvates meie poliitika sisu.

Kuidas te sellisel juhul suhtute kõrghariduse ingliskeelestumisse?

Väga halvasti. Kui eesti kõrgharidus ingliskeelestub, siis ei ole meil pikka perspektiivi kultuurrahvana. See on Isamaale täiesti selge ja Isamaa kõik taotlused on suunatud sellele, et mitte ainult kõrgharidus, vaid kogu Eesti haridussüsteem oleks eestikeelne.
Selles osas, mis puudutab praegu kõrghariduses toimuvat, oleme väga kriitilised ja väga mures. Meie algatus, tasuta kõrgharidus, oli väga õige, kuid vajab edasiarendamist ja muutmist. Jätkuvalt ütlen, et eesmärk ei olnud vale, aga seal on nüansse, mida oleks tulnud teha teistmoodi, ja palju asju, mida peame täiendama.
Ülikoolid on meil nii autonoomsed – ühed Euroopa kõige autonoomsemad ülikoolid on Eestis, riik ei kirjuta neile kuigipalju ette, nad saavad ise otsustada, aga see tähendab ka väga suurt vastutust ja isemajandamise õigust. Kui siis riik ei anna piisavalt rahalisi vahendeid sellesama eestikeelse hariduse elluviimiseks, on tulemuseks, et neil on kiusatus üle minna tasulistele ingliskeelsetele õppekavadele eestikeelsete tasuta õppekavade asemel, kust nad ei saa piisavalt raha, et ennast arendada.
Me unustame ära, et tasuta kõrgharidus oli mõeldud ainult eestikeelsetele õppekavadele. Osa kõrgkoole on seda kuritarvitanud, sest nad on osa Eesti maksumaksja rahast pannud võõrkeelsete erialade õppekavade rahastamisse, mis ei olnud üldse eesmärk. Eks me ülikoolidega läbi rääkides täpsustame ja kindlasti vajab see seadusandluses muutmist ja ka täiendavat rahastamist. Natuke me selles suunas liikusime. Halduslepingutesse, mis kaks aastat tagasi kolmeks aastaks sõlmiti, said mitmed punktid sisse, mis leidsid ka meedias kajastamist ja nii mõnigi mõistis neid hukka. Me kirjutasime sinna sisse, et ka välisüliõpilased peavad kas omandama teatud taseme eesti keele või läbima vähemalt eesti kultuuri tundmise programmi teatud hindepunktide ulatuses. Sellega rektorid nõustusid. Ma arvan, et see on väga õige. Kui üliõpilane tuleb siia teatud ajaks, siis on ta ka kohustatud sellesse keskkonda, keelde ja kultuuri rohkem sisse elama, samuti pikemaajalised välisõppejõud. Kui ta tuleb terveks aastaks või jääb alaliselt töötama, siis peavad tal teatud kohustused olema.
Eestikeelne kõrgharidus on ülimalt vajalik. Me tähistame eestikeelse Tartu ülikooli juubelit kui ühte osa suurest rahvuslikust saavutusest ja kui me sellest loobume, siis me näeme, mis juhtub teaduskeelega. Me nägime, mis oli pärast iseseisvuse taastamist sõjaväeliste terminitega. Kuna 50 aastat oli sõjavägi ainult venekeelne, siis terminoloogia kadus ja meil tuli hakata sõnu otsima. Keel ei arenenud selles valdkonnas ja sama juhtub ka kahetsusväärselt küll arstiteaduses, küll paljudes muudes valdkondades. Me ei ole nii suured ja võimekad kui soomlased, aga eeskujuks on soomlased head. Väga vähe kasutavad nad võõrkeelseid sõnu, ikka mõtlevad uues valdkonnas omakeelsed sõnad välja.
Kui me omal ajal teadvustasime vene keele ohtu, sest see oli meile peale surutud, meil oli mingisugune kaitserefleks, siis nüüd, kus oleme vabad, midagi peale ei sunnita, võtame vabatahtlikult üle selle, mille vastu varem olime rohkem vaktsineeritud. Tunnistame ausalt, et avalikus sektoris me ei suuda täita Eesti seadusi nagu tahaksime. Seda inglise keele pealetungi asjaajamises on avalikus sektoris väga palju. Me peame olema väga hoolikad.

Haldusreformi tulemusena on Raplamaal üks tugev vald ja kolm murtud tiivaga valda. Tugev on Kohila, mida haldusreform ei puudutanud. Ülejäänutest on Märjamaa suhteliselt ühe identiteediga, Rapla vallas hakkab kindlasti domineerima Rapla linn ja lähem piirkond ning kaugemad piirkonnad hakkavad ära kaduma. Aga see ei olnud haldusreformi eesmärk.

