Helerin Väronen
Sel aastal täitus Rapla usaldustelefonil 31. tegutsemisaasta ja selle tähistamiseks korraldati laupäeval, 7. novembril Rapla kultuuriklubis BAAS konverents “KOOS OLEK, kohtumised üksinduse teel”. Nii ettekanded kui ka paneeldiskussioon käsitlesid üksindust, inimsuhteid ja surma teemat.
Üks usaldustelefoni eestvedajaid, Urve Uusberg näitas ürituse alguses pilti, millel tormist räsitud mets ja esiplaanil kaks puud teineteist toetamas. See pilt oli Uusbergi jaoks tähenduslik, viidates ühele konverentsi kandvale mõttele: elutormis on oluline leida endale keegi toeks, vähemalt üks inimene.
Konverentsi korraldamise inspiratsiooniks oli Uusbergile Sirbis ilmunud Mati Heidmetsa artikkel “Juured ja kodutunne lagedal gloobusel”, mis räägib sellest, kuidas inimesi sajandeid toetanud kuuluvusgrupid (suurpered, naabruskonnad, kogukonnad) murenevad ning paikkondlikud ja sotsiaalsed juured närbuvad. Üksindus levib katkuna, olles inimest kõige enam lõhkuv seisund. End üksikuna tundev inimene on aga ebakindel, aldis vastanduma ja vihkama.
Selleks, et olukorda ravida, tuleb leida üles selle põhjused, ja Heidmets on välja toonud, et need peituvad sügavamates ühiskonnahoovustes: mida rohkem ressursse (tarkust, raha, kontakte) jõuab üksikindiviidi taskusse, pähe ja hinge, seda rohkem libisetakse välja sünnijärgsetest kuuluvusgruppidest. Üksikindiviidi ressursside kasvamine on kujundanud arusaama, et saadakse üksi hakkama ja paljud saavadki, kuid on üha enam neid, keda heaolu ja edukultuse tagaajamine elu hammasrataste vahele viib.
Kuidas aga teha nii, et pere, lapsed ja isamaa ootele jätnust ning karjääri ja eneseteostuse valinust ei saaks eliitkorteris tablette näriv üksiklane? Uusbergi arvates on 21. sajandi väljakutseks oskus luua ja hoida püsivaid ning tähenduslikke sidemeid inimeste vahel. „Õnnelik olemise eeldus on olla seotud lähedaselt ja tähenduslikult vähemalt mõne inimesega,“ sõnas ta. Selleks tuleb punuda uuesti ja tugevdada pudenevaid kuuluvusgruppe, nii sünni- ja verepõhiseid kui ka uusi, elu jooksul ehitatud suhtlusvõrgustikke.
Ly Ehini teema oli „Paopaik minus eneses“, kus Ly rääkis iseendast, luulest, psühhoteraapiast ja lasi end inspireerida mõnel luuletajal. Ta ütles, et üksindusel on salakaval võime tantsida selliste asjadega koos, mis üksteist võimendavad, näiteks leinaga.
Luuletaja Fernando Pessoa on kirjutanud: „Paopaik tähendab, et ma olen põgenenud. Ma kardan midagi, ma jooksen ära ja otsin endale turvalise paopaiga omas eneses.“ Kui selle üle sügavamalt mõelda, kirjeldab see Ehini sõnul neurootilist üksindust, mille tunnused on põgenemine, süü ja häbitunne, pingulolek ja hirm. Tunded on maskide all ja südame ümber on kaitsevallid. See aga viib läbipõlemiseni, südame ja hinge jäätumiseni.
Sarnast mõtet on jagatud Clarissa Pinkola Estesi raamatus „Naised, kes jooksevad huntidega“: elu loovaks voolamiseks on oluline olla elavate inimeste keskel, kes soojendaks meie hinge, kes toetaks ja ärgitaks meie loovust, vastasel korral me külmume ära.
Ehin rääkis ka murdeealiste üksindusest. Ta näeb seda nii oma lastelaste peal kui ka vastuvõttudel, kuidas noored põgenevad elavate piltide maailma, mängivad arvutimänge ja põgenevad sellega reaalse elu kohustuste eest. Mõned sellistest noortest on väga andekad, lugenud läbi hunnikute viisi raamatuid, kuid mitte niivõrd eesti, kui ameerika noortekirjandust, kuna seal suudetakse ehitada üles maailm, kus on seiklused, müstika ja kangelased, kellega samastuda.
Kui küsida aga noorelt, kuidas tal läheb, saab alguses vastuseks lakoonilise „normaalselt“, alles pärast selgub, et noored tunnevad end tühjalt. Ei aita, kui küsida, millega seda tühjust täita, pigem on võtmeks küsimine, mida noor oma elus kindlasti ei muudaks.
Kaitseväe peakaplan Gustav Kutsar rääkis surmast, täpsemalt sellest, kas see on elu piiraja või elu väärtustaja. Jutlustajana matustel on tal kombeks lahkunu lähedastelt küsida, kas inimene oli surmaks valmis. Enamikul inimestest puudub surmakogemus ja surm on justkui kohtumine tundmatuga, mis võib olla pelutav, kuid ka intrigeeriv.
Kartus surma ees on loomulik nähtus, eriti olukordades, kus tajutakse ohtu. See hirm jaguneb aga heaks ja halvaks. Hea hirm on vajalik eluspüsimiseks ja tänu sellele koondab organism ohtlikus olukorras vajalikud ressursid, kuid halvava hirmu korral ei suuda inimene oma elu päästa.
„Kui rääkida surmast, siis surm on lühiajaline sündmus, üks väljahingamine. Surm ei ole oma olemuselt midagi valusat, vaid suubumine rahusse. Palju rohkem mõtleme aga suremisest, ehk pikemast protsessist. Mitte surm ei ole valus, vaid mõte surmast on valus,“ sõnas Kutsar.
Muutunud on põlvkondade erinev suhestumine surmaga. Kutsar tõi välja matuse ja surmaga seotud pärimuskultuuri koguja Maire Sala mõtte, et noorte seas on surmakartus suurenenud, kuna põlvkonnad ei ela enam koos, vanurid lähevad hoolekandeasutustesse ja inimese minek tundub nooremale põlvkonnale seetõttu võõristav.
Surmahirm võib olla positiivne innustaja, mis paneb elus paremaid valikuid tegema, kuid see võib ka halvata inimese võime jätkata senist eluviisi.
Üks surmahirmust ülesaamise soovitus käsitleb hea surma kriteeriume (ehk inimene teeb enda jaoks selgeks, milline on tema jaoks hea surm) ja Kutsar tõi välja ühe onkoloogi kogemuse, et kui avameelselt räägitakse haigusest lähedastega, kulgeb koostöö arsti ja perekonna vahel paremini ning siis ka lepitakse surmaga. Sel juhul on surm lausa ilus. Kuid on ka juhtumeid, kus inimene klammerdub oma viimase elunatukese külge niivõrd, et olles aheldatud aparaatide külge, ei saagi ta oma lähedastega hüvasti jätta.
Oma surelikkusega aitab leppida usk igavesse elusse, arusaamine, et surma läbi muutub vaid olemise vorm, või siis näiteks looduse jälgimine, kus elu on tsükliline, mitte lineaarne.
Psühholoog Tõnu Ots rääkis teemal „Elu hikikomorina. Vaatlused elule ja üksindusele“. Hikikomori põlvkond tähistab Jaapanis esinevat nähtust, kui noored mehed eralduvad ühiskonnast, sageli elades koos vanematega ja olles sulgunud oma maailma. Üksindusse põgenemine levib aina enam, nii et hikikomori põlvkond võib tähistada uut normaalsust, kui selle takistamiseks midagi ette ei võeta.
