Möödunud on rohkem kui aasta, mil Eestimaa pinnale hakkasid saabuma sõjapõgenikud Ukrainast. Kuidas nad on end tänaseks sisse seadnud, sellest rääkisid kahe valla tugiisikud.
Kehtna vallas pakub ukrainlastele igapäevast tuge Annika Rannamets. Kuna töökohtade leidmisega seotult on liikumine ühest vallast teise olnud suur, ei oska ta täna täpselt öelda, kui palju ukrainlasi vallas elab. Ühel hetkel oli neid aga 115. Suuremal või vähemal määral on tööle saanud kõik sõjapõgenikud, mõni üksik veel otsib. Rannametsa sõnul oli väga vähe neid, kes võtsid ennast arvele töötukassas.
„Minu missioon ei olnud neid suruda kohe abivajajateks, vaid see, et kui nad said esimesel kuul pagulase toetusega jalad alla, siis edastasime kohe hästi palju tööpakkumisi,“ selgitas ta ja täiendas, et tööpakkumisi võtsid ukrainlased vastu kohe.
Kuigi suurem tulekahju elukorraldusliku poole pealt on justkui kustutatud, on endiselt peresid, kes on omal käel proovinud hakkama saada, kuid jõudnud otsapidi tugiisikuni. Tegeleda tuleb dokumentide korrastamisega, esmase kaitse taotlemisega, teha sissekirjutusi, leida töö ja kodu ning abiks olla eestikeelsete lepingute tõlkimisel. Kõige keerulisem on Rannametsa sõnul olnud pangakonto avamisega kaasnev bürokraatia.
Inimlikul tasandil on aga kõige kurvem seis ukrainlastega, kes tulevad Eestimaale töövahendajate kaudu. „See on puhas inimkaubandus,“ ütleb Rannamets, sest sõjapõgenikele pakutakse vahendajate kaudu häbiväärselt madalat palka. „Ma olen neid lepinguid näinud, aga ma ei julge isegi avalikult seda kommenteerida.“ Tugiisiku sõnul saavad sõjapõgenikud küll aru, et neile makstakse väga väikest palka, kuid hetkel on neile kõige olulisem, et oleks olemas töö ja kodu ning just seda vahendajad garanteerivad. Teisisõnu jäävad ukrainlased turvalisele olukorrale truuks, sest tihtilugu on tegemist lastega peredega ning tööta olemist endale lubada ei saa.
Valusad lood
Erinevat laadi sotsiaaltööga on Rannamets tegelenud pikki aastaid ning ütleb, et ukrainlaste lood on tema suure kogemuse juures olnud kõige valusamad. „Nende lugudega nutan ma end õhtul magama, see on psühholoogiliselt tohutult ränk. Nad tulid siia põhimõtteliselt pass näpus, sest rongis tähendas üks kohver ühte inimest ning need jäeti raudteejaama.“
Samas tõdeb ta, et sõjapõgenikega on tekkinud ka mõningaid probleeme, näiteks arvete maksmisel ja sobiva töö leidmisel. Need väljakutsed kategoriseerib ta isiksuste tasandile ning üdini pahaks või pätiks ei sildistaks ta ühtegi ukrainlast. „Nad kõik tulevad isiksustena siia ja panna nad ühte majja koos elama on ka paras väljakutse.“ Suuremat vihakõne on ta tunnetanud aga just eestlaste seas, kui tugiisikuna on proovinud ukraina peredele leida kas mööblit, spordivahendeid, riideid vm eluks tarvilikku.
Rannamets saab ukrainlastega Kehtna noortekeskuses kokku vähemalt ühe korra kuus. Siis tutvutakse näiteks eesti rahvustoitudega ning jagatakse mõtteid seni toimunust. Rannamets viis ukrainlaste seas läbi ka küsitluse, kus sõjapõgenikud said väljendada, mida nad arvavad Eestist välismaalasena. Välja toodi meie abivalmidus ja soojus, mis on ukrainlastes tekitanud turvatunde. Kiidusõnu jagus veel meie hästi korraldatud ühistranspordile ning ilusale loodusele.
Kokkusaamiste tagasisidest selgub tugiisiku sõnul, et kõik sõjapõgenikud on ühel meelel: nad lähevad õige pea koju tagasi ning sõda lõpeb juba homme. Vaid mõni üksik on väljendanud, et soovib jääda Eestimaale paikseks.
Tugiisiku ametikoht pidi Rannametsa sõnul olema ajutine positsioon. Tänaseks teeb ta seda vastavalt vajadusele, vahel tuleb välja sõita ka hilja õhtul. „Ma ei saaks seda tööd päevapealt lõpetada ka, sest nad on mul telefonis iga päev kaasas ükskõik mis murega. Kogu aeg on mul selline tunne, et äkki ikka lõpeb see kõik, aga ma pean ka aru saama, et isegi kui täna sõda lõpeb, kas neil inimestel on alles majad, kus nad elasid, poed, kus nad käisid. Päris nii lihtne see vist ei ole.“
Rapla vallas on enamik leidnud töö
Anne Leht on ukrainlaste tugiisik Rapla vallas. Täpset sõjapõgenike arvu ei teata ei vallas, maakonnas ega Eesti tasandil, ütles Leht, sest registrit ei ole ning seda pidada ka ei tohi. Andmebaasid on olemas vaid koolides-lasteaedades käivate laste ning toetuste saajate kohta. Rapla valla loodud elamispindadel elab aga 38 inimest. Praegu on sõjapõgenike vool Raplas pidurdunud, paar uut peret on vaid juurde tulnud.
Ka Rapla vallas on tugiisiku sõnul suurem osa, kes soovinud, leidnud töö. Aktiivselt otsib tööd veel seitse inimest, kes on hiljaaegu saabunud. Suurima probleemina toob Leht välja elukalliduse, nii kaupade kui ka üüri kõrge hinna. „Eks me seda elukallidust tunneme kõik ka omal nahal ja ka eestlastel muutub toimetulek järjest keerulisemaks.“ Samas aitab toimetulekut oluliselt parandada hea eesti keele oskus, mis annab tööturul suurema võimaluse.
Lehe sõnul on sõjapõgenike seas palju erialaspetsialiste, kes keeleoskuse puudmise tõttu oma oskusi kasutada ei saa. Küll aga on paljud esimesena saabunud põgenikud õpingutega alustanud või juba esimesed kursused läbinud. „Arvan, et peamegi nüüdses etapis aitama neil meie ühiskonda paremini sulanduda esmalt läbi eesti keele omandamise ja siis erialase väljaõppe või kutseõppe vms,“ ütles Leht.
Raplamaa tööandjaid peab tugiisik vastutulelikeks, samuti töötukassat. Rapla ukrainlastest töötab inimesi nii Coopis, Meie Pubis, Järvakandi klaasitehases, Uniplastis kui ka veel mitmes asutuses.
Leht ütles, et kui esimesed sõjapõgenikud Raplasse saabusid, ei soovinud nad kolme kuu pikkustele lepingutele alla kirjutada, sest nad ei plaaninud nii kauaks jääda. „Eks lootsime, et sõda lõppeb ja paljudel oli soov edasi liikuda Soome, Rootsi, Saksamaale jne. Nüüd on aasta möödas ja inimesed on end sisse seadnud. Nad on töökad ja tublid.“ Lehe sõnul on ukrainlased nüüdseks seda meelt, et parem ühe koha peal kanda kinnitada, sest lastega ühest kohast teise kolimine on kurnav.
Koduigatsus ja soov koju naasta on aga valdaval enamusel. Paljudel ei olegi see enam võimalik, sest hävitatud on nende kodud, koolid, haiglad. Raplas elavad sõjapõgenikud on tänulikud, eriti selle eest, et lapsed saavad käia lasteaias ja koolis. Ka lapsed on optimistlikud. Paljudel neist on juba suur sõnavara eesti keeles ja tahe hästi õppida. Meie haridussüsteemi hindavad nad kõrgelt, rääkis tugiisik. „Eks koolidel on raske, aga seda oskavad hariduseinimesed ise paremini rääkida, mis neile kõige rohkem muret teeb.“
Ka Rapla valla ukrainlased on Lehe sõnul välja toonud eestlaste abivalmiduse, toetuse ja mõistva suhtumise, ning need, kes algul kolme kuu pikkust lepingut ei tahtnud, on jäänud siia, sest neid on hästi vastu võetud.
