Lisaleht Koduloolane: Tunnike Tallinna maanteel

0
215
Rapla. Tallinna mnt 30-ndatel aastatel.

Tallinna maantee väärikate puumajade ehitajate-algsete omanike ja üldse varasema Rapla kohta olen siit-sealt kuulnud ja lugenud, aga huvi kasvades õnneks saanud ka isiklikult vestelda ühe niisuguse inimesega, kes veel sõjaeelset Raplat mäletab. Ühise „õppekäigugi“ oleme teinud. 24. märtsil 2016 veetsime koos sisuka tunnikese Tallinna maanteel. Tegelikult muidugi ikka palju kauem. Liikusime kiriku juurest Mahlamäe poole.

Järgnevalt kirjutan oma märkmete jm põhjal põgusalt, mis jutuks tuli, aga kõigepealt paar sõna sellest minu giidist endast.
Ta on mu isa, Karl Estriku onupoeg Oskar Kalmet, sündinud 1927. a, TPI (praegu TTÜ) haridusega energeetik, kes oma elutöö tegi Kirde-Eestis ja nüüd peab koos abikaasaga pensionipõlve Kohilas. Pärast 90. sünnipäeva sai tal valmis 674-leheküljeline „Aruanne minu elust“.
Raplas elas Oskar aastatel 1935-1946. Ta käis siin koolis ja oli kostil Lintsmannide ehk oma tädi Anna Lintsalu ja tädimehe Otto (Ott) Lintsalu juures nende enda ehitatud majas Tallinna mnt 42. See on kohas, kus Tammemäe tänav Tallinna maanteelt alla keerab. Praegu on rekonstrueeritud majas raamatupood, hambaarst jm, keldris Angala väekoda.
Oskari päris kodu oli Hageri vallas Rabiveres, kus küll ka kooli peeti, kuid Raplast lootsid vanemad paremat. Teine põhjus Raplas õppimiseks-elamiseks oli see, et tädil ja ta mehel endal lapsi polnud. Nad võtsid Oskari ja hiljem veel ta õegi hea meelega kooliajaks enda juurde.

Kui Sina, Oskar, 8-aastasena „isaga koolimajja jõudsid“, kas siis oli Tallinna maantee juba valmis?
Ei mäleta, et minu silme all oleks uusi maju kerkinud, kõik olid justkui enam-vähem juba olemas. Võib-olla sisetöid tehti mõnes. Lintsmanni majas elati juba mitu aastat sees. II korrusel olid oma-inimesed korteris – Oti ema, vend ja õde, aga majas olid ka üürilised. Nendega probleeme polnud, saadi hakkama. Käsu-korras-üürnikud pandi sisse Talvesõja ajal. Need olid Nõukogude lendurid, kelle „töökoht“ oli Kuusiku baas. Sealt käidi Soomet pommitamas. Saksa ajal selgus, et üks kohalik üüriline oli 1941. a olnud hävituspataljonis.

Kuidas alevi eluolu maapoisile tundus?
Elekter, see oli imeasi. „Tattnina“-lambiga võrreldes tundus 30-vatise pirni valgus väga hele. See oli alalisvool, mis hiljem asendati vahelduvvooluga. Raplas oli elektritootja ja -müüja Pukspuu.
Veevärki majas ei olnud, õues oli pumbakaev.
Söök oli justkui mitmekülgsem kui kodus. Seal, kui oli suur töökoormus, söödi ajapuuduse tõttu sama toitu mitu korda, soojendati. Tädi peres oli natuke peenem olemine. Aga mingit kohvijoomist vms ei mäleta, ikka tee oli. Piima andis oma lehm, aga seda võis osta ka turult Uusküla meeste käest. Neljapäev oli Raplas turupäev, siis oli terve ilm põrsakisa täis.
Leiba toodi pagari juurest, liha sageli Rabiverest. Tädi Anna oskas lihavorstigi teha. Vene lenduritel jooksis vorstitegu nähes suu vett, tellisid perenaist, et see teeks neilegi: „Takije že kulturnõje kak sebee.“ Vähe sellest, Annal oli isegi jäätisemasin. Mingil ajal pidas ta Kösleri juures poodi, aga oli ka Otil tuletõrjemajas abiks.

