12.7 C
Rapla
Laupäev, 1 okt. 2022
spot_imgspot_img

Sulgpall sobib kõigile! Või siiski mitte?

Mariliis Vest

Eesti Sulgpalliliit edendab sulgpalli kui harrastust, mis sobib kõigile. Raplamaa Sõnumite poole pöördus aga lapsevanem, kelle võsuke soovis osaleda Raplas sulgpallitreeningus, kuid siinse klubi juhtkond otsustas, et tüdrukul ei ole oma füüsilise seisundi tõttu võimalik trennist osa võtta. Lapsega tegelev spetsialist leiab aga, et füüsiliselt on tal võimekus olemas ning vastunäidustused treenimiseks puuduvad.

Lapse huvides jätame nii tema kui ka lapsevanema nime avalikustamata, toimetusele on isikud teada. Nimetagem tüdrukut edaspidi Martaks. Kümme aastat tagasi, kui Marta oli kõigest paariaastane, diagnoositi tal raske puue, mis väljendub liikumishäires. Uus füüsilise seisundi hindamine on ees järgmisel aastal.

Marta avaldas suurt soovi osaleda sulgpallitrennis juba eelmisel hooajal, kuid proovima otsustati minna alles sel aastal. Lapsega lepiti kokku, et otsustatakse esimese trenni käigus, kas treenerid on nõus temaga tegelema ja kas lapsele trenn meeldib. Esimeses trennis lapsevanema sõnul klubi juhti kohal ei olnud, oli vaid treener, keda isa oli valgustanud lapse füüsilise seisundi osas. „Kui ma ta trenni viisin, ütlesin, et lapsel on kõndimisega raskusi, et me tulimegi vaatama, kas ja kuidas on võimalik trennis osaleda,“ rääkis isa, kelle sõnul ütles treener selge sõnaga, et tema seisukohalt võib see laps trennis käia.

Teisel korral oli saalis ka klubi juht, kellele lapsevanem pakkus välja, et käiakse kolme korra asemel vaid ühe korra nädalas trennis ning ka lapsevanem jääb kohapeale, et aidata vajadusel Martaga tegeleda. Samuti oli pere nõus maksma kogu kuutasu, st kolme korra eest nädalas.

„Minu põhimõte oli see, et laps saaks olla teiste lastega koos ja ma olin nõus temaga ka ise tegelema vajadusel. Algul oldi kõigega justkui nõus, kuid ükspäev klubi juht helistas ja ütles, et me ikkagi ei saa seal jätkata. Ta käis justkui ümber palava pudru oma jutuga ja kui ma küsisin otse, kas me ei ole enam oodatud, siis ütles ta, et jah, nii on ja et ärge siis pikka viha pidage,“ selgitas isa edasist.

Ta lisas, et klubi juhi väitel tehti selline otsus ühisel koosolekul treeneritega, kuid treenerit, kes Martal lubas jätkata, sellel koosolekul polnudki. Kõne all olev treener klubis enam ei tööta ning isa väitel oli üks lahkumispõhjustest just see lugu. Kahjuks ei soovinud treener avalikult teemat kommenteerida.

„Mis on kõige nõmedam, on see, et sa oled terviseedendaja ja lubad lapsel kõigepealt käia ja siis järsku enam mitte, ja mina olen see, kes peab selle lapsele selgeks tegema. Kas siis ongi nii, et kui mul on liikumisraskus, siis ma pean kõik oma unistused maha matma? Oluline on ju see, et laps saaks endale sisendada, et ta saab hakkama, aga kui ma igas olukorras ütlen talle, et ta on nõrgem kui teised ja ei saa hakkama, siis ta jääbki selliseks, kes ei julge enam midagi proovida,“ selgitas isa. Lapsevanem leiab, et isegi kui Martale ei oleks trenn sobinud, oleks ta sellest ise ühel hetkel aru saanud, mis oleks olnud parem lahendus.

„Klubi juht ütles, et laps jääb teistest maha ja tunneb ennast sellepärast halvasti. Minu seisukoht on see, et las ta siis tunneb, vähemalt on talle võimalus antud. Treener ju ütles, et ta saab hakkama, aga klubi juht ütles, et ei saa. Ehk siis on 50:50 võimalus, et ta ikkagi saaks hakkama, mis on päris suur protsent,“ lisas lapsevanem. Ta nentis, et perekond ei tulnud ise selle pealegi, et lapsel on nii tugev puue, sest siiani on ta kõigega hakkama saanud. Pärast ajakirjaniku küsimusi klubile saadeti sealt lapsevanemale küll vabanduskiri, kuid isa arvates oleksid nad võinud seda teha kohe pärast juhtunut.

