Andrus Kasemaa „Silmapilk tagasi“ 2020
Andrus Kasemaa on produktiivsel soonel ning läkitab müügilettidele üha uut lugemist. Kasemaa vaba vorm ja hooletu hoiak on kohal ka luulekogumikus „Silmapilk tagasi“, kuid lisandunud on miski ebamäärane lääge maik, mis loodetavasti on sihilikult sarkasm, kuid kardetavasti mitte.
Algus ei olegi kõige hullem. Sellepärast ehk ongi raske aru saada, kas Kasemaa on võtnudki sellise suuna, et paneb kirja kõik väiksemadki, tühisemadki mõtted, mis pähe tekivad, täpselt nii, nagu nad tekivad, laseb ära trükkida ja loodab parimat, või on see ikkagi kaval petunõks. Ta deklareerib kohe alguses, et need luuleread on katsetus kirjeldada kirjeldamatut ehk tunnistab oma saamatust või õigemini ülesande võimatust – armastust ei ole võimalik kirjeldada, sest see on kirjeldamatu, seega ükski sõnade jada ei anna seda edasi, mida on soovitud, mis on seatud eesmärgiks.
Olgu selle eesmärgiga, kuidas on, huvitavalt on võimalik ka teekonnast kõnelda. Isegi kui pärale ei jõuta. Neid luuleridu võib vahest huvitavaks nimetada küll, aga pigem sotsiaalantropoloogilises mõttes. Mulle näib, et need kuuluvad justkui kohati äraleierdatud armastuslaulude juurde või on mõnel muul moel suhete seadistamise tähised.
/…/ „sind kohtasin sain tiivad selga jõu ja ilu / armastus pole üldse raske kui lased tal ennast kaugele kanda“ (lk 13)
Armastus ja tiivad, jõud ja ilu ja siis veel see teavitus, et tuleb lasta end kaugele kanda. Need on justkui sõnad kuskilt õnneküpsise vahelt või kõlanud mõne esoteerilise õpetaja suust. Nii ühemõtteliselt ja ebaselgelt edastatud mõttelennud on selles teoses sagedane nähtus. Üha edasi lugedes võisin vaid imestada, kui palju on võimalik kirja saada sääraseid klišeesid.
„ma sulan kui sind näen / sa oled päike mu elus“ /…/ (lk 16)
See päikene ta elus ei tundu kohalolev armastus, vaid pigem näen neid sõnu lausumas mõnd armujanus noorukit, kes üritab meeleheitlikult veenda näitsikut, et ta on tema jaoks nii ütlemata eriline.
„mu süda teeb sõprusvisiiti sinu südamele / ta teeb aupakliku külaskäigu vannub sulle igavest truudust“ /…/ (lk 19)
Sõprusvisiidi metafoor on mõnes mõttes isegi päris vaimukas, kui selle ees ja järel ei oleks tihedat teksti täis eelnevalt mainitud klišeesid nagu „mu kodu on seal kus oled sina“. Nagu autoril oleks olnud eesmärk püüda täita luuletusi võimalikult tihedasti arulagedalt tühjade sõnadega, mida on keegi kunagi kasutanud armastusest rääkimiseks. Keegi lapsemeelne noorukiohtu, esimesi lauseid moodustav armunu.
„armasta / ja sa võid üllatuda / millise rõõmsa enesetunde ta paljudele toob“ (lk 21)
See väljaütlemine kõlab sarnaselt loosungiga „naerata maailmale ja maailm naeratab sulle vastu“. Võiks ju mõelda, et mõlemad neist tekitavad minu küünilisse olekusse pragusid, aga paraku on mõju vastupidine. Ma ei tea, kes need inimesed on, kellele sellised loosungid toetavana mõjuvad, aga mina tahan neid Kasemaa sõnu lugeda üksnes ironiseerimisena. Keegi tuttav ütles mulle kunagi mõrult: „naerata maailmale ja maailm peeretab sulle vastu“, Kasemaa puhul võiks mõte olla umbes selline: armasta ja sa võid üllatuda, kuidas inimesi su naiivsus lõbustab, või midagi samakaalulist.
„sinuga nunnu on elu / pikad on maanteed ja sõidud / ja päevad on täis askeldusi ja väsimust“ (lk 33)
Kallis päevik, täna oli koolis täiega igav. Mate ja keka on nii tüütud, pikad on ööd ja metsarajad, aga sinuga nunnu on elu. Kasemaale omaselt on sõnavalik näiliselt hooletu, aga sõna „nunnu“ ei ole ju ometi võimalik kasutada tõsiseltvõetavana teiste sõnade seas. Kui see ei ole katse ironiseerida ammustel aegadel messengerides oma nime taha paigutatavate olekuridade üle, siis ma ei oska tõesti midagi arvata.
„kuidas ma sind unustada saaks / ei saaks ju“ /…/ (lk 43)
Miskipärast manavad need sõnad täpselt sellises järjestuses minu ette jollerdava härra, kes üritab vabandada oma tähelepanematut käitumist. Vaatab oma uduse pilguga ja lausub õlleselt õhates: kuidas ma saaksingi sind unustada, kalla, ei saaks juuu. Ja haarab siis oma karuse käega ümber piha, et tantsule jõnksutada.
/…/ „kõik on tähtsusetu armastuse sinu kõrval / see ongi imelik, et seda mõistad alles siis, kui kellestki väga väga päriselt“ (lk 51)
Väga, väga päriselt on neid ridu veider lugeda, tõsimeeli otsides neis armastusluulet. Pateetilist, lüürilist, nõretavat luulet. Loed, kortsutad kulmu, loed veel korra, raputad pead ja loed edasi. Kordad. Midagi uut nende kaante vahelt ei leia, need on vanad ideed ja kulunud mõtted, naljakad siiski. Kirjakeel on Kasemaal siiski oma ja kirjavahemärkide puudumine annab mingisugust isikupära nende sõnade järjestikulisel lugemisel. Kujundlik keel on talle omane ja justkui argine, igamehe keel, aga siiski luuletaja oma.
Ei saaks öelda, et need tekstid oleksid täiesti sisutud või seosetud, aga nendes ei ole ka kaalutut kergust või tabamatut sügavust, millesse süüvida. Ei ole seda miskit seletamatut, mis jääks painama, mis sunniks uuesti lugema, mis paneks südame värelema. Kõike on võimalik ja peakski olema võimalik öelda lihtsalt ja selgelt ilma keerutamata. Armastuse puhul on aga see oht, et see, mida saab öelda, on juba öeldud, ja mulle näib, et Kasemaa kirjapandu on valdavas osas lihtsalt liiga tuttav, et olla värske või päriselt huvitav.
