-0.1 C
Rapla
Reede, 28 jaan. 2022
Podcast

Käsitöölane: Suvised värvid kangastesse

Anne Ummalas

Oleme harjunud, et meie maailm on värviline. Me näeme looduse värve ja ilu, eriti nüüd, septembris, mil lisaks suvisele lilleilule on ka metsad ja pargid värvikamad kui muidu.

Iseenesestmõistetavalt on meie riietus ja kodud praegu värvilised. See ei ole aga pidevalt nõnda olnud. 3000 aastat tagasi valmistati rõivaid saakloomade nahast või metsikute lammaste villast. Ehk tunti juba ka mõnd taimset kiudu. Metsikud lambad olid siis veel karmi ja tumeda villaga. Värvilisest riietusest ei saanud juttugi olla.

Peagi aga ilmusid lambad, kelle vill oli pikem ja valge. Just siis sai hakata mõtlema villale värvi andmise peale. Inimene oli kindlasti taibanud, et mõned taimed annavad värvi, ja katsetamise teel jõuti teadmisteni, kuidas taimedest värvaine kätte saada ja kuidas seda ka villale kinnitada.

Kuigi tekstiil meie tingimustes aastasadu ei säili ja kindlaid andmeid meil ei ole, on siiski teada, et nt Rootsis on esimesed värvitud kangad pärit rauaajast. Hiinlased oskasid siidi punaseks ja siniseks värvida juba 4000 aastat tagasi. Meiegi muinas- ja keskaegsed kangaleiud on enamasti juba värvilised.

17. sajandiks oli kanga värvimisest saanud juba tööstusharu ning Saksamaal ja Prantsusmaal olid loodud ka värvalite tsunftid. 19. sajandi lõpus tegutsesid värvimistsehhid ka Eestis. Näiteks Lihulas viidi punaste seelikute saamiseks valge kangas värvivabrikusse ja saadi erepunane kangas tagasi.

Euroopa üks esimesi värvitaimi oli harilik sinerõigas, mis kasvab meie randadel ka tänapäeval. Sinerõika esimese aasta lehtedest saab sinist värvi. Värviandvaid taimi kasvab kogu Eestis palju. Kui vaatame säilinud sõbasid/tekke ja rahvarõivaid, on naised osanud taimedest välja võluda väga laia värvispektri. Looduslike villatoonide (valge, hallid, mustad, pruunid toonid) kõrval on seelikute ja sõbade sisse kootud kollaseid, punaseid, rohelisi, siniseid toone. Värvi lõikes on ka toone päris palju ja heledast tumedani päris mitu astet. Lisaks oma maa värvitaimedele sai juba 18. sajandil osta ka välismaiseid värvitaimi nagu krapijuuri (telliskivipunane), košenillitäisid (purpurpunane) ja indigopulbrit (nn potisinine).

Kõik, kes on proovinud kunagi taimedega lõnga värvida, teavad, et kollasest kaunist õiest ei pruugi saada kollast ja enamikust rohelistest taimedest saab hoopis paljusid teisi toone. Lisaks on kasutusel veel juured, puukoored, käbid.

Taimedest saab kõige erksamad värvid tema kasvu kõrgperioodil. See aeg on selleks aastaks läbi. Nüüd, sügisel tasuks aga proovida värvida seentega.

Seened on loodusmaterjaliga värvimise ajaloos küll üsna hiline nähtus. Alles 1970-ndatel hakkas Miriam Rice Ameerikas uurima indiaanlaste kehamaalingute eeskujul seente värviomadusi ja nendega kangast värvima. Esimene raamat sel teemal ilmus 1974. aastal ja teise raamatu andis Rice välja koos Dorothe Beebeega, tõestades, et seened on väga tänuväärsed värviallikad.

Umbes samal ajal tekkis sama huvi ka Hjördis Lundmarkil Rootsis, kes on Põhjamaades seentega värvimise eestvedaja ja üks hinnatuimaid oma ala tegijaid. Samuti on Carla Sundström teinud suuresti tööd seentega värvimise propageerimiseks ja ka tema raamatuid on trükitud ja tõlgitud. Seentega saadud värv kinnitub lõngale hästi, värvitoonid on erksad ja valguskindlad. Seentest saab ka toone, mida on taimedega väga raske ja töömahukas saavutada, näiteks punased toonid ja taimevärvides haruldane lilla toon.

Jah, meie käsitööpoodides on saadaval tohutu hulk ilusaid värvilisi lõngu. Taimevärvid on aga oma maheduses kaunid ja sobivad omavahel alati kokku. Kel vähegi ettevõtmist ja seenelkäik niikuinii plaanis, võiks proovida seentega värvimist. Põnev kogemus on garanteeritud.

Kasutatud materjal:

  • Eesti Loodusmuuseumi koduleht
  • Helle Väärsi „Seene maagia ehk värv ja paber seentest“
spot_img
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare
5,680JälgijatLike
1,179JälgijatFollow

Viimased uudised