See ei olnud jah eesmärk. Ei olnud kahjuks jõudu ega piisavalt poliitilist üksmeelt ei riigi ega omavalitsuse tasandi poliitikutel, et tervikuna korralik haldusreform ellu viia. Siis tehti ta poolkohustusliku ja samal ajal premiaalse süsteemina, et saate raha ja anname mingid raamid ette. Suurte poliitiliste vaidluste tulemusel tehti veel üksikuid erandeid ja kaart kujunes väga ebaühtlaseks.
Täpselt samasugune süsteem tekkis Lätis viimase haldusreformi tulemusel, mida nad nüüd oluliselt radikaalsema ja riiklikult tsentraalsemana üritavad ellu viia. Ma ei ole sugugi kindel, et see neil õnnestub. Elame-näeme, aga praegu nad katsetavad. Nemad ka liikusid kuskil 500 omavalitsusest natuke üle 100-le, mõned on peaaegu maakonnasuurused, mõned on imepisikesed, mõned lausa eksterritoriaalsed ehk jäid eri tükkidena. Meil on täna sama tulemus.
Ma olen väga kriitiline olnud selle reformi suhtes, olen olnud maakondlike omavalitsuste toetaja ja arvan, et jõuame selleni välja. See, kuidas kohalike keskuste identiteet säilib, on erinevates riikides näha olnud. Suuremates riikides on mitmetasandilised omavalitsused, Eesti ilmselt seda endale lubada ei saa ja sellel pole ka mõtet. Me ei ole nii suur riik ja meil ei ole ka nii palju raha. Küll on võimalik läbi osavaldade ja seaduses lahtiseletatult teha nii, et keskused ei peaks olema kunstlikult kokku liidetud, vaid nad saaksid toimetada oma identiteediga. Maakondlik omavalitsus võimaldab seda palju paremini.

Euroopat iseloomustab inimestele antud suhteliselt palju vabadusi, oma eraelu üle otsustavad inimesed ise, aga nüüd tahab Isamaa panna puhtalt eraelulise nähtuse nagu abielu koguni põhiseadusesse. Miks nii?

Tegelikult on vastupidi, Isamaa tahab inimeste vabadust suurendada ja et riik ei sekkuks ülemäära ega reguleeriks ühiskonda üle. On teatud püsiväärtused, mis on ka täna perekonnaseaduses lahti kirjutatud, et abielu on mehe ja naise vaheline liit. See on Isamaa arvates väga õige, et abielu mõiste oleks lahti kirjutatud, perekond oleks riigi kaitse all, et lapsed oleksid kaitstud, ja rohkem riik ei peaks sekkuma. (Läheb põlema). Meil ei ole vaja sinna kõrvale tekitada veel mingit kooselu institutsiooni, mingit paralleelabieluvormi, mille üle me vaidleme, et see on mõeldud nii samasoolistele kui ka erisoolistele. Miks peab riik ülereguleerima neid suhteid ja tekitama selle pinge ja segaduse seadusandluses? See on täiesti tarbetu.
See ei tähenda, et need inimesed, kes tahavad koos elada, ei saaks seda teha. Neid ei ahistata, neid ei mõisteta hukka nagu nõukogude ajal. Isamaa seda ei soovi. Me soovime, et abielu­institutsioon oleks kaitstud, riiklikult määratletud, aga kuna nüüd on tekitatud kõrvale see kooselu institutsioon ja see on hakanud oma elu elama, seda on pretsedentide kaupa ka praktikas ellu viidud, siis sellises olukorras on veelgi enam vaja see õiguslik segadus likvideerida nii palju kui võimalik ja kirjutada põhiseaduses lahti abielu mõiste, et me ei hakkaks iga seaduse puhul takerduma sellesama seaduse taha, nagu nüüd nägime. Välisteenistuse seaduses hakatakse defineerima kooseluseaduse teemasid ja abielu mõistet!

Võib-olla oleks lihtsam kooseluseadus tühistada.

