5.7 C
Rapla
Pühapäev, 19 sept. 2021

Lisaleht KUKITEMUKI: Pettumust valmistav inimlikkus

Eesti Filmi Instituut saadab filmi „Viimased” Oscari nominatsioonile Eestit esindama.

„Viimased”

Režissöör: Veiko Õunpuu
Produtsent: Katrin Kissa, Mark Lwoff, Misha Jaari, Ellen Havenith
Stsenarist: Heikki Huttu-Hiltunen,
Eero Tammi, Veiko Õunpuu
Helilooja: Sven Grünberg
Peaosades: Pääru Oja (Rupi), Laura Birn (Riitta), Tommi Korpela (Kari)

Sel sügisel esilinastus Veiko Õunpuu uusim mängufilm „Viimased”, mille kohta kriitikud ütlesid kohe ausalt ja otse, et see film ongi eelkõige just kriitikutele nautimiseks.

See eelmärge, et „Viimased” on suunitletud kriitikutele, tekitab muidugi kohe tunde, kas üldse on kellelgi teisel asja kinno seda vaatama minna. Selleks hetkeks, kui ma seda teksti siin kirjutan, ei saagi seda filmi vist enam kuskilt suurelt ekraanilt vaadata, nii et seda kaalutlust pole vaja kellelgi enam õnneks teha. Mina ise muidugi lugesin kriitikute tagasisidet filmi kohta pärast seda, kui olin ise filmi ära vaadanud.
Õunpuu tegi omale nime filmiga „Sügisball”, mida ilmselt igaüks teab hästi. Või peaks teadma hästi, sest see oli tõesti märkimisväärne film, mis siiani eredalt meeles. Õigupoolest on mul meeles just emotsioon, kui ma esimest korda seda nägin. Selles filmis oli midagi argist, aga samas tabavat ja sügavat. Kihiti oli kooritud lahti meie, igapäevaste inimeste, elusid. Meie tundeid, mõtteid ja läbielamisi.
Siis, kui ma veel ei teadnud, kes oli Õunpuu, nägin filmi „Tühirand”, mis on samuti üks väheseid, mis on minuga alati kaasas käinud. Mingid stseenid, karakterid on minusse talletunud ja mängitan neid hetki vahel mõttes läbi, ise täpselt aru saamatagi miks. Nii palju saan aru, et need on ilusad. Oma tahumatus elulisuses on need hetked, mida neist filmidest meenutan, ilusad.
Selle tunnetuse toel tekitas mõte Õunpuu uuest filmist minus suurt elevust. Õunpuu võib ju olla nišitegija, kõnetades otseselt justkui üht väikest osa inimestest, aga kuivõrd mina sellesse kriitikute nišši ei kuulu, julgen öelda, et tema jutustamisviis puudutab ka teisi. Õunpuu on arenguteel, tema töömeetod on muutumises ja tulemused ei ole kõik „Sügiball”, aga seda huvitavam on avastada neid uusi maailmu ja tasandeid, mida ta meile loob.

Kihilised vastandused

“Viimastega” on Õunpuu kolinud Eestist välja Lapimaa tundrasse. Maalilised loodusvaated mägisest maast ajalooliste kommete, laplaste ja põhjapõdrakarjaga kujundavad selles loos ühe tasandi. See on juurtetasand, kuuluvustunne ja pärimus. Samal ajal on kõik see väga tuttav ka kammitsev, see hoiab kinni ja tagasi, ei lase edasi liikuda.
Kontrastina tegutseb keset ürgset loodust kaevandus, mis pakub ilmselt ainsana seal piirkonnas tööd kohalikele inimestele. Filmis on need inimesed valdavalt mehed. Pildile pääsevad üksikud naised, kes teevad tööd koristajana. Tekib kontrast tööstuse ja looduse vahel, arenemise ja hoidmise vahel. Tööstus tahab laieneda, vajab lisaruumi, aga vana laplane ei ole nõus loovutama oma maad.
Laplase poeg Rupi, keda mängib filmis Pääru Oja, töötab kaevanduses. Ta ei ole küll karjuv ja nõudlik edasiareneja ning tööstuse pooldaja, kuid ihaleb mujale ega soovi isa kombel põtru talitada keset tundrat. Rupi on kahe tule vahel. Isa on tema pere ja isal oma väärikus, tööstus on aga see, mis toidab, mis annab lootuse ja võimaluse koguda piisavalt vahendeid, et lõpuks tundrast välja saada. On omamoodi groteskne vaatepilt, kui õllepudelitega inimesed räuskavad ja valju muusika taustal tantsu löövad keset Lapimaa ürgset loodust.
Kahe elustiili põrkumine on üks tasand, mis vaikselt taustal mängib, esiplaanil avalduvad sootuks uued kihid. Kohati on kaevanduse pealik Kari (Tommi Korpela) justkui nõukogude aja juht, kellel on ligipääs võimule ja lääne toodangule. Üks hetk võlub ta välja pudeli viskit ja kiitleb selle kalli hinna ja kauge päritoluga, siis hangib üle lahe väärtuslikku sinki ning loomulikult loeb iga senti ja kaupa, mida teistele välja jagab.
Selles loos on Kari esindajaks elule, mille poole teised püüdlevad. Kari ei tunne nälga ega allu kellelegi, ta hangib endale paremaid asju ja ei pea musta tööd tegema. Kuigi ta elab seal samas tööstuse lähedal ja tundras koos kõigi teistega, on üksi ilma perekonnata ja uputab samamoodi koos teistega oma muresid õhtul pudelisse, on ta edu sümbol.
Kui ta hakkab filmi naispeategelasele Riittale rääkima, kuidas ta saaks naisele pakkuda hea elu maitset proovida, kuna siiralt usub, et naine on eriline, jääb Riitta uskuma. Keegi ei taha meist leppida vähimaga. Unistus jääb alati meiega. Riitta hakkab ka oma elukaaslasele rääkima, et ta ei ole oma täit potentsiaali ellu viinud ning otsustab seda teostada Kari abil, hakates tema assistendiks.

