Triller (Ugala Teater)
Lavastaja ja muusikaline kujundaja: Taago Tubin
Kunstnik: Pille Jänes
Helikujundaja: Lauri Lüdimois
Valguskujundaja: Laura Maria Mäits
Videokujundaja: Kärt Petser
Tõlkija: Kerti Tergem
Osades: Mirtel Pohla (külalisena), Kadri Lepp, Janek Vadi ja Tarvo Vridolin
2016. aastal esietendunud „Trilleri“ autorid on vietnami päritolu näitlejanna ning kirjanik Nhung Dam (1984) ja hollandi lavastaja Koos Terpstra (1955).
“Triller” on parimas mõttes tänapäevane tükk, kus näidatakse kaasaja inimest kogu tema keerukuses, kasutades lihtsaid, kuid mõjusaid efekte valguse ja heliga mängides. Kõik laval toimuv on puhas, esteetiliselt nauditav ning sisult ühtviisi nii mõistetav kui ka põnevust tekitav.
Mulle meeldib, kui autorid suudavad vaatajad-lugejad esmapilgul ära petta. Lavale saabub lühikese ronkmusta sirgjoonelise soenguga Mirtel Pohla, kes on riietatud maitsekalt tumedasse ning kes telefoni teel tüütuks muutunud emale selgitab, miks ta oma puhkuse tema juures lühikeseks otsustas jätta. See kõik, nii tema kõnemaneer, riietus, puhas ja lihtne olek ning ka moodne kodu, kus ta toimetab, loovad mulje, et see inimene on nagu meie, ta on ligipääsetav, armas isegi.
Seejärel polaarsused nihkuvad pisut. Ta saab justkui halva uudise osaliseks ning seedib seda vaikuses omaette. Tema mõtteid me ei kuule. Oli hästi nauditav, kuidas oli lahendatud aja möödumise näitamine varjude ja valguse liikumisega. Ka valitud muusika mängis selles etenduses kandvat rolli ning mõjus täpselt parasjagu nüüdisaegsena, aga mitte läila popina, vaid pigem kui midagi ajatut. Midagi sellist, mida mängitaks sulle mõni muusikagurmaan.
Tegelikult kogu see kompott, mida sai etenduse jooksul kogeda, mõjus rikkalikult. Oli tajuda, et tegemist on kõrgema keskklassi tegelastega, kes elavad mugavalt ja naudivad neid paremaid asju elus nagu hea vein, hõrk juust ning maitsekas garderoob.
See, mis saab alguse siis, kui lavale saabub sõbrannat etendanud Kadri Lepp, toob kaasa üllatusmomendi. Alles siis avatakse meile Mirtel Pohla tegelaskuju tõeline loomus ja kogu järgneva etenduse alatoon. Ega me saagi teada ei kellegi teise ega ka iseenda natuuri kõiki peidus olevaid tahkusid enne, kui meil tekib vajadus neid avaldada. Alles siis, kui tekib äärmine vajadus, võetakse tarvitusele viimased jõuvarud. Alles siis, kui tekib vältimatu vajadus võidelda, tõstame rusikad…
Peamine komponent on hirm
Sellest hetkest, kui saab ilmsiks, et sõbrannad on osalised ühes ja samas armukolmnurgas, muutub õhustik laval pingeliseks ja kogu senine armsuse potentsiaal lahtub. Need inimesed ei ole enam armsad ega mõistvad, ei paita enam teineteise pead lohutuseks. Sõbrannad astuvad kaks sammu teineteisest eemale ja peategelane, keda mängib Mirtel Pohla, võtab kätte relva.
Emotsionaalne mäng oma kaaslase tunnetega algas aga juba ammu enne seda. Alles etenduse lõpupoole saame teada, kui ammu tegelikult. Näiliselt hakkab Pohla tegelane sealsamas ja sel hetkel oma sõbrannaga läbi arutama variante, kuidas võiks seda olukorda lahendada. Eelkõige pakkudes lahendusena võimalusi, kuidas võiks ta oma sõbranna maha lasta ja sellest ise puhta nahaga välja tulla.
Hirmust saab peamine komponent, millega võimu haaratakse. Tema käes on relv ja kogu otsustusõigus. Sõbranna haliseb, väriseb, nutab ja siis järgmisel hetkel kogub end, et võidelda, vastu hakata, vihastab. Aga tulutult. Tal ei ole selles olukorras võimu. Ta on allutatud. Ilmselt kahetseb oma teguviisi, kõiki seniseid otsuseid, mis on olnud varjutatud valedega, aga kahetsuseks on juba hilja. Esimestel minutitel end tasakaalukana näidanud Pohla tegelaskuju on teinud kannapöörde hullumeelsuse suunas, vabandades enda käitumist kui igati ootuspärast reaktsiooni reetmisele.