Klubil puudub võimekus

Rapla sulgpalliklubi Valge Hani juhi Ülle Laasneri sõnul sai arusaamatus alguse tõenäoliselt sellest, et sulgpallist kui spordialast ei teata palju. „Sulgpall on kiireim sportmäng, kus pall võib lennata kiirusega üle 400 km/h ja ühes mängus läbib sulgpallur väikesel platsil mitu kilomeetrit.“ Laasner nentis, et Raplamaal on see uus ala, millega tegeletakse alles kolmandat aastat ning hetkel treenib klubis kaks lastegruppi, väiksemad ja suuremad, ning kuigi laste n-ö ärakukkumine on väike, jääb sügisel siiski mõni koht vabaks. Seda ka sel aastal. „Kui mõni koht jääb vabaks, püüame selle täita, sest iga lapse koht on väärtuslik ressurss – meil on alati rohkem tahtjaid, kui suudame vastu võtta.“

Laasner ütles, et klubisse saavad nad võtta vabade kohtade peale lapsi, kes on võimelised kiiresti järele arenema. Arvestada tuleb sellega, et grupp tervikuna on väga hea ning seal on n-ö tegijaid. Arvestades olemasoleva ruumi ja treeneritega, ei ole klubi juhi sõnul igal sügisel võimalik päris algajate gruppi avada.

Laasner ütles, et klubis on väga erinevate võimetega lapsi ning kõigist ei pea tema sõnul saama tippsportlast. „Antud laps käis kolmes proovitunnis. Perega ei olnud sõlmitud spordiõppe lepingut ega ka esitatud arvet tundide eest. Kahjuks isa ei teavitanud klubi last treeningule küsides, et laps on erivajadusega – liikumispuudega. See selgus esimeses trennis. Pärast seda otsustasid treenerid ühisel koosolekul, et meil ei ole sellist pädevust ega võimekust.“

Laasner hindas lapse liikumisraskust pigem tugevaks ning leidis, et klubil ei ole valmisolekut liikumisraskustega laste treenimiseks, sest treeneritel puudub vastav kompetents. „Eestis on vastava väljaõppe saanud vaid üksikud inimesed,“ ütles ta. Kõige tähtsam on Laasneri sõnul kogu loo juures see, et nad ei saa võtta vastutust liikumisraskustega laste tervise eest, viidates sellele, et sulgpalli kui ühe kiireima liikumismänguga võib kaasneda palju vigastusvõimalusi.

„Meid oleks tublisti aidanud, kui oleksime omanud eelinfot lapse tervisliku seisundi kohta, sest oskame soovitada, kellele sulgpall sobib ja kellele mitte.” Laasneri sõnul on trennid intensiivsed ning oluline on lapse võimekus kaasa teha, sest harjutusi tehakse paaris, kolmekesi või neljakesi. Klubi pakub grupitreeningut, mis ei võimalda individuaalset lähenemist sellisel moel, nagu Marta vajaks. Samuti tõi Laasner välja, et nende spordiklubi eesmärk on võistlussport ning osaletakse võistlustel kogu Eestis, sh ka tippvõistlustel. „Me tegeleme spordiõppega, mitte spordiringi tegevusega. Ka ei ole see vaba aja veetmise koht või lihtsalt huviring. Näiteks Eesti Sulgpalliliit toetab meie klubi ainult sel tingimusel, et me osaleme juba Eesti tippvõistlustel,“ ütles ta.

Laasneri sõnul on klubi elu olnud viimane kuu häiritud. „Oleme palju pingutanud, et saada Raplasse treenerid ja arendada sulgpalli kui spordiala meie kogukonnas. Antud juhtumist oleme teinud analüüsi – õppinud ja teinud järeldused. Näiteks teeme edaspidi, kui võtame uusi lapsi gruppi, kehalised katsed. Meie treeningrühma lapsed käivad iga aasta noorsportlaste tervisekontrollis, seda küll siis, kui juba koormus on peal, mitte ei minda enne, kui trenni tuldi.

Meil on väga kahju kõne all olevast lapsest. Iga laps peaks leidma omale sobiliku spordiala, liikumisharrastuse. See aga peab olema lapsele jõukohane, tema füüsisele vastav.”

Füüsiliselt lapsel vastunäidustusi ei ole

Marta kõige pikaaegsem kehalise kasvatuse õpetaja Koidu Karja on kurb, tal on kahju, et laps, kes on huvitatud sulgpallist ja liikumisest üldse, tahetakse trennist eemaldada. „Marta on võimeline omas tempos jooksma ka 60 m ja 100 m, osaleb meelsasti erinevates pallimängudes,“ ütles õpetaja ning lisas, et laps teeb vastavalt oma võimetele kaasa kõikides liikumistegevustes. Karja on seisukohal, et kui arsti poolt piiranguid pole, peaks Marta saama osaleda talle huvi pakkuvates liikumistegevustes, sest see tuleb talle ainult kasuks.

Kui Marta oli alles kahe-kolmeaastane, hakkas ta käima füsioteraapias ning temaga tegeleb siiani SA Tallinna Lastehaigla füsioterapeut Juta Lusti. „Ma olin tegelikult päris kurb seda lugu kuuldes ja pani päris tõsiselt mõtlema, et kuhu me siis nüüd oleme jõudnud,“ alustas Lusti oma vastust ajakirjaniku küsimustele. Marta on tema sõnul väga tore, püüdlik, tahtmist täis laps ning tema arvates peab ka nendele lastele, kes ei ole kõige võimekamad, looma võimalusi. „Marta on oma eakaaslastest motoorselt kindlasti kohmakam ja tema võimed on madalamad, aga ka neid lapsi peame treenima, sest liikumisvajadus on kõigil lastel, ka liikumispuudega lastel,“ ütles füsioterapeut.

Ta tõi välja asjaolu, et ka sellised lapsed tahavad kuhugi kuuluda ja grupis käia ja tegelikult, kui kõrvale jätta kohmakus, on ta täiesti tavalaps. „Muidugi treenerilt nõuab see natukene teistsugust lähenemist, aga kui treener iseenesest oli nõus temaga tegelema, on seda enam kurb kuulda, et juhtkond ei soovinud, et laps treeningul käiks.“

Lusti leidis, et kuigi Martast ilmselt tippsportlast ei saa ning oma eakaaslastega võistlemine on talle keeruline, on ta võimeline trennis käima ja tema oskusi saaks parandada. „Sellisele lapsele oleks see väga suur eduelamus, kui ta suudab näiteks palli üle võrgu lüüa,“ ütles ta ning lisas, et treeninguga saaks arendada nii lapse tasakaalu kui ka koordinatsiooni ja liikuvust.

Füsioterapeudi sõnul on nad Martaga rääkinud pidevalt sellest, et ta võiks käia trennis. Näiteks oskab laps naise sõnul ujuda, rattaga sõita, hüppenööriga hüpata jm. „Me võime ju eeldada, et võib-olla selline laps ei suuda nende asjadega hakkama saada, aga nad on õppinud need asjad ära ja see näitab, et kui temaga tööd teha, ja mida rohkem seda tööd teha, seda paremad on tulemused.“

Lusti sõnul on lugu arusaadav, kui juttu on tippspordist, kuid terviseedenduse mõttes on liikumine mõeldud ja vajalik kõigile, ka liikumisprobleemidega lastele. Füsioterapeudi sõnul käib tema juures väga palju erinevaid inimesi ning ta hindab Martat kui väga püüdlikku, kes on võimeline saama paremaks, kui temaga tegeletakse. „Seda enam, kui vanemad pakkusid oma variandi lapsega tegelemiseks. See lugu tegi väga haiget mulle tegelikult,“ ütles ta.

Lusti nentis, et loomulikult sobiks Martale väga näiteks hipoteraapia, kuid igas piirkonnas ei ole neid võimalusi ning tuleb võtta seda, mida pakutakse. Ta lisas, et sellised lapsed vajavad eneseteostust, hakkamasaamist ja eduelamust. Kokkuvõtlikult ütles ta, et Martal puuduvad vastunäidustused sellises trennis osalemiseks: „Ta võib-olla pole nii osav ja kiire, aga kõik on temaga võimalik, sest ta on püüdlik ja tahtmist täis.“

***

Sulgpalliliit: kaasamine on erinevatel juhtudel erinev

Eesti Sulgpalliliidu kommunikatsioonijuht Renna Unt ütles, et liit on edendanud sulgpalli kui liikumisharrastust, mis sobib kõigile, k.a erinevate kehaliste võimetega inimestele. Ta ütles, et trennis käivate laste sportlikud võimed on sageli erinevad ja treeneri roll selles olukorras on tagada treeningutel jõukohane tegevus kõikidele osalejatele.

Puudega ja erivajadusega laste kaasamise võimalikkus grupitreeningutele võib Undi sõnul olla erinevatel juhtudel erinev. „Kergema füüsilise puudega last on kindlasti võimalik treeningutesse kaasata ja treeneril neile harjutusi kohandada nii, et laps saaks hakkama ja tunneks rõõmu. Samas suurema füüsilise puude korral võib juhtuda, et see pole alati võimalik, sest võib tekkida olukord, kus laps vajab väga palju treeneri individuaalset juhendamist ja seetõttu ei pruugi treeneril olla võimalik teistele lastele võrdsel määral tähelepanu pöörata,“ ütles Unt. Kuna sulgpalli puhul on üldjuhul tegemist grupitrenniga, peab treener suutma tagada võrdse tähelepanu ja juhendamise kõigile. Sellistel puhkudel soovitab Unt individuaaltunde või treeninguid koos teiste puuetega lastega, kus kogu harjutustik ongi kohandatud laste vajadustest lähtuvalt. Ehk sel juhul on tegemist parasulgpalli rühmadega.

Unt täpsustas, et see on Eesti Sulgpalliliidu üldine seisukoht ning neil ei ole võimalik anda täpset kommentaari konkreetse juhtumi kohta, sest nad ei tunne perekonda ja ei tea, milline füüsiline puue täpselt on.

spot_img
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare
5,680JälgijatLike
1,179JälgijatFollow

Viimased uudised