-0.1 C
Rapla
Reede, 28 jaan. 2022
Podcast

Lisaleht Käsitöölane: Tarmo Toimetaja: sepatöö on minu jaoks teraapiline tegevus

Tarmo ei ole eriti pikalt sepatöö ja nugade meisterdamisega tegelenud, napilt kaks ja pool aastat. Kõik oma teadmised on ta omal käel omandanud, nii et end sepaks ta kohe kindlasti ei nimeta. Ja ei ole tal ka tahet kunagi päris sepaks saada, kuna see nõuab liialt aega ja pühendumist, mida töö ja kodu kõrvalt hetkel ei ole võtta.
Kogu “kurja juur” sellise hobini jõudmises olevat Tarmo sõnul History Channeli pealt tulev ameeriklaste sari “Forged in Fire”, kus sepad võistlevad omavahel terarelvade sepistamises.

Kõige kallim ei
Nähtud sari tekitas Tarmol soovi ise ka midagi sarnast teha. Esialgu tundus, et selleks tööks sobiv ruum võiks olla maja garaaž, kuid nagu Tarmo ütles, oli see kõige kallim „ei“, mis selle mõtte peale naise suust kostis. Kalliks tegi selle see, et siis oli ju vaja eraldi töökoda sepatöö jaoks. Tarmo vend kirjutas projekti, suurema osa ehitustöid tegi Tarmo ise ja mõne aja pärast oli õuel sobilik uus hoone püsti, kus kõik sepatööks vajalik olemas. Rääkides konkreetsetest töövahenditest, siis näiteks alasi on Raplast pärit ja sepaääs, mis kuumeneb üle tuhande kolmesaja kraadi, on ise tehtud propaaniballoonist ning selle juurde kuuluv kontroller on ka Tarmo enda tehtud. Lisaks veel lint-lihvija, mis on ostetud Hiinast. Väga üleliigseid asju töökojas ei leidu, nii et Tarmo ütlebki, et tegemist on väga lihtsa ja spartaliku ruumiga.
Ühes nurgas on hetkel väike kuhi ka kunagisi sepatööriistu, mis naabri käest tulid, kelle kinnistul kunagi sepapada olnud. Ühel hetkel saavad need tööriistad ka kenasti seinale, et külaskäijad saaks ka näha, milliste vahenditega vanasti sepp töötas. Osa vanadest töövahenditest on aga nüüdki Tarmol kasutada, näiteks vahend, millega metalli sisse auke lüüakse.
Noa tegemiseks vajalikud põhimaterjalid on teras (erinevad sordid), käepidemeks puit või akrüül ja vutlariks loomanahk. Terast käib Tarmo ostmas Tallinnas, käepidemematerjalid tulevad enamasti Soomest ja lehmanaha sai ta Jõgevalt.
Käepidemeks sobib muidugi ka kohapealne puit, aga Soomest saab tellida erinevaid eksootiliste puude klotse. Ka akrüülklotside mustrid on põnevad ja vaid ootavad, et neist käepidemed saaks. Hetkel on käepideme kohaliku materjalina ootel aga kadakas ja kirsipuu ning Tarmol on soov minna ka sookaske otsima, kuna sellest pidavat väga ilusaid mustrilisi käepidemed saama.

Valik Tarmo valmistatud terasid, vasakul jaapani markeerimisnuga ja paremal kipsinuga.
Valik Tarmo valmistatud terasid, vasakul jaapani markeerimisnuga ja paremal kipsinuga.

Mustriliste nugade lummus
Peaaegu kahe tegutsemisaasta jooksul on Tarmo hinnangul valminud kokku 30-40 nuga, enamik neist tehtud eelmisel aastal. Suurem osa nugadest läheb kingituseks tuttavatele ja sugulastele, vahel mõned müügiks, kuid just viimasel ajal on paljud noad valminud endale, vajadusest lähtuvalt ja eneseharimise eesmärgil.
Näiteks valmis ülejääkidest pisike kipsinuga enda tarbeks. Kui noa kohta saab öelda nunnu, siis seda see kipsinuga tõesti on. Teine pisike nuga, Tarmo versioon jaapanlaste markeerimisnoast kiridashist on samuti väga vahva. Suurtest nugadest on üks erilisemaid viikingite võitlusnuga, millele lisaks tahab Tarmo ühel hetkel teha ka mõõga.
Tegelikult on kõik Tarmo käe all valminud noad erilised, kuna kahte ühesugust nuga ei ole. Nüüd küpseb tal küll plaan, et enese proovilepanemise mõttes võiks teha kolm ühesugust nuga, kuid sealgi tulevad mõningased erinevused ikkagi sisse.
Nende nugade hulgas, mida Tarmo näitas, on ka tema päris esimene nuga, mis ajaga on töökojas rohkelt kasutust leidnud. Üks esimesi terasid oli ka pistoda, mis nugade hulgast silma jääb. Terav see aga ei ole ja Tarmo selgitas, et kui teral kasutusotstarvet ei ole, siis jätab ta selle nüriks, ohutuse pärast.
Nugade valmistamine võtab olenevalt noast aega 20-30 tundi, ehk umbes nädal aega pärast tööd õhtuti nokitsemist. Lihtsama noa sepistamine, millel mustrit pole, saab tehtud ka ühe õhtuga, kuid Tarmole meeldivad just mustrilised noad, mis koosnevad paljudest terasekihtidest. „Mulle meeldivad mustrid, sest lihtsaid asju on lihtne teha. Voldid paberlennuki, see lendab, aga kui lõikad, voldid, kleebid, liimid, saab veel ägedama lennuki, kuid ta ei pruugi lennata. Lamineeritud terastega on sama, et sa kunagi ei tea, kas see jääb kokku. Silmaga ei pruugi neid pragusid näha olla, aga kui hakkad väänama või nagu saates “Forged in Fire” lüüakse vastu kive või puupakke, siis on killud taga,“ rääkis Tarmo.

Tarmo oma töökojas, esiplaanil alasil viikingite võitlusnuga, millele kõrvale valmib kunagi ka viikingite kirves.
Tarmo oma töökojas, esiplaanil alasil viikingite võitlusnuga, millele kõrvale valmib kunagi ka viikingite kirves.

Hele-tume kontrast
Vaimselt kõige lihtsam, kuid füüsiliselt kõige raskem osa noa valmimise protsessist on Tarmo sõnul sepistamine. Kui ahi tööle panna, on ruumis mõne hetkega 35-40 kraadi sooja ja kui veel haamriga vehkida, hakkab higi kiirelt voolama.
Parasjagu on alasil ka üks töö pooleli, kus on näha, et teras on tükkideks lõigatud, 40 kihti üksteise peale laotud ja servad kokku keevitatud. Selleks, et kihid omavahel kokku saada, tuleb Tarmo sõnul teras piisavalt kuumaks ajada, nii 1250-1290 kraadini ja hakata siis toore jõuga neid kihte kokku taguma. Neid erinevaid võimalusi, mis mustrit ja mis tehnikaga terale teha, on väga palju, huvilisel tasub vaid vastavad märksõnad internetti lüüa ja leiab kümnete kaupa õpetusi.
Tarmo on proovinud ka ühele noale vöömustrit peale teha, kuid talle tulemus ei meeldinud. Küll aga on ta viimasel ajal oma nime kõrvale ka Märjamaa nime peale pannud, et oma kodukandiga natukene uhkustada.
Ajaliselt üsna töömahukas protsess on noatera lihvimine, karastamine ja poleerimine. Jämeda liivapaberiga tehakse masinal suurem lihvimistöö ära. Siis karastatakse, järgneb uuesti lihvimine. Kõige lõpus poleeritakse nuga viltkäiaga. See töö võtab juba terve päeva ära. Poleerimisele järgneb noa söövitamine. Söövitamise käigus tuleb noa muster välja.
„Korralikult poleeritud terale tekib musta ja valge kontrast või kui vähem poleerida, siis tumehall-helehall kontrast. Pärast söövitamist tehakse tass kanget lahustuvat kohvi ja mitte ei jooda see ära, vaid pannakse nuga sinna sisse. See annab ekstra tulemuse. Kohv muudab musta-valge kontrasti veel paremaks,“ rääkis Tarmo. Noa kasutamisega kulub küll tume oksiidikiht maha, kuid seda saab taastada uuesti söövitamisega, näiteks lahjendatud sidrunimahlaga.

Viikingi võitlusnuga ja sulemustriga nuga koos oma vutlaritega

Teraapiline terade sepistamine
Vahepeal rääkis Tarmo naljatlemisi, et kui seltskonnas nugadest ja sepatööst juttu tuleb, siis ega enamasti teised ei tea sellest midagi, nii et neile võib ka täielikku umbluud ajada, nad noogutavad ikka kaasa. Öeldes aga, et terast peab karastama põhja-lõuna suunal ja mitte paha tujuga, siis pool jutust on tegelikult õige.
„Kui on paha tuju, võib kõike muud teha, aga ära karasta, siis see lihtsalt ei tule välja. Mis tähendab, et karastamine ei tule välja? See võib tähendada kolme asja – kas tera läheb kõveraks, kihid lähevad lahti või teras jääb lihtsalt „pehmeks“,“ sõnas Tarmo, andes ka ühe kasuliku nipi, kindlustamaks, et karastamine ei lähe untsu. Magneti abil saab lihtsasti teada, millal teras on saavutanud oma karastamistemperatuuri – sellisel hetkel ei hakka magnet enam terasele külge.
Karastamiseks kasutatakse ka spetsiaalseid karastusõlisid, kuid Tarmo kasutab selleks tavalist rapsiõli. „Ja pärast karastamist läheb nuga „küpsetamisele“, võtad noa näppu, jooksed tuppa ja paned noa praeahju, tund kuni kaks 200 kraadi juures,“ sõnas Tarmo. On ka küll juhtunud, et samal ajal on naisel kook ahjus, kuid alati on olukorrale mingi lahendus leitud. Noaterale on aga kuumutamine vajalik, kuna võtab maha karastamisest tekkinud sisepinged. Huvilised võivad internetist otsida infot terase termotöötluse kohta.
Käepideme puhul on Tarmol vahel juba vaimusilmas kujutis olemas, et milline see välja peaks nägema, kuid sageli hakkab ta lihtsalt erinevaid klotse tera kõrvale panema, et aru saada, milline see nuga siis lõpuks olla tahab. Kuigi paljud noategijad teevad käepideme enne valmis ja siis liimivad külge, teeb Tarmo vastupidi, kõigepealt liimib ja siis hakkab välja voolima – algaja värk, saab kiiremini. Käepide on see, mis määrab noa kasutusmugavuse ja annab esteetilise välimuse. Ilusa ja mugava käepideme tegemine võib samuti pool päeva või rohkemgi aega võtta.
Viimane samm noa tegemisel on vutlari valmistamine, mille Tarmo teeb ka ise, lehmanahast. Kuigi ta ei ole nahatööd õppinud, on nähtud vutlarid päris esinduslikud.
Kuna Tarmo töötab IT-sektoris, kus õhtuks midagi käegakatsutavat enamasti ei valmi, annab nugade meisterdamine võimaluse reaalset tulemust näha.
„Minu puhul on see töö ka teraapia. Kui tuju on ilgelt sant, tahaks öelda midagi kellelegi või karjuda, siis tuled siia, ajad terase hõõguma ja taod seda,“ sõnas Tarmo. Tagudes võivad veel mõtted mujal olla, kuid lihvimine ja teritamine olevat täielik mediteerimine, niivõrd hetkes peab sel ajal olema, kuna kohe, kui mõte kuhugi ära läheb, karistatakse selle eest. „See on füüsiline, teistmoodi tegevus. Tuled siia, higistad tunnikese või kaks, särk on pärast nii märg, et keerad sellest vett välja, kuid isegi siis, kui asi untsu läheb, on ikkagi mõnus tunne,“ rääkis Tarmo.

Hobisid on Tarmol peale nugade valmistamise aga veelgi. Tema kunagine hobi oli raadio teel juhitavate mudellennukite tegemine, mis nüüd on küll soiku jäänud. Kõige uuem hobi on aga koduõlle ja siidri valmistamine.
Kellel nüüd tekkis huvi sepatöö vastu, on hästi soovides võimalik Tarmo juures ka õpitoas käia. Ta meenutaski lõpetuseks üht lugu, kuidas naise sõbranna poeg koos oma sõbraga tulnud Tartust tema töökotta „damaskuse“ terast tegema. Ühel poisil oli sünnipäev ja suur soov sepatööga veelgi lähemat tutvust teha, kuid Tartu lähistel õiget kohta selleks ei leitud. Tarmo juures sai aga õhtuks mõningase abiga poistel tera valmis.

spot_img
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare
5,680JälgijatLike
1,179JälgijatFollow

Viimased uudised