spot_img
-1.2 C
Rapla
Teisipäev, 31 jaan. 2023
spot_imgspot_img
spot_img
LisalehtLisaleht KUKITEMUKI: On armastus igavene

Lisaleht KUKITEMUKI: On armastus igavene

Kristiina Ehini värske luulekogumik viib rännakule läbi aegade, ajaloo ja enesetunnetuse, põimides ridade vahele nii olnud aegade rõõme kui ka valusid kõrvuti tänapäevaste probleemidega.

/…/
„Kui sobran minevikus
teen olevikule ruumi ja tulevikku teed
Ja pealegi …
kui püüan unustada
meenub kõik“
(Kristiina Ehin „Janu on kõikidel üks“ 2020, lk 13)

Alates vastava teadvuse ja teadlikkuse saavutamise hetkest tegeleb inimene iseenda asetusega siin ilmas. Juba väikesed lapsed asuvad maailmapildi avardudes uurima, kes on ema õde või vanaisa vend ja mida see täpselt tähendab. Kui algul tähendab see kõigest põlvnemist ja pereringi, siis vanemaks saades muutub arusaam sugulusest, pärinemisest ja niitidest, mis meid omavahel seovad, abstraktsemaks. Ühtäkki võivad need osutuda niivõrd keerukaks, et näivad absurdsed ja tühised, märksa lihtsam on rehmata käega ja alustada uuelt rajalt, puhta lehena, raputades õlult kõik olnu. Iseasi muidugi, kas selline puhastumine sellest, mis on meid kujundanud, on üldse võimalik.
Kristiina Ehini värskemat luulekogu „Janu on kõikidel üks“ lugedes rändasin taas pisut neil end otsivatel radadel. Nii näib tegevat ka autor ise. Ilmselt ei ole mina ja autor ainsad, kes on mingil eluetapil salvestanud sugulaste juttu eesmärgiga talletada seda, mida aju lihtsalt lõpmatult ei suuda. Seetõttu julgen ka pisut üldistada ja väita, et luulekogumikus puudutavad küsimused ja teemad on meile kõigile tuttavad. Oma päritolu ja selle seostega iseenda suhtes tegeleme me mingil moel kogu elu. Alates sellest, kes on kelle nägu läinud või kust pärinevad meie teatud iseloomuomadused. Inimlik on püüda mõtestada ja leida loogikat, mingisugust mustrit kõiges.
Oma teose välja andmiseks kogus Ehin Hooandja platvormi kaudu annetajatelt rahalist tuge ning sel platvormil on ta ka kirjeldanud, kuidas raamatu kirjutamise ajal nägi ta unenägu, millest hiljem sündis nii teose pealkiri kui ka temaatiliselt läbiv joon. Kui püüda unenäo kirjeldust lühidalt kokku võtta, nägi ta end jõe kaldal, jalgade asemel juured ning need juured olid janusse suremas. Jõest vett juurtele väänates hakkas tal parem ning ühtlasi nägi ta vee peegelduses oma esivanemaid ning enda elu varasemaid seiku. Ta nimetab seda jõge Ajajõeks ning kirjeldab, kuidas mõistis siis, kuidas tema nagu kõik teisedki sobitub suuremasse pilti. Kuidas meie juured on alati ühtviisi janused erinevate tundmuste ja ka maisemate vajaduste järele ning see ühendab meid läbi riikide ja ka ajajoonte.
Et siis janu on meil kõikidel üks ja on nii olnud läbi aegade. Rasketel janustel hetkedel otsime ikka lohutust neilt, kellel on juba oma sedasorti janu kustutatud. Teiste kogemused on õppematerjal, aga ka viis toime tulemiseks, kuna see teine on mis iganes raskuse üle elanud või toime tulnud raskustele vaatamata.
Sedaviisi ilmselt mõtleme üsna sageli oma esivanematest, kuna enamik neist on mitte nii kauges minevikus pidanud elama üle raskeid ja väga raskeid aegu, mille sarnaseid meil praegu on keerukas kujutledagi. See ei ole aga haletsusevõtmes, et kui kole, et oli, vaid tihti pigem uhkelt tõdetud, oli, aga tulime välja ja elame edasi, et seda kõike meenutada.
Sellisel moel meenutades iseendaga otseselt seotud inimeste suuremaid ja väiksemaid vägitegusid, toidame iseenda juuri ja anname elujõudu. Ja mitte ainult, vaid teadmine, et on olnud keegi, kes sarnaneb ehk teoreetiliselt paljuski meie endaga, pakub rõõmu, kui teame, et ta oli ja elas, tal oli raske, aga siis oli jälle lõbus, ta pingutas ja armastas, unistas ja valutas südant. Ta ei teadnudki, et ma tulen, aga ometi teadis. Nii nagu mina ei tea täpselt, kuidas ta oli, aga ometi tean.

