3.4 C
Rapla
Esmaspäev, 20 sept. 2021

Tehnoloogiline tippsaavutus vs inimlik kontakt

Postimehe veebilehte sirvides jäi neljapäeval pilk pidama uudisel “Raul Siem: postkontorid võiks asendada pakiautomaatidega”. Eks ideed rohkem pakiautomaate kasutusele võtta on ka varem lauale käidud ja üle aasta tagasi avaldasin samal leheküljel samuti selle kohta arvamust.

Kuulasin ära Kuku raadio “Majandusruumi” saate, et teada saada, mida väliskaubandus- ja infotehnoloogiaminister Siem Eesti Posti ja pakiautomaatide kohta veel rääkis. See osa Siemi jutust, et nende ülesanne on tagada kvaliteetne ja traditsiooniline postiteenus, mis oleks kõigile elanikele kättesaadav ja loomulikult just maapiirkondades, on muidugi tore. Nüüd olevat Eesti Postil ka ambitsioonikas nõukogu, kelle plaanid Siem omaniku esindajana heaks on kiitnud, kuna see nõukogu “viib postiteenuse nii digitehniliselt kui ka kättesaadavuse osas uuele tasemele”, nagu ta väljendas.

Väga pikalt Siem postkontorite pakiautomaatidega asendamisest ei rääkinud, ütles vaid, et juba praegune pakiautomaatide võrgustik on päris muljetavaldav, kuid automaatide digitaalsed lahendused saaks viia sellisele tasemele, et need asendaks ühel hetkel postkontorit. “See on see hüpe, mida me teha tahame Eesti Postiga. See on see täht, mida me püüame praegu. Ja kui me selle kinni püüame, siis ma julgen väga selgelt arvata, et me oleme maailmas üks esimesi selliseid postiteenuse osutajaid, mis toob ka meie kui riigi tähe väga kõrgele taevasse,” sõnas Siem.

Tõesti, tehnika areneb pöörase kiirusega ja ainus kindel asi siin ilmas on muutus. Nii et kindlasti postiteenus muutub. Meenub ka ettevõtlusnädalal Raul Eametsalt kuuldud Roy Amara lause: me kipume tehnoloogia lühiajalist mõju ülehindama ja pikaajalist mõju alahindama. Ehk iga tehnoloogilise läbimurde puhul käivad kaasas mingid ootused muudatuste suhtes, mis aga ilmselt ei täitu, kuid pikemas plaanis toob see muudatusi, mida keegi ei osanud ette näha. Nii et eks ole näha, kuna või kas üldse pakiautomaadid piisavalt targaks muutuvad, et inimest asendada. Praegu nõuab pakiautomaadi kasutamine ka telefoni olemasolu, mida kaugeltki mitte kõigil pole, nii et tahaks näha, kuidas see küsimus lahendatakse.

Ükskõik kui targaks masina teed, vigu teeb ta ikka. Ja mis saab siis, kui mingi suurem viga osaliselt või kogu postisüsteemi halvab? Tehnoloogia areng muudab küll elu mugavamaks, kuid ka haavatavamaks. Näiteks kui kaardimaksed on pool päevagi häiritud, on jama kui palju ja see on hea tõestus, et sularaha ei saa ega tohi kaduda.

Hakkasin ka mõtlema sellele suhtlemise aspektile, mis postkontorite ja mõningal määral postiljoni käiguga kaasneb. Pakiautomaat, ükskõik kui arukas, ei asenda inimlikku suhtlust. Kuid seda inimeste asendamist teeninduses tuleb aina enam ja kui lähtuda eespool mainitud Eametsa jutust, siis kaugemas tulevikus kaovad näiteks taksojuhtide, pilootide, kassiiride ja koristajate töökohad. Võib juhtuda, et tulevikus saab inimene päeva jooksul kõik oma päevased toimingud tehtud, ilma et ta ühegi inimesega suhtleks. Õudne mõelda tegelikult. Teenindaja naeratus ja paar minutit juttu on palju suurema väärtusega kui see, et pakiautomaadi juures saan samad asjad tehtud paar minutit kiirema ajaga.

Küsisin oma lapselt, et kui tema täiskasvanuna tahab pakki või kirja saada, millist viisi ta selleks eelistab, andes variantideks postkasti, postkontori ja pakiautomaadi. Tema aga vastas, et üldse võiks kuller asjad kätte tuua. Nii et ikka see inimlik kontakt on see, mida vajatakse. Pluss muidugi mugavus ka.

Arvan, et see täht, mida püüda, oleks pigem selline, kus postiteenus on küll tehnoloogiliselt tipptasemel, kuid kus ei ole unustatud inimest. Nii inimest kliendina, kuid säilinud on ka teenindaja roll.

0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare
5,680JälgijatLike
1,159JälgijatFollow

Viimased uudised