Kui inimesele tundub, et ta ei tule enam oma eluga ega iseendaga toime, võib ta märgata, et kadunud on enesekindlus, usk, lootus, rõõm ja rahu. Halvast tundest ja meeleolust kasvab välja stress, mis võib lõpuks viia haigusliku depressioonini. Naiste stressi maandamise peamisteks vahenditeks on nutmine, rääkimine ja füüsiline puudutus, meestel on need teisejärgulised ja esikohal on agressiivsus, seks ja alkohol. Kuigi depressiooni peetakse rohkem naiste haiguseks, põevad mehed seda raskemalt ja on altimad elule alla vanduma.
Ots jagas ka õpetussõnu õnnelik olemiseks: endast ei tohi halvasti mõelda, hädaldamisega ei tohi endale õnnetusi kaela tõmmata, kellestki halba mõelda ega rääkida ei tohi, teistes tuleb näha head ja uskuda inimese headusesse, suuta andeks paluda, andestada ja leppida.
Usust ja lootusest rääkides on tähtsam usk. Millessegi vaid lootes on aju passiivne, kui aga millessegi tõsimeeli uskuda, muutub aju aktiivseks. Otsa sõnul on meie kõigi suur inimlik missioon hoida head tuju, rõõmsat meelt, usku ja lootust.
Ürituse teise poole moodustas paneeldiskussioon, kus peale ettekannete tegijate võtsid sõna ka ürituse moderaator Valter Uusberg ja ajakirjanik Margus Mikomägi.
Pidev üksindustunne on küll halb, kuid konverentsi käigus sai selgeks, et üksindusel on kindel koht me elus ja võimalus üksi olla, kui seda tahetakse, annab pigem tugevust. Ehin lisas, et vahel mõtleb ta sellele, kuidas ta on lapsed ja lapselapsed üles kasvatanud ja nüüd on lõpuks aeg, kus ta saab olla üksi, kuuluda iseendale ja see teeb teda õnnelikuks.
Ots lisas, et üksindusest tulenev kurbus võib ka meeldiv olla, teine lugu on aga üksindusega, mis on tahtevastane. See, mida koroona on sel aastal meiega teinud, on suuresti pealesunnitud üksindus. Hikikomorisid, kes üksinduse on valinud vabatahtlikult, proovitakse nõustamiskeskuste abil elu juurde tagasi tuua, kuid päästa õnnestub vaid kolmandik.
Pikemalt peatuti tüvitekstidel. Tekstid, mis varasemaid põlvkondi puudutasid ja mille abil õpetati elu, on asendunud kiiremate, piltlikumate õpetustega, Nukitsamehe asemel on nüüd Simpsonid ja ameerika noortekad. Tüvitekstide mittetundmine võtab aga erinevatelt põlvkondadelt ära ühe olulise ühisosa, millest rääkida. Põlvkondadevaheline sidusus aitab kergemini leida vastuseid küsimustele, kust me tuleme, kus me oleme ja kuhu läheme. Põlvkondlikus kanalis liigub info, mida kusagilt mujalt ei saa.
Juttu tuli ka surmast ja kuidas seda lastele mõistetavaks teha. Üks võimalus oleks lemmiklooma võtmine, kelle eest tuleb hoolitseda, vastutada ja kelle surmaga saab laps esimese leinakogemuse. Mingi aimdus saadakse ka filmidest, kuigi seal on päriselulisus ära võetud ja ilustatud.
Artikli alguses mainitud kogukondadest väljalibisemises tegi tänavune kevad küll sammu tagasi, mis on tegelikult samm edasi selles suunas, et taastada inimestevahelised suhted ja juuretunnetus. Isegi keset paneelmaju hakati potipõllundusega tegelema ja võeti kanad. Kiirustamise nõiaringist päris välja küll ei saadud, kuid rahulikumasse temposse küll. Ehk jõuab ühel hetkel inimese hing ka niimoodi järele.