Ehini teoses on palju rõõmustavaid ja hingekosutavaid viiteid oma suguvõsale ning on palju hoogsat ja lõbusat lugemist vaarvanemate tegemistest, kuidas pruute taga aeti ja kes mis ametit pidas ja mida pidas oluliseks ikka teistele üle korrata. Veelgi liigutavamad on aga tähelepanekud, meenutused ja kirjeldused mitte nii rõõmsatest mälestustest. Vahest ehk seepärast, et kui esivanemate rõõmud kolmepäevastest pidudest võivad küll lõbustada, kuid jäävad tunnetuslikult kaugeks, siis mured, nagu surmaga silmitsi seismine, on igavikulised ja puudutavad alati.
Iseäranis hellalt mängitas hingekeeli luuletus Silveri emale Annile. Seda küll mitte niivõrd tehnilises mõttes, vaid ideetasandil. Ehini luuletusi lugedes mind sageli puudutab just see, kuidas tema mõte töötab, aiman tema südant, kuigi ei hinda tihti valikut riimides end väljendada. Kaunid sõnad ja lihtsad riimid annavad sõnumi ja tunde edasi, kuid üldmulje on pigem naiivne. Mõni rida mulle siiski päris meeldis, kuigi need juba kirjeldavad pigem rahvusega seotud identiteedi küsimusi:
/…/
„Ma soovin et Eesti iial ei oleks

kauge riigimasin
vaid valus ja võlus ilus ja kole
sügavalt isiklik asi“
/…/

Ehin on luuletuste loomisel teinud suure töö, pikkides ridade vahele palju maailmaajaloolisi märkeid ja viiteid, kord päris otse, kord pisut kaude. Suuremasse pilti sobitumise raamistikus on selline kihtide loomine tänuväärt ning aitab suhestuda iseenda tegemiste osas nii indiviidi kui ka rahvusena maailma tuntud ajalooliste tähelduste voogu. Või vähemasti sunnib mõtestama end kuskile sinna, mõõtma ja kaaluma iseend ümbritsevat selles võtmes. Need arvukad detailid, samas, ei ole minu hinnangul niivõrd olulised, kui edasi antav idee ise.
Idee kui selline on „lihtsa eestlase“ jaoks igati ülev ja üllas. Tuua meid lähemale juurtele, veendes meid, et nendes peitub elujõuallikas ja kõik see rahuolu, mis saamata jääb, võib saabuda sealt kaudu. See sõnaseletamatu ja igatsetud hunnitu südamerahu. Kellelegi kuskil võib see teos olla ergutuseks uurima oma suguvõsa, rääkima ja talletama nende inimeste elusid, luues seeläbi tugevamat enesetunnetust üksikutes eestlastes, aga ka üldisemalt tervikuna, sest meis on ju ometi kõigis see üks ühine janu. Jättes kõrvale pisut tänitavalt moraliseeriv toon mõningates tänapäeva maailma mõtestavates luuleridades, on ajalootunnetus teoses soe ja südamlik.
Mitte nii soe ega südamlik nagu read linnurahu kaitseks või luuletus „Hädaabikõne peaministrile“ jäävad minu jaoks teiste seas varju ning lugedes kiirustasin neist edasi liikuma. Kohati tundub, et nad moodustaksid juba eraldi teose, sobituksid paremini mujale, aga küllap oli selline vaheldumine erinevate ajakihtide ja teemade vahel autori teadlik valik mitmekesisuse ja samal ajal terviku loomisel.
Olgu kuidas on, mulle jäävad ikka ette need riimid. Jõulisust neis sõnades on, sõnumi leiab ka, aga edasi andmise viis meenutab kangesti põhikooli esimesi katsetusi ühiskondlikult kriitilise luule loomisel. Samas meeldejäävus on kahtlemata tugevus luulemaastikul ning on omaette eesmärk seegi, et põhikoolijüts võiks neid ridu peast soravalt ette vuristada.
Olgu see öeldud, et muidugi ei ole kõik riimid läbivalt vastumeelt, kuivõrd neid leidub kogumikus palju, on selliseid, mis on iseäranis meeldejäävad just positiivses võtmes. Tabavaid ütlemisi jagub Ehini sulest küllaga, tema inimese ja inimsuse tunnetamise osas kahtlusi ei jää. Paremal moel õnnestub tal torgata ikka armastusega, kõneldes südamest ja südametest.
/…/
„Mu süda on tolmuka arglik värin
ja tõotuse pidamine
Mu süda ei küsi kas unes või päris
on armastus igavene“

Kihilised tekstid tulvil keerukaid mõtteid kohati liiglihtsas vormingus on minu pealiskaudne lühikokkuvõte Ehini värskeimast kogumikust. Ütlen pealiskaudne, kuna näib, et mõni kiht võib avaneda alles pärast mitmekordset lugemist. Kuigi olen neid ridu ikka ja jälle üle lugenud, et nende üle mõtiskleda, siis julgen arvata, et vähemasti huvitavat, aga tõenäoliselt siiski ka nauditavat leiavad sellest teosest paljud.
Liiglihtsuse all ei pea ma silmas küll, et tekstid peaksid alatasa võimalikult keerukad ja hägusad olema ega väida ka, et riimilist luulet mingil moel lihtsam luua oleks. Tõenäoliselt on see pigem vastupidi. Küll aga toetaks voogavam ja jutustavam kirjaviis minu meelest tervikuna teoses toodud lugude tähendusi, jätaks pisut enam ruumi lendlemiseks ning jätaks vähem aega tegeleda rütmidega.
Kui midagi oleks võinud teoses lihtsam olla, siis välimus. Võimalik, et peaaegu kahekordne toetus, mis Hooandjas saavutati, läks liiga hoogsalt kasutusse, sest kujundus on minu maitsemeelte jaoks mitmekordselt üle võlli. Esikaane kujunduse järgi oleks võinud eeldada, et tegemist on mõne kohaliku selgeltnägija järjekordse üllitisega, mitte luulekoguga, mida võiks lugeda. Mõistan fotokunstiteoste taotlust kihtide loomisel, kuid piisanud oleks mõnest üksikust, millele keskenduda. Joonistused ja värvilärakad on üleliigsed, valinuks siis üks või teine, aga kõik korraga tekitavad täiesti üleliigset müra. Selliseid n-ö tulesid ja vilesid neil luuletustel vaja ei ole, must tekst valgel lehel oleks olnud igati tõhus.
Homme, 23. juulil on Kristiina Ehin kõnealust teost Raplas ka esitlemas. Tasub minna kuulama, kuidas tutvustab autor oma teost ise ning kahtlemata on mõistlik endale see kogumik öökapile lugemiseks soetada. Meeldivusi ja mittemeeldivusi tekib ja leiab igas teoses, aga igal lugejal on need isesugused. Need meeldivused on aga eriti just Kristiina Ehini puhul enamasti niivõrd kõrgendatud, et nende leidmine, lugemine ja endasse püüdmine kaaluvad muu tühja-tähja alati üles.

0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare
Sõnumid
Kõik uudised
Kuulutused