Aga selleks ei ole täna poliitmaastikul jõudu. Jah, Isamaa ei ole toetanud kooseluseaduse vastuvõtmist, seda enam, et ta võeti vastu igasugust head poliitilist kultuuri ja ka protseduurireegleid eirates. See eeldanuks 51 häält, aga seda ei olnud. Parlamendis, kes võttis kooseluseaduse vastu, ei ole olnud valmisolekut ja tahet, parlamendi enamus ei toetanud kooseluseaduse vastuvõtmist. Siis võeti need 51 hääle paragrahvid välja ja öeldi, et teeme hiljem rakendusseaduse, ja häälteenamusega suudeti seadus vastu võtta. Niimoodi põrandaaluselt rakendati Eestis kooseluseadus ja tänaseks ei ole jõudu, enamust, et seda tühistada, ja jätkuvalt ei ole jõudu, et seda parlamendienamusega vastu võtta.

Ütleme, et Eesti ühiskond ei ole selleks valmis, aga ühe põhjusena, miks seda seadust vajalikuks peeti, toodi välja see, et elukaaslased, sama- või erisoolised, kes ei ole abielus, ei saa isegi haiglasse oma raskes seisus lähedast vaatama minna, sest juriidiliselt on nad mitte keegi.

See on nüüd natuke teine küsimus. Õige, see on probleem, mis tõstatati, aga selleks ei pea looma kooseluinstitutsiooni. On jätkuvalt vabaabielus inimesi ja nagu nägime, Eestis praktilist vajadust selle seaduse järele ei ole. Aastate jooksul on kogu selle reklaami peale vahest sadakond kooselu sõlmitud. Meil on tsiviilsuhete kaudu võimalik sõlmida kõiki lepinguid, aga neid probleeme tuleb lahendada teiste seadustega. Tuleb anda inimestele võimalus ise deklareerida, kes on tema lähedane.

Miks seda pole tehtud?

Eks tasapisi ka tehakse, aga see on keeruline, sest tänapäeva ühiskonnas tahetakse rõhutatult hoida inimeste privaatsust. Kõik on delikaatsed isikuandmed: kus ma viibin, kellega ma räägin, mida ma teen. See ei ole üldse seksuaalse orientatsiooni, vaid inimese privaatsuse küsimus, millised andmed on avaldatud inimese kohta. Koroonaviiruse ajal tõusis taas väga teravalt üles, kas ikka võib inimeste kohta andmeid avaldada, milliseid andmeid võib välja võtta, kes saab haigusloost andmeid kätte. Seal ei ole kergeid lahendusi, aga see on siiski hoopis teine küsimus.
Ma ei ole nii lihtsameelne, et ma arvaksin, et kui me põhiseaduses abieluinstitutsiooni ära määratleme, siis Eesti ühiskonnas kõik need probleemid ära kaovad.

Eestis tekib kohe praktiline küsimus, sest väga suur osa Eesti inimestest ei ole abielus, kuigi elavad koos aastakümneid ja kasvatavad lapsi. Samas ei laiene neile abikaasaõigused, mis tekitab ebavõrdsust.

Kes on elukaaslane? Kuskil peab selle määratlema. Võib-olla mul on kaks elukaaslast. Tegelikult on väga palju inimesi, kellel on mitu kooselu. Me ei saa seda väga keeruliseks reguleerida. Antakse võimalus registreerida abielu. Inimõigused on kõigile tagatud. Riik ei saa absoluutselt kõiki ühtemoodi heatahtlikult kohelda. See ei toimi.
See on teil õige küsimuse püstitus ja kõik ühiskonnad otsivad lahendusi, aga kõike ei suuda lahti kirjutada. Inimesed peavad teadma, et on teatud kokkulepped, on reeglid-seadused ja kui armastus on nii suur, fikseerime siis selle ka juriidiliselt ära. Mis seal siis karta on. Registreerime siis abielu. See on ka teadlikkuse ja valmisoleku küsimus, aga keegi ei sunni seda tegema. Abieluinstitutsioon on ka selleks vajalik, et riik saaks perepoliitikat kujundada, suunata. On abikaasade ühise tulu deklareerimise võimalus jne. Riik tahab perepoliitikaga demograafilises protsessis kaasa aidata. Selleks on vaja regulatsioone, mitte inimeste kiusamiseks.

Nüüd me kiusame teid. Pensionireform on riigikohtusse jõudnud. Mis saab siis, kui riigikohus leiab, et see on põhiseaduse vastane? Ja teisalt, kui riigikohus leiab, et see ei ole põhiseadusevastane, kuidas siis kindlustatakse, et keegi vanaduspõlves vaeseks ei jää, arvestades sellega, et kogu aeg räägitakse, kuidas pensionäride hulk kasvab ja maksumaksjate hulk väheneb, riigil on raske pensione maksta.

