Jäätmejaamast muuseumisse ehk Juris Moksi fotokollektsiooni omapärane lugu

Möödunud nädalal võttis toimetusega ühendust Virve Õunapuu Hageri muuseumist. Nimelt oli tema valdusesse sattunud mitusada Juris Moksi fotot ning Õunapuu lootis leida abi fotodel kujutatud sündmuste, paikade ja inimeste tuvastamisel. Lugu, kuidas fotod temani jõudsid, oli üpris eriskummaline ja seega seadsime sammud Hageri muuseumisse.

Lugu sai alguse tegelikult möödunud jaanipäeva paiku. See oli esimene kord, kui mitme inimese vahendusel jõudis Õunapuuni kuuldus, et keegi pakub suuremas koguses Kohilaga seotud fotosid. Fotod olid jõudnud otsapidi jäätmejaama ja neid ähvardas sõna otseses mõttes hävimine. Sisuliselt viimasel hetkel oli aga üks jäätmejaama töötaja need ülejäänud prügi hulgast välja tõmmanud ja otsis nüüd kohta, kuhu neid annetada. Õunapuus tekitas see muidugi huvi ja nii ajas ta niidiotsi, kuni umbes neljasajast fotost koosnev kollektsioon temani jõudis.

„Ma ei olnud kaua aega kindel, mis fotod need on. Kuni ma leidsin paberivabriku foto, mida olen varem näinud ja kasutanud,” ütles Õunapuu. Seda oli ta ühe paberivabrikule keskendunud ajalookonverentsi tarbeks koostatud näituse jaoks kasutanud. Siis sai Õunapuu aru, et tegemist on Juris Moksi fotodega.

Juris Moks oli tundlik fotograaf, kes dokumenteeris kaheksakümnendate ja üheksakümnendate aastate muutusi Eestis. Suvel saadud kogus olidki peamiselt pildid Kohila kandist. Jõudumööda ja erinevate inimeste abiga on Õunapuu püüdnud tuvastada, keda ja mida fotodel kujutatud on. See on olnud omajagu lõbus, sest ka paberivabriku kunagised töötajad ei ole alati näiteks nimede osas päris ühel meelel.

Nädalapäevad tagasi jõudis Õunapuuni teine saadetis Moksi fotodega. Seegi oli päästetud kollektsioon, kus on peamiselt kujutatud Rapla piirkonna inimesi ja sündmusi. Fotodele on jäädvustatud näiteks Arnold Rüütli visiit, aga ka laulupidu. Seal on arhitektuurifotosid, kunstilisi fotosid ja inimeste portreesid. Teise saadetise fotode hulgas oli ka selliseid, kus Moksi nimi peale kirjutatud, ja see andis kindluse, et tegemist on tõesti tema fotodega.

On loomulikult omaette kurb tõsiasi, et tähelepaneliku inimese abita oleksid need fotod igaveseks kaduma läinud. Inimeste tundlikkus ajalooliselt väärtusliku materjali äratundmisel on erinev. Pahatihti kellegi lahkumisel või kinnisvara soetamisel visatakse kõik leitav suurema süvenemiseta lihtsalt minema. Õunapuu räägib, kuidas ta on ka varem käinud vanapaberikonteineritest väärt materjali päästmas. Kui mõne kortermaja ette tuuakse prügikonteiner, püüab Õunapuu kasutada võimalust ja rääkida inimestele, et muuseumiväärilised materjalid siiski alles jääksid ja endale uue koha leiaksid.

Teisalt on muidugi probleem ka selles, et kui inimene saabki aru, et tegemist on materjaliga, mis väärib säilitamist, kuid tal endal puuduvad selleks võimalused, on tal keeruline leida kohta, kuhu neid pakkuda. Õunapuu nõustub, et maakonnamuuseumil oleks siin oluline roll täita.

Rangelt võttes peaks Hageri muuseum võtma vastu ainult oma piirkonna materjale. Missioonitundest on Õunapuu selles osas järeleandmisi teinud. Täna saab pisut kergemalt hingata, sest Hageri muuseumis saavad endale koha kõik Moksi fotod. Seda muidugi juhul, kui neile kuskil paremat kohta ei pakuta.

Nüüd ootab ees suur töö fotodel kujutatu tuvastamisel. See eeldab aega, süvenemist ja tähelepanu. „See võib mitme aasta uurimise töö olla,” arvab Õunapuu ja kahtleb, kas kõigi fotode sisu õnnestubki üldse tuvastada. Kui aga kuskil on keegi, keda Moks on pildistanud, või kes usub, et ta võiks olla abiks fotodel oleva tuvastamisel, on nad lahkelt Hageri muuseumisse oodatud.

Hea inimene nende fotode päästmise taga oli Viljar Hunt, kes töötab Mäepere jäätmejaamas. Jäätmejaama juhataja Ülari Luisk ütles, et Hundi puhul ongi tegemist inimesega, kellel on teadmisi ja tähelepanelikku silma ning ta on ka varem jäätmete hulgast väärtuslikke leide välja tõmmanud. Nii on hävinemisest päästetud vanu postkaarte, eestiaegseid toidunõusid ja vanu topograafilisi kaarte. Talle on selleks ka jäätmejaamalt luba antud. „Ajalugu väärib säilitamist,” arvab Luisk.