„Mul on olnud õnn valida töökohti selle järgi, mis mind sütitab,“ ütleb Raikküla piirkonna koordinaator Anne Leht. Endine vallavanem on rahul, kuna tal on võimalus töötada oma kogukonna inimeste hüvanguks.
Alustame oma vestlust Raikküla teenuskeskuse ruumides Kabala mõisas ning need ruumid meenutavad piirkonna koordinaatorile üht seika, mis leidis aset just sealsamas ning on saatnud teda kogu ülejäänud elu.
„Istusin kaheksa naisega koos ruumis, kui järsku läks uks lahti ja meie ees seisis lühikestes pükstes mees, kaks särginööpi lahti, ja küsis minult: „Mind ootate?“ Vaatasin teda ja vastasin, ei, mina ootan esimeest. Siis vaatasin enda ümber olevatele naistele otsa ja sain aru, et midagi läks väga valesti,“ meenutab Leht. „See oli minu esimene tõsine ämber,“ ütleb ta naerdes.
Õnneks ei pannud lühikestes pükstes esimees vahejuhtumit pahaks ja pakkus värskelt agronoomi paberid kätte saanud noorele naisele mehhanisaatorite ülemuse kohta. Leht selgitab, et tal olid küll taskus ka traktoristi ja kombaineri load, aga ütles toona esimehele, et ei oska seda tööd. „Tema ütles: aga mis on juhtimise juures kõige tähtsam? Lase neil oma tööd teha. Nemad oskavad seda, sina lihtsalt võimalda. Sina pead looma tingimused, et nad saaksid oma tööd teha. Selle peale olen ma mõelnud kogu aeg,“ tunnistab Leht.
See oli nelikümmend aastat tagasi ehk siis, kui ta esimest korda Kabalasse tuli. Kuni kolhoosiaja lõpuni oli ta Kabalas agronoom, seejärel töötas kaksteist aastat Kabala põhikoolis majandusjuhatajana. Pärast seda töötas jupp aega büroos raamatupidajana. Kohaliku omavalitsuse valimistele sattus ta tänu asjaolule, et hakkas täheldama, et kodukant on kuidagi teistega võrreldes maha jäänud. Kohe esimesel korral osutus ta valituks ning sätiti ka Raikküla vallavanemaks. Pärast haldusreformi jätkas ta juba Raikküla piirkonna koordinaatorina.
„Minu käest on küsitud küll, et kuidas nüüd on, kui juhist sai koordinaator,“ ütleb Leht, kuid lisab siis: „Ametinimetus ei ole mind kunagi huvitanud.“ Leht selgitab, et alguses oli tal küll ühinemisjärgsest juhtimisest pisut teistsugune nägemus, et jääb asutus, mida juhtida koos eelarvega, kuid tõdeb täna, et oma eelarve puudumine ei takista tööd tegemast.
Raikküla piirkond on Rapla vallas selles mõttes erandlik, et seal ei ole osavallakogu. Leht selgitab, et vallavanemana arvas ta, et osavallavolikogu olemasolu takistaks ühinemise protsessi, kuid täna tunneb, et võiks siiski olla inimesed, kellega oma piirkonna küsimusi arutada. Praegu tegeleb ta sellega, et luua komisjon nende inimestega, kes sooviksid oma kodukandi teemadel kaasa rääkida.
Enne ühinemist olid Raikküla vallavalitsuses oma spetsialistid ja oma volikogu, praegu töötavad teenuskeskuses lisaks piirkonna koordinaatorile raamatupidaja, sotsiaaltööspetsialist ja varahaldustöötaja. Inimesi on iga päev ümber oluliselt vähem, kuid positiivsena toob Leht välja, et valdkondlikku pädevust on varasemast rohkem. Ta toob eriti esile just ehitusvaldkonna spetsialistid, kuna ehitusteemadel on kohalikel inimestel palju küsimusi.
Unistama peab
Leht on veendunud, et piirkondlikud teenuskeskused on vajalikud. „Inimesed vajavad abi ja tuge,“ ütleb ta. Samal ajal on endise vallavanema juttu kuulates ka selge, et tal on siiras soov ja tahe oma kodukandi asju ajada. Seda kinnitab ka asjaolu, et ta asus vallajuhina tööle eelneva omavalitsuses töötamise kogemuseta. „Tähtsam kui kogemus on tahe. Mitte ühtegi tööd ei saa teha hästi, kui sa ei taha seda teha,“ kinnitab ka Leht ise.
Naise tahe seda tööd teha on tema enda sõnul pisut omakasupüüdlik, kuna tema soov on edendada piirkonda, kus ta ise elab. „Ma ei taha, et meil on nimetud külad, kus on pime ja teed korrast ära. Tahan, et oleksid huviringid, korralikud koolid ja lasteaiad,“ räägib ta. Mõned unistused on ta oma omavalitsusetöö jooksul ka ellu viinud. Üks nendest on näiteks selle sama hoone renoveerimine, kus me juttu räägime, ehk Kabala mõis. Anne Leht on see inimene, kes mõned aastad tagasi mõisa heakorrastamise teema volikogus tõstatas ja need rattad veerema pani. Väga oluliseks peab ta, et Raikküla ja Kabala küla on saanud valgustatud jalgtee.
Ise ta on oma tegevuse suhtes pigem tagasihoidlik. „Mul ei ole päeva lõpuks ette näidata patakat, et tegin need asjad ära,“ ütleb ta lõbusalt, kuid lisab: „Siis aga vaatan ringi ja näen, et asju on tehtud. Mina küll ei teinud, aga küllap on minulgi roll selles mängida olnud.“ Leht on lootusrikas, et tal õnnestub neid inimesi leida, kes teevad asjad ära ka edaspidi, ning suudab neile oma tegevusteks võimalusi pakkuda. Lehe järgmine suur unistus, mida ellu viia, on saada Kabala kool renoveeritud, aga on ka palju väikeseid unistusi. „Unistama peab,“ ütleb ta.
Täna ta on rõõmus, et kõik Raikküla kandid on tegusad: „Purku on hästi toimekas, Lipa ja Kabala külaseltsid on aktiivsed ning Raikkülas on tegus kultuurikeskus. Kõik lasteaiarühmad on täis ja kooli tuleb kümme õpilast. Kõik sujub.“ Ka Leht ise on aktiivne kogukonnaliige, lauldes juba kolmkümmend aastat Kabala segakooris. Laulmise kõrvalt leiab Leht vabal ajal aega aiatöödeks ja maheveisekarja pidamiseks. „Aed maandab stressi hästi. Ükskõik, mis tujuga aeda lähen, tagasi tulen ikka lilledest ja liblikatest mõeldes. Painavad mõtted jäävad kuskile peenarde vahele,“ räägib naine.
Maal elamise võimalustest ja rõõmudest rääkides tõdeb naine, et maaelu tugevustest tuleks rohkem rääkida. „Millalgi oli väga levinud arvamus, et maal elavad inimesed ei tahagi rohkemat, aga tegelikult me tahame ja meil on palju näidata,“ on Leht kindel. Vaikne, looduskaunis elamispaik koos kõige olulisega on olemas, ainus takistus on täna Lehe sõnul tänapäevaste elamistingimuste puudumine. „Noortel ei ole kuhugi tulla,“ ütleb ta. Leht on teinud üldplaneeringusse selles osas ka mitmeid ettepanekuid, kuhu võiks rajada tulevikus elamuid.
Nendel ja teistel teemadel, mis inimesi puudutavad, ootab Leht inimesi julgemalt kaasa rääkima. „Lihtsalt kritiseerimine ei vii kuhugi, arutame koos, kuidas edasi minna. Neid inimesi, kes kaasa mõtlevad ja räägivad, ei ole kunagi liiga palju,“ tõdeb ta.
Leht usub, et tänased teenuskeskused ja piirkonna koordinaatorid on just selliste kokkupuutepunktidena vajalikud. Et oleks koht, kuhu tulla, ja inimene, kelle poole pöörduda. „Täna ma tahan tööle tulla,“ ütleb Leht kindlameelselt. Naine selgitab, et tunnetab selgelt, et ta on vajalik ning see tekitab õhinat. „Olen suur panustaja, kui tunnen, et minust on kasu,“ ütleb ta rõõmsalt.
