Ei ole just igapäevane nähtus tänapäevases infomüras, et üks dokfilm võib jõuliselt kõnetada ja mõtlema panna. Seda enam, et platvorm, kus seesama film hetkel nähtav, on armastatud ja vihatud NetFlix isiklikult. Siiralt, me kõik, viimne kui üks, võiks leida sealt selle poolteist tundi kestva dokumentaali „The Social Dilemma”, sest see film paneb asjad perspektiivi, mida igaüks, kel on lapsed, nutitelefon ja sotsiaalmeediakontod, võiks teada.
Facebook, Instagram, Youtube, Pinterest, Google, Twitter, TikTok, Snapchat jne. Räägivad inimesed, kes on olnud kogu selle süsteemi loojad ja arendajad ja kes nüüd tajuvad selgelt, et sotsiaalmeedia on täielikult minetanud oma algse idee, mõtte ja näo ning meil kõigil on põhjust olla mures, väga mures.
Me kõigi vaimne tervis pole olnud ka suurte sõdade ajal nii suures ohus kui praegusel kõrgtehnoloogilisel ühe kliki ajastul. Me näeme oma sõpradest vaid ebainimlikke filtritega töödeldud fotosid. Staatuse mõõdupuu on vaid jälgijate number. Pandud või panemata „Like” otsustab, kes on sõber ja kes mitte. Me ei suuda eristada informatsiooni desinformatsioonist. Vähe sellest – meil kõigil on võimalik valida ka just see endale sobiv ja mugav „tõde”.
Alguses töötas nende ettevõtete kogu ärimudel klassikalisel põhimõttel, et reklaami müüdi kasutajatele, aga karm ja fundamentaalne muutus on see, et nüüd müüakse kasutajaid reklaamitööstusele ehk meie oleme kaup, keda müüakse. Kui sa ei maksa toote eest, siis oled SA ISE toode.
Tehnoloogiatööstusel on me kõigi üle nii suur kontroll, et selle reaalsed mõõtmed on täiesti hoomamatud. Lisaks konkureerivad kõik need platvormid omavahel kasutaja ekraaniaja üle ja selle nimel nähakse iga päev roppu vaeva, et aheldada kasutajaid veel ja veel kauemaks ekraanide taha. Absoluutselt kõik, mida me sotsiaalmeedias teeme, on detailselt salvestatud. Me anname endast tohutus koguses infot ära iga päev, ilma et me seda ise aimaksime. Oleme muutunud etteaimatavaks sihtmärgiks. Iga pildi, video, uudise, reklaami taustal tiksub taimer, mis loeb väga täpselt, kui pikalt sa seda jälgid.
Oleme jõudnud punkti, kus sotsiaalmeedia otsustab, kes on ühe või teise riigi president ja milline on seal valitsev riigikord. Nutitelefon on me jaoks justkui uus ja eluliselt vajalik organ, ilma milleta me ei suuda eksisteerida. Iga kord, kui sa ta tõstad, pakub ta sulle midagi uut ja see ei allu enam ammu meie kontrollile, vaid meie oleme kontrollitavad. Inimene saab hakkama teadmisega, mida arvab lähikond temast, kuid ilmselgelt ei ole inimene loodud toime tulema teadmisega, mida arvab temast 10 000 inimest. Ajame taga vaid seda hetkelist dopamiinilaksu, mis tekib, kui näeme enda postituse all seda oodatud püstist pöialt. Pole siis ime, et näiteks ainuüksi USA-s on alates 2010. aastast vaimse tervise häiretega teismeliste tüdrukute arv saja tuhande kohta kasvanud rohkem kui 150%.
Loomulikult ei ole ka selle dokumentaali mõte needa sotsiaalmeediat maapõhja. Sotsiaalmeedia pakub ka palju häid lahendusi ja võimalusi, millest inimkond pole osanud unistadagi. Küll aga peame ise olema need kriitikud, kes oskavad näha ohte ja nendele ka viidata, sest seni, kuni me seda ei tee, oleme nende tehnoloogiafirmagigantide jaoks ainult üks toode, mida lõputult müüa.
Aga kel võimalik, vaadake see dokumentaal ikkagi üle ja otsustage siis ise, kas ja kui hull see asi on.