Mul on väga raske kommenteerida, enne kui riigikohtu otsust ei ole, kuidas ja mida me teeme. Eks me lähtume riigikohtu otsusest. Võin kinnitada poliitilist tahet nii Isamaa erakonnal kui ka koalitsioonil, et me kindlasti proovime seda seadustada. Kui riigikohus leiab, et kõik on põhiseadusega kooskõlas, siis ta jõustub sellisel kujul, nagu ta vastu võetud on. Kui riigikohus leiab, et üks või teine säte on vastuolus või on mingi riive, eks me siis vaatame, millisele sättele tähelepanu juhitakse, kus see probleem on ja siis on koalitsioonil olemas valmisolek ja tahe seda seadust vastavalt muuta, et me selle pensionireformi ikkagi lõpuks vastu võtame.
Kahetsusväärselt on asi venima jäänud. Minu arvates oli see Riigikogu poolt vastu võetud pensionireformi seadus väga hea seadus ja mina seal küll ei näinud vastuolu põhiseadusega, aga riigikohus langetab lõplikke otsuseid.
Mis puudutab seda, kuidas inimesed tulevikus hakkama saavad, kui pensionireform vastu võetakse ja teine sammas vabatahtlikuks muutub, siis kindlasti paremini kui teise sambaga. Teine sammas kedagi õnnelikumaks, rikkamaks ei tee ja ei taga jätkusuutlikku pensionisüsteemi. Seda me oleme näinud varsti peaaegu 20 aasta jooksul, mis see süsteem on toiminud. Teate, kes on kõige rahulolematumad Eesti ühiskonnas selle teise sambaga? Need, kes on saanud maitsta selle vilju. Ehk inimesed, kes on jäänud pensionile ja saavad neid väljamakseid. Konkurentsitult kõige rahulolematumad. Teiste kõigi jaoks on see abstraktne tulevik, vaatavad kuskil konto peal numbreid, mis muudkui vahetuvad, kriisidega kukuvad kokku, siis mingil ajal jälle kasvavad. See on nagu loterii, kes mis ajal satub pensionile minema. Kes läheb põhjas, see on kõik kaotanud.
Aga isegi need, kellel on see kasvanud, kes on kogunud päris korraliku raha ja saavad väljamakseid, on täiesti rahulolematud kehtiva pensionisüsteemiga. Nendel on ajatatud aastakümnete peale, kuidas nad raha kätte saavad. See raha enam ei kasva nende aastakümnete jooksul, see on kindlustusseltside käes, võõrastes kätes, toimetab kuskil mujal väljaspool Eesti majandust.
Nii et see täna kehtiv pensionikindlustussüsteem on täiesti tulevase pensionäri vaenulik ja ei taga meile jätkusuutlikku pensionisüsteemi. Palju ausam, lihtsam ja riigile kokkuvõttes odavam on esimene ehk riiklik pensionisammas ja me vaatame, kuidas seda täiendada, parandada, teha õiglasemaks. Seal on meil teatud ideid, mida ümber teha.
Vastavalt ühiskonna jõukusele kasvab esimene sammas korrelatsioonis. Kõigile, kellel on rohkem rahalisi võimalusi, teadmisi ja soove tegeleda muude asjadega, jääb vabadus täiendavalt ise oma vanaduspõlve kindlustada.
Talupojatarkus on läbi aegade olnud see kõige suurem tarkus. Kui inimene teab, et tal on otsustusvabadus, siis ta käitub oma jõukohaste teadmiste järgi ja paigutab oma raha sinna, kuhu ta paigutab. Ja see, et ühiskonnas on alati olemas 3 või 5 protsenti neid inimesi, kes ei oska oma rahaga ümber käia või on ükskõiksed või kulutajad, jääb ka tulevikus nii. Pensionireform seda imet ei tee, et see osa ühiskonnast muutub. Inimesed käituvad üldiselt oma varaga väga mõistlikult, aga eks mingi osa jääb ikka sotsiaalhoolekandesüsteemi hooldada.
Riikliku pensionisüsteemi puhul me vaidleme selle üle, kus läheb tasakaal, kui palju me arvestame inimeste jooksvaid sissetulekuid ja kui palju ta on solidaarne, kõigile võrdne. Kui palju peab arvestama laste arvuga perekonnas, sest kui on ikka 4-5 last peres, siis enamasti on pidanud ema jääma tööjõuturult mingiks ajaks kõrvale, tema sissetulek ja pension on selle tulemusel oluliselt väiksem ja pensionisüsteem peab sellega õiglaselt arvestama. Erinevatel poliitilistel jõududel on siin erinevad seisukohad, aga pensionireformi teise samba vabatahtlikuks muutmise tulemusel ei pea keegi jääma tänavale.
Kui jõukus kasvab, kasvavad ka pensionid, aga vabatahtlik osa peabki jääma vabatahtlikuks, mitte muutuma sunniviisiliseks. Et viin kohustuslikus korras raha panka, seda korjatakse minult terve eluaja ja lõpuks hakkan seda näpuotsaga kätte saama ja kui ma suren ära, siis see raha jääb kindlustusfondile ja ei ole päritav. Ja see on inimesekeskne pensionisüsteem?