Kogu see krempel hakkas iga hetkega aina enam meenutama Michael Haneke psühholoogilist põnevusfilmi „Funny Games”, kus kaks tõsist sotsiopaati võtavad kõrgklassi intellektuaale valimatult pantvangi nende oma kodus, et neid psühholoogiliselt hävitada. Olgugi et Pohla tegelaskuju on haavunud ja võib-olla ka närvivapustuse äärel, kõneleb tema peensusteni läbi mõeldud ja jäiselt külm tegutsemisviis siiski teatud isiksuseomaduste olemasolust. Teatud sorti julmusest, mida (loodetavasti) igaühes meist ei ole.
Kahtlustan, et igaühel ei ole sellist natuuri, mis võimaldaks oma parima sõbranna otsmikule relva suruda, isegi siis, kui ta on teinud kirjeldamatult haiget. See on vaieldamatult ebaadekvaatne käitumine. Olukorra kordades hullemaks muutmine. Sellest ei võida mitte keegi, aga igasugune väärikus on minetatud. Kuigi Pohla tegelaskuju viitab otseselt „Ristiisa” filmile ja tsiteerib kohati sõna-sõnalt selle peategelase sõnu, tõstes end sellega mõjuka allilmategelase näiliselt väärika olemuse kõrgusele.
Südames julmad
Olgu nende motiividega kuidas on, mul on hea meel, et peategelane on täpselt niivõrd üle võlli „ülesköetud naine”, nagu ta on. See on nauditav vaatepilt ja nagu etenduses öeldakse – nii tahaksid käituda kõik. Küllap on seal tõetera sees. Ebaõigluse tunnetamisel tekib vastupandmatu soov õigluse taastamiseks ilmselt tõesti enamikul meist. Kas seda saaks üleüldse põhimõtteliselt saavutada selleks vahendeid valimata, on juba iseküsimus.
Mingil hetkel, mulle tundub, tegutsevad selle õigluse saavutamise fassaadi taga tahtlikult julmad inimesed, kes naudivad vaatepilti, kus teine väänleb, on hädas, palub ja anub, kaotanud kogu usu, võib-olla isegi lootuse edasise elu osas. Võim on vaatleja käes. Ja neid vaatlejaid, nagu selgub, on siiski kaks. Kolmnurga tipuliige, meesolevus, keda mängib Janek Vadi, liitub peagi relvaga vehkijaga. Kuigi alguses ei ole hästi aru saada, kas teda motiveerib just nimelt see relv, et olla pigem ründaja, mitte kannataja, või tõepoolest see armastus, millest nad läbivalt jahuvad.
Julgen väita, et armastusest on asi juba päris kaugele arenenud. Ma nimetaks seda juba kaassõltuvuseks, kus üks või mõlemad osapooled ei kujutle elu ilma teiseta. See on juba midagi sügavamat kui paiste nutetud silmad. See on pigem seda laadi, et lõikan oma käe otsast, enne kui sust loobun.
Mulle meeldib, et mehest on tehtud mängukann, keda justkui visatakse ühe käest teise kätte. Ta ei tundu ühestki küljest olevat otsustusvõimeline isik ega ka kuigi kindlameelne. Vaatamata pingele õnnestub etenduse jooksul päris mitu korda naerda, peamiselt just tänu meestegelasele. Ka Pohla peategelane ei võta end ülemäära tõsiselt selles üdini tõsises olukorras, aga see kolmnurga tipu meesolend tõestab end täpselt nii saamatuna, kui me võime vaid kujutleda.
Psühholoogilised mängud nende intellektuaalide vahel on parasjagu põnevad ning teise vaatusega võikski etendus lõppeda. See oleks täiesti paslik alternatiivne lahendus sellele loole. Järgneb aga kolmas vaatus, kus kõik tõstetakse ümber ning vaatlejatest saavad kannatajad. Kuna juba uskusin, et Pohla peategelane ja meesolevus ongi sadistid, südames julmad, ei mõjunud mulle enam usutavalt see kaartide pööramine. Lõpplahendusena on see aga kindlasti köitvam. Ikkagi puänt.
