Eelmisel nädalal oli Vana-Vigala mõisakool taas laagriliste ja pärimusmuusika päralt. 2.-8. augustini toimus seal Kandlekoja XIX Pärimusa laager, mis tõi kokku 50 noort pillimängijat ja nende 15 juhendajat. Selleks, et laagris omandatud oskusi ka teistele näidata, lõppes laager laupäeval kontserdiga.
Pärimusa laager on mõeldud nii neile, kel tahe õppida mingit pilli mängima, kui ka neile, kel soov enda oskusi täiendada. Sel aastal olid torupilli, plokkflöödi, flöödi, hiiu kandle, kitarri, tšello, karmoška, ukulele, basskitarri ja viiuli õpitoad. Enamik Pärimusa laagris käivaid lapsi on seal mitmendat suve, kuid alati on ka neid, kes tulevad päris esimest korda. Laagris kehtib süsteem, kus vanemad laagrilised võtavad uued tulijad enda hoole alla, nii et tekib justkui suur pere, kus üksteise eest hoolitsetakse ja üksteist toetatakse. Kogu see mõisa, pärimusmuusika ja sealsete inimeste kooslus on niivõrd ligitõmbav, et nii mõnigi laagri vilistlane tuleb hiljem laagrilistele külla, et taas sealsest sünergiast korraks osa saada.Laagri eestvedaja Margit Kuhi sõnul on Pärimusa tugevus noored pärimusmuusikutest õpetajad, kes aja jooksul küll vahetuvad, kuid see vahetumine on orgaaniline ja hoiabki laagri elujõulise ja inspiratsioonirohkena.
Tänavu olid pilliõpetajateks Eva Väljaots, Maris Pihlap, Jaan Sarv, Jaan-Eerik Aardam, Katariina Tirmaste, Kelly Veinberg, Kärt Tambet, Johan Kristjan Aimla, Henrika Trave, Natali Ponetajev ja Elina Kasesalu. Nii mõnigi õpetaja on sirgunud laagri endiste õpilaste hulgast. Näiteks Johan Kristjan Aimla, kes esimest korda laagrites kogutud teadmisi edasi andmas oli. Tema viiuli-tšello tundi kolmapäeval külastades saime kuulda paari õpitud lugu ja Johan sõnas, et kolme päevaga on nad päris tulemuslikud olnud, neli lugu oli juba selgeks õpitud. Kõige toredam on tema sõnul aga kuulda seda, kuidas õpilased juba enne tunni algust uksetaga pilli harjutavad.Torupilliõpetaja Henrika Trave oli esimest korda üldse laagris, kuid tunneb, et see on tema jaoks õige koht. Pärimusa laagrisse sattus Henrika selle kaudu, et nad on Margitiga teinud koostööd Eesti ETNO korraldusmeeskonnas.Peale pillitundide olid laagris ka ansamblitunnid, tantsutuba, liikumistunnid, käsitöötuba ning eraldi naiste ja meeste laul. Korra saimegi piiluda tüdrukute laulmist, kus Kelly Veinberg laulis ees regilaulu „Kulla kulumine“. Pärast laulmist arutati, millest lugu rääkis ja kuidas seda lahti mõtestada. Kellel soov heita pilku nii selle laulu kui ka teiste regilaulude maailma, tasub kuulata juuli lõpus Eesti Pärimusmuusika Keskuse poolt ellukutsutud projekti „Regilaulu podcast“.Kuigi laagriliste päevakava oli võrdlemisi tihe ja tunde palju, jäi piisavalt aega osaleda ka käsitöötoas, mis mõjus kui puhkus ja mediteerimine ja kus rahvuslik-taaskasutuslikku käelist tegevust õpetas Helen Lennuk. Tundi külastades käis parasjagu usin erinevates stiilides paelte punumine. Kes tegi paela peaehteks, kes käele, kes hoopis hiide viimiseks. Pärimusa laagri üks traditsioone on Vana-Vigala ohvrihiies käimine, nii et ka selle pärimuse osaga, mis käsitleb looduse austamist, saavad laagrilised tuttavaks.Lisaks paeltele sai käsitöötoas nõelviltida. Heleni käe all valmisid ka siidpresstrükiga laagrilogoga T-särgid. Et särgid oleksid keskkonnasäästlikud, võttis iga osaleja sobiva kodunt kaasa, et sellele laagris siis uus elu anda.Vahepeal piilusime rõdult läbi minnes flöödiõpet. Margit rääkis, kuidas ajaga on muutunud pillide osakaal laagris. Varem olid populaarsed pillid, mida õpiti, kandled ja kitarrid, nüüd on selleks karmoška. Samuti õpitakse palju viiulit, seda põhjusel, et viiul on muusikakoolides sees. Muusikaga seotud on aga ka kehaline tugevus ja liikumistunde andnud Asko Külmsaar rääkiski laagrilistele kehatunnetuse olulisusest. Järgmine aasta saab Pärimusa kahekümneseks ja Margit plaanib sel puhul midagi meeldejäävat teha, kokku kutsuda võimalikult paljud neist, kes selles laagris kunagi käinud. Aastate jooksul on tänu sellele laagrile tekkinud nii muusikalisi koosluseid kui ka paare. Näiteks pärimusmuusikute paar Meelika Hainsoo ja Lauri Õunapuu poleks 15 aastat tagasi ilma selle laagrita ilmselt kokku saanudki. Nii et Pärimusa ei ole vaid koht muusika ja inspiratsiooni jaoks, seal tekib ka palju armastust, hoolimist ja ühtehoidmist. Noorte õpetajate rõõm ja entusiasm kandub ka õpilastele edasi, luues nii meeldejäävaid hetki.