Mis mees Lintsmanni Ott oli?
Ott oli suur rahvamees. Oma elutöö tegi ta Rapla tuletõrjes, oli mingi aja ka selle esimees. Eesti ajal sai ta tuletõrje hõberisti ja kuldmedali, Vene ajal mitmeid aukirju. Kui 50-ndate algul punavõimud ta oma majast välja tõstsid (sellest olevat isegi Ameerika Hääles räägitud), pidi ometi eluga toime tulema. 1968 intervjueeris Ühistöö teda kui austatud veterani. Samal aastal saadeti ta vanast tuletõrjemajast viimsele teekonnale. Tädi elas pärast teda veel kaua.
Algusaegadel oli Otil „pritsumajas“ prii korter, küte ja valgustus, sest ta oli varahoidja, pidas korras kogu varustust. Tema peal oli ka õllemüük, see oli tuletõrje omatulu saamiseks. Õlle tõi ta varustaja juurest kohale oma hobuse ja plaanvankriga. Ott tegi vedusid ka teistele, oli nõutud mees. Hiljem peeti tuletõrjes õllepoe asemel restorani, seda kutsuti Kulli kõrtsiks.

Kuidas tol ajal alevis loomapidamine käis?
Ott karjatas oma hobust taga Tammemäe pool ja tall oli maja hoovis, lehmaga sama katuse all. Ka hein ja küttepuud olid õues varju all. Suurem osa loomatoitu saadi oma maa pealt, mida oli kenake hulk: üks tükk maja taga Tammemäe tänava ääres ja teine surnuaia juures.
Lehm käis ühises karjas. See tähendas, et hommikul tuli ta ajada läbi alevi kiriku juurde kogunemiskohta, kus ootas palgatud karjus. See võttis siis loomad ja viis nad alevi karjamaale, aga iga kord pidi tal abiks olema keegi lehmapidajatest. Loomi oli palju, isegi koolijuhatajal oli lehm.

Kas Tallinna maantee oli 30-ndatel juba sillutatud?
Kivitee oli – ja pool-muldne kõnnitee kiriku poolt tulles paremat kätt. Enamasti olid elumajade ees piirdeaiad ja oli ka planke. Isegi postimaja ees oli alguses lippidest aed. Jaasil olid etikud. Tänava ääres olid ühel pool elektri- ja teisel pool telefonipostid. Majadel olid plekist numbrid, aga neid teati omaniku nime järgi. Kivisillutis, see jäi hiljem vist asfaldi alla. 50-ndatel, siis läks ju päris põrgu lahti selle Vene värgiga. Kui see küla tehti ja… Tallinna maantee tõsteti palju kõrgemaks, et sõjavägi saaks paremini sõita. Palju oli öösiti voorimist.

Mida Sa kirikust mäletad?
Kõigepealt meenub vabaduspäev Saksa ajal 1942. a. Muidu oli olnud külm talv, aga siis päike säras ja sulavesi voolas alla jõe poole. Seisime kiriku lõunaküljel, mütsid peos. Peeti kõnesid ja lauldi, aga Vabadussammast enam ei olnud, selle olid punased 1940 lammutanud. Rahvale jagati väikesi fotosid sambast.
Pärast sõda andis kirikuõpetaja Evald Saag meile koolis ladina keelt. Õpetas selgeks Meie Isa palve ladina keeles. See meeldis palju rohkem kui eestikeelne ja jäi eluks ajaks meelde.

Kas mäletad Niimanni talurahvakauplust?
Justkui tuleb meelde, et põllutöömasinaid oli siin Starki maja juures Viljandi maantee nurgal välja pandud. Kusagil tagapool oli kellegi „pakktuba“, kus leiba-saia küpsetati. Seda enam ei ole.

Kas Sul rahvamajja ka asja oli?
Eks ikka oli. Ja seal elasin läbi suure vapustuse, mis tagantjärele isegi koomiline tundub. Kinoseansi ajal kukkus aparaadi statiiv kogemata ümber, kas takerdus mehaanik juhtmetesse või mis seal oli. Rahvast haaras meeletu paanika, sest alles äsja oli olnud kohutav õnnetus, nn Kilingi-Nõmme plahvatus, kus palju lapsi kinoseansil surma või viga sai. Mind kanti tagant koos üldise vooluga välja, aga millisest uksest, seda enam üles leida ei oska. Raplas käisid laplased oma põhjapõtradega, see oli väga huvitav.
Suviti olin enamasti kodus Tammeotsal, sellepärast laulupidusid ei mäleta. 1944. a sügisel esines siin korpusemeeste „Saviaugu orkester“. See oli väga hea, täiesti läänelik kontsert. Olin juba siis suur muusikasõber ja oskan seda öelda.