Lõpetuseks, kas kõik need piirangud, kodukontorid jne, mis Eestis viimastel kuudel olid, olid ikka õigustatud? Kui kaua läheb aega, et sellest majanduslikust august välja tulla?

Mina see Idamaa tark küll ei ole, et oskaksin prognoosida, kui pikaajalised võivad majanduslikud mõjud olla. Eesti on väike riik avatud majandusega, meid mõjutab see, mis mujal maailmas toimub, ikka väga oluliselt. Me näeme, et ka Euroopas hakatakse taas piiranguid kehtestama ühes kui teises riigis ja see pärsib majandust oluliselt. See pärsib kindlasti ka Eesti majandust. Ma julgen prognoosida, et majanduslik mõju on kindlasti pikaajalisem ja aastatepikkune isegi nüüd, kui olukord hakkab normaliseeruma, rääkimata sellest, kui peaks tulema tagasilöök.
Selleks peavad olema omavalitsused ja riik valmis, sest Eesti riik ei ela seda pikaajaliselt üle, et me võtame ainult laenu ja katame kulusid jooksvate kulude arvelt. Peame kohendama ennast vastavalt võimalusele ja majanduslikule arengule. Kui lasta peol edasi kesta, justkui poleks midagi juhtunud, läheb ühel hetkel väga valusaks. Tuleb mõõdukalt ja mõistlikult asju ette näha.
Kas kõik rakendatud piirangud olid mõistlikud? Tundub, et mõned poliitikud kasutasid seda ka ära. Ei lähe nimeliseks, aga ühele osale poliitikutest väga meeldib see olukord, kus nad saavad vabamalt raha jagada, raha kasutamise üle otsustada, sest Riigikogu andis väga suure mandaadi täitevvõimule. On neid poliitikuid ja arvamusi, et nüüd on võimalus raha vabalt kasutada, kasutame seda laia käega ja võib-olla mitte kõige efektiivsemalt. Siin näeb Isamaa väga suurt ohtu, sest ka praegu tuleb raha väga lugeda. Kuigi meil on soodsad laenuvõtmise võimalused, peab see, kuhu me kulutame, olema väga läbi mõeldud. Seda on natuke kuritarvitatud, aga mitte ainult pahatahtlikkusest, vaid ka teadmatusest ja oskamatusest.
Teisele osale poliitikuist meeldis eriolukord, et olla pildis, saada otsustada ja tunnetada oma mõjuvõimu, seda natuke nautida ja sellest poliitilist profiiti lõigata.
Kui nende piirangute suhtes kriitiline olla, ja see on takkajärgi tarkus, mitte etteheide või süüdistus, sest me olime kõik esimest korda sellises olukorras, siis ma arvan, et plaanilise ravi niisuguses mahus ja nii pikaks ajaks peatamine oli võib-olla liigne piirang küll. Oleks piisanud sellest, et me oma tavapärase haiglate töö korraldame ümber koroonaajale ja siis avame plaanilise ravi juba teistel alustel.
See tõi kaasa kõigepealt pika pausi, millega järjekorrad pikenesid, inimeste tervis kannatas ja kuhjus tervishoiusüsteemile terve rida probleeme ja täiendavaid kulutusi, mida me katma hakkame. Minu arvates seda ei lahendatud kõige paremal moel, aga see on õppetund tulevikuks. Muude piirangutega… jah, neid tuli nagu Vändrast saelaudu, ei suutnud järge pidada. Tänaseks on enamik neist tühistatud.
Eks me vigadest õpime. Me eeldasime, et see on ühekordne ja ainuke puhang ja selle me elame üle, aga kui nüüd selgub, et tegelikult see viirus elab alaliselt meiega koos ja sellised asjad hakkavad mingisuguse ajavahemikuga korduma, siis on selge, et me ei saa maailma samasuguses mastaabis kogu aeg peatada. See ei ole võimalik. Me peame mingisugused teised lahendused leidma.

Subscribe
Notify of
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare