Vanatehnikapisikust „nakatunud“ Jüri Strom

1
359
Jüri Strom 80ndast aastast pärit Husqvarna mootorratta seljas, millega ta osales Kuimetsa vanatehnika päeva krossisõidul. Foto: Siim Jõgis

Rapla- ja Harjumaa piiril Vaopere külas asub Kiisa talu, kus Jüri Stromi eestvedamisel toimetatakse MTÜ Kiisa Vabaajakeskus nime all. Nagu ka MTÜ logolt, mis kujutab sõdurit ja päästjat, näha saab, on kaks peamist ala, millega keskuses tegeleda saab, militaar ja pääste.

Käisime Kiisa talus külas reede õhtul, kui käisid viimased ettevalmistused järgmise päeva avatud talude päevaks. Peaaegu seitse aastat tegutsenud vabaajakeskuse peamiseks tõmbenumbriks on militaartehnika, mis suurel õuel kohe ka silma jääb. Jüri viibki meid esmalt just nende masinatega tutvuma, rääkides, et sel aastal sai neile ka tugev aluspind tehtud ja kui edaspidi hästi läheb ning tahtmist ja jaksu on, tuleb masinatele ka kaarhall peale, ikka selleks, et masinaid ilmastikumõjude eest kaitsta.

Ajalooga vanaraud jutustab lugusid

Nähtavad masinad on kõik Jüri sõnul kunagi meie kaitseväe kasutada olnud. Osa neist, Saurerid on abi korras Rootsi kaitseväelt 90-ndate alguses saadud ja nende eripära on parempoolne rool.
Militaarteemaga on Jüril ka oma seos. „Ma olin algatajaliige Kaitseliidus, aga teatud ajal vaatasin, et inimene ikka kõike ei jõua – oled vabatahtlik päästja, siis mine istu metsas, siis sinna, siis tänna, ei jää muuks aegagi, nii et loobusin sellest, aga pisik on ikka sees,“ sõnas Jüri. Kunagist militaar- ja üldse vanatehnikat on küll keeruline leida, õigel hetkel peab jaole saama, kuna huvilisi on palju. Jüri sõnul oleks pidanud teemaga alustama nõukogude ajal, kuid siis muidugi ei saanud sellise kogumisega tegeleda. Esimese masina oma kogusse ostis Jüri umbes kümme aastat tagasi.
Jüri õuele ei jõua ainult liikuvad masinad, vaid seal on ka muud huvitavat ajaloolist kraami. Näiteks on ta oma valdusesse saanud kunagi Peeter Võsa poolt Ida-Virumaa rabast leitud hävituslennuki lisakütuse paagi, mis esmasel vaatlusel näeb välja nagu mürsk. Oma koha on Kiisal leidnud ka 1949. aasta vene sõjaväe supikatel ja sealtsamast pinnasetöödelt välja ilmunud saksa sõduri kiiver. Viimase kohta imestab Jüri, et kuidas see küll sinna on saanud, kuna sealkandis lahinguid ei olnud ja teadaolevalt lähim laskmine toimus naabertalus.
Masinate kõrvale oli püsti pandud kaks suurt telki, kuhu Jüri plaanib tuua sõjaväega seotud varustust, mille abil saaks siis soovi korral teha detailideni sellise olemise nagu sõjaväes.
Peale militaarmasinate jääb Kiisa talu külastajatele kindlasti silma tuletõrjeauto, mis on saadud Pärnumaalt Kõimast. Oksjonil müüdud auto oli kokku sõitnud vaid 2000 km ja viimased 20 aastat teraviljaaidas seisnud, kuid tuli siiski „omal jalal“ ära, nagu Jüri sõnas. Enamik Jüri valduses olevaid masinaid ongi täitsa sõidukõlbulikud ja nendega saab ka keskust külastavatele õpilasgruppidele lõbusõite tehtud.
Päästeteema on Jürile südamelähedane, kuna ta ise on Kuimetsa vabatahtliku päästekomando pealik. Selleteemalisi õpitubasid on ka avatud talude päeva ajal Kiisal korraldatud. Eelmine aasta käis Eno Hermann Kehtna päästekomandost kriisipakist rääkimas ning selgi aastal oli ta kohal ning soovi korral sai tema juhendamisel tuld kustutatud.
Sel aastal tõi Jüri rahvale näitamiseks välja ka mõned mootorrattad ja muud kaherattalised. Enamik masinaid oli reede õhtul veel saabumas, kuid juba oli vaatamiseks väljas täielikult plastmassist Volvo jalgratas Itera ja 80-ndast aastast Husqvarna mootorratas, millega Jüri üle-eelmine aasta ka Kuimetsa vanatehnikapäeval esimest korda krossi sõitis. Nagu need esimesed vasikad ikka, läks see sõit Jüril küll suhteliselt aiataha, kuid selle eest on tal huvitav lugu selle masina kõrvale rääkida.
Huvitavaid lugusid on muidugi masinate kohta palju. Näiteks meenus Jürile Dnepri külgkorviga mootorratas, mida tehti ka soolona. Eesti aja alguses toonud ühed noormehed kaks sellist prooviks ka Eestisse ja üks neist on nüüd Jüri valduses.
Tema valduses on ka üks krossiratas sellest ajast, kui Juhan Uustalu ja Mati Oras motokrossi sõitsid ja neile tehasest külgvankriga rattaid toodi. Need aga lammutati siin tükkideks ja tehti täiesti ringi, nii et tehase originaalist ei jäänud suurt midagi alles. Üks selline tehase originaal on nüüd Jüri käes, ainus häda on see, et sellelt varastati mõned jupid niimoodi ära, et masin küll sõidab, kuid õiget jõudu enam sees pole.

Ideaalne mängumaa ja muuseumimõtted

Maa-ala, kus vabaajakeskus toimetab, on suur, kuid õnneks on Jüril suur pere, kes teda seal aitab. Eriti palju abi on neist avatud talude päeva korraldamise juures. Kolm aastat on Kiisa talu sel üritusel osalenud. Esimesel aastal oli ainuüksi pühapäeval külastajaid 600, eelmine aasta oli vähem, 400. Oma tee sinna ei leia vaid puhtalt militaarhuvilised, kuigi kindlasti on ka neid, kes ainult seetõttu sinna lähevad. Ja ega Jüri lase siis rahval niisama piknikku pidada ja masinaid uudistada, ta paneb rahva võistlema ka. Jüri näitaski lähemalt käsigranaate, millega täpsusviskes mõõtu võeti, lisaks võisteldi hüdrofooriga palli maha ajamises aja peale ja õhkrelvaga laskmises.
Lapselapsi on Jüril seitse ja nende jaoks on Kiisa ideaalne mängumaa, kus on ruumi joosta ja pidevalt midagi teha. Nii mõnedki avatud talude päeva külastajad on Jüri sõnul öelnud, et kui mõnes kohas pole lastel suurt midagi teha ja hakkab kergelt igav, siis sealt tuleb lõpuks oma võsukesed lausa vägisi minema vedada. Ainult loomi sealt talust otsida ei tasu. Naerdes viipab Jüri ühe vastu majaseina oleva lehmakuju poole, öeldes, et see harrastusteatri tegemisest (ta on Kuimetsa harrastusteatri Idu näitleja) jäänud lehmakuju on nende talu ainus loom.
Kiisa talu on ka Jürile olnud tema lapsepõlve mängumaa. Praeguste väiksemate hoonete asemel oli seal varem suur taluhoone. 1981. aasta jaaniööl oli aga tohutu äike, mis majja sisse lüües selle põlema pani. Jüri rääkis, et vaid tänu võõrasemale, kes teda ja ööbima tulnud sõbrad üles ajas, nad üldse eluga pääsesid.
Pärast põlengut oli kolhoosi esimees Arro Lembit uurinud, et kuhu ja mis paika elukohaks tahetakse. Laste kooliskäimise pärast valiti elukohaks Kuimetsa. „Aga nüüd juba kahetsen, inimene läheb vanemaks ja siin oleks ikka hea olla. Igasugu romusid on nii et tapab, kuigi oleks võinud selle raha eest maja ehitada,“ sõnas Jüri. Vaikselt küll ehitataksegi Kiisat üles.
Eriti palju on olude sunnil sel aastal ehitatud. Varem oli Jüri koos poja ja ühe Juuru mehega bussijuhid. Omades väikest bussifirmat, sõidutati Juuru ja Kaiu kooliõpilasi, kuid sellest kevadest ei ole ühtegi sõitu olnud. Sügisest aga Jüri enam bussijuht ei ole, kuigi eks vahel mõne sõidu ikka saab teha. Edaspidi läheb Jüri aeg MTÜ arendamise ja pensionipõlve pidamise peale.
Kuid kes teeb, see jõuab, ja nii peab Jüri vaikselt siiski plaani avada Kaius paar muuseumituba. Üks tuba oleks kolhoositeemaline ja teises oleksid Estonian Airi kunagised esemed. Lennundusega ei seo Jürit küll miski, kuid ühel hetkel tekkis tal huvi selle teema vastu ja vaikselt on neid asju kogunenud alates lippudest kuni lennukiistmeteni välja.

1 Kommentaar
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare
Kertu
22/07/2020 10:59

Kiisa talu asub Vaopere külas ☺️