Kas laatasid mäletad?
Jah, siis oli Tallinna maantee paksult rahvast täis. Jaasi juures oli viinamonopol, seal lõi üks kolge teisele pudeliga pähe, nii et veri väljas. Kohe oli politseinik kumminuiaga platsis. Pärast kommenteeriti: „Kippus kippus kallale!“ Kippus oli millalgi ühe politseiniku nimi, sellest niisugune ütlemine sekkumise korral. Olid nn väljanäitused e kohalikud põllumajandusnäitused laadaplatsil Välja tn ääres. Seal oli alati ka loomi. Samal ajal peenemad asjad, käsitööd jm olid välja pandud rahvamajas.

Kas oskad öelda, miks on rahvamaja teise hoone külge ehitatud?
Haridusselts, kes rahvamaja ehituse algatas, oli algul selles vanas madalamas parempoolses osas. See oli juba enne koos postkontoriga olemas, eks sellepärast läkski kõik kokku.
Praeguse Rütmani galerii välisuks oli kunagi poe sissekäik. Seal ajasid äri õed Köslerid. Kutsuti „Anude pood“, neil oli see ka oma majas. Õdesid oli kolm, neist Anu kõige hakkajam. Tädi ja Anu ja saapakaupluse pidaja Elisabeth Raudsepp olid sõbrannad.

Betty saapakauplus oli rahvamaja vastas Veinbergi majas, aga kus õieti?
Sissekäik oli keskmisest uksest. Samas majas oli veel ärisid, näiteks kellassepp Keigla oma.

Mida tead veel Jaasi majast?
Tegelikult Johan Jaas müüs maja ehitusjärgus maha, aga nimi jäi tema järgi. Jaasi juures oli, jah, riigi viinamonopol, lõunapoolses otsas. Enne sõda mujal üldse seda kangemat ei müüdud. Pühapäeviti ja pühade ajal oli pood kinni. Pudeleid nimetati „riigivanem“ ja „asunik“.
Saksa ajal oli samuti viinamüük normeeritud. Talongi alusel sai osta lahjat nn Mäe silmavett, mis oli kõigest 28 kraadi. Seda müüdi ühisuse poes. Viinatalongid eraldati isikutele alates 16. eluaastast, nii et mul oli ka see au.

Kas Rütmani peret tundsid – ja Jõulusid?
Heiki Rütman oli minust paar aastat noorem, teda ma mäletan hästi. Aga ka ülejäänud peret teadsin. Neile kuulus uus kahekorruseline maja Tallinna maanteel (praegu nr 25), aga seal nad ise ei elanudki, vaid ametikorteris tarbijate kooperatiivis, kus Jaan Rütman oli esimees. Majas olid üürilised. Rütmanid küüditati 1941. a, Jaan Rütman suri Siberis. Naine ja lapsed jõudsid eluga Eestisse tagasi.
Mihkel Jõulul oli Tallinna mnt 32 maja juures töökoda, kus tehti lukksepa- ja keevitustöid. Tal olid lapsed Harald, Josua, Galina ja Kaleph. Viimasega olime koolis neli aastat ühes klassiruumis, aga mitte ühes klassis. Meil olid liitklassid. Hiljem käisin aastaid aukülalisena nende klassi kokkutulekul.

Kas koolikaaslastega on veel kohtumisi olnud?
Minuealisi on väga vähe järele jäänud. Viimati rääkisime Laine Aasamäega ja mu hea klassivenna Heino Raadiku õe Vaikega. Raadikute elamine Tallinna maanteel oli nagu väike talu, hoovil kõrge aed ümber. Nad pidasid kõvasti loomi ja kodulinde, ema käis ka alevis teistel passijaks. Isa oli tuletõrjes. Heino Raadiku viis saatus Austraaliasse, temaga pole ma enam kohtunud.

Kes olid teie lähemad naabrid?
Vastas üle tee oli Tallinna maantee – Välja tänava nurgal Valdese maja, kuulu järgi üks Rapla vanemaid. Selle juures tegutses Eesti ajal Altpere riidevärvimistöökoda. Koos Altpere pojaga lõpetasime TPI.
Teisel pool üle Tammemäe tänava elas Liivandi. Tema poeg ajas takso-äri.
Meile lähim oli Raudsepa Betty maja, praeguse numeratsiooni järgi Tallinna mnt 40. Bettyl oli kaks poega.
Seal Tallinna mnt 40 õues, otse meie plangu taga kuuris, tegutses lihunik. Teda abistas Suur-Mariks kutsutud hiiglakasvu elukaaslane, kes oli väga jõuline ja leidlik naine. Poeg oli tal küllaltki tuntud poksija. Lahkarvamuste korral võis Mari lihuniku üles tõsta ja teda naljaviluks sakutada. Neil oli tige oinas, kelle sarved olid üle kullatud! See kippus, kui lahti sai, tänavale möödujaid puskima.

Kas kooli läksid kusagilt otse või kenasti mööda Tallinna maanteed?
Ikka mööda tänavat, aga kui veel väiksem olin, talvel pakasega ühe jutiga ei läinudki. Käisin vahepeal poodides nina soojendamas. Koolimajas Raagi-mamma tegi teed, ta mees küttis katelt. Teejoomise ruum oli all keldris. Leib pidi endal kaasas olema. Päris alguses küsisin Pärna karnis, „mis see 5-sendine sai maksab“.

Kas pärast tunde ka alevi peal käisite?
Meil oli komme õhtuti jalutada, kirikuni välja ja tagasi. See käis nii, et läksid välja ja siis liitus sinuga veel keegi ja siis veel, näiteks vastutulija lõi kampa. Läksime sellega päris hoogu. Tüdrukutel olid oma eraldi jalutuskambad.
Talviti tegi onu Ott Tammemäe tänava äärde lastele liuvälja ja karusselli. See pakkus muidugi meile kõigile palju lõbu.
Minule meeldis ka väga Tammemäel uitada.

  1. a pandi nurgakivi Harjumaa gümnaasiumi hoonele. Seal ehitusel käisime õhtuti taskulampidega luuremänge mängimas.

Kas Sul on meeles ka mõni eriline kuju?
Pukspuu sõitis alati mootorrattaga ja tal oli selle juures veel pikk piip suus. Sellest piibust ta ei loobunud vist kunagi.
Viljandi maanteel elas vana Adrat, sõnakas mees. Tema ütles ikka, kui midagi kinnitada tahtis, „asi vosem!“.

Kui 1940-ndal aastal suvevaheajalt tulid, kas oli mingeid väliseid muutusi näha?
Ma ise olin muutunud! Kevadel olin olnud veel nn progümnaasiumis, kus kandsime vastavat vormi ja mütsi. Meil oli seal ka kaugemalt lapsi, kellel oli edaspidi plaanis gümnaasiumi astuda. Harjumaa gümnaasium oli ju tulemas. 6-klassilist algkooli seevastu Raplas polnudki, lähim asus Alus. Uued võimud aga ühtlustasid kõik ära. Nüüd olin lihtsalt algkooli 6. klassi õpilane.
Saksa ajal endine süsteem gümnaasiumi I ja II astme loomisega enam-vähem taastati.
Aga lõpetasin hoopis Rapla Keskkooli.

Kuidas siis sõja ajal koolielu käis?
1941/42. õppeaasta algas 42. aasta 2. jaanuaril!

a, kui mind loeti juba pooleldi sõjaväekohuslaseks, pidin redusse minema. Olin Tallinnas sugulase pool. Tema pidas autotöökoda, kus remonditi ka Saksa sõjaväe masinaid ja ta sai mind sinna tööle vormistada. Nii sain päästva paberi. Aga kohe algas uus mure: sugulane koos perega valmistus kiiruga Eestist lahkuma ja kutsus mindki kaasa. Kohe tungivalt soovitas.
Läksin koju, Kohila raudteejaamast Tammeotsale astudes nägin raba peal tääkidega püsse, mis olid maha jäetud. Vanemad tegelesid parasjagu väekargajate riietamisega, otsisid neile tsiviilriideid.
Kooli jõudsin jõuludeks.

a kevadel kukkus Tammemäe kandis ühte hoovi Vene hävitaja. Seal olid tükid laiali.
Üks uue elu märk oli seegi, et koolimaja tornis säras nüüd punane viisnurk ja paistis iga õhtu minu aknasse.

Kas oled kursis Rapla praeguse eluga?
Jõudumööda ikka.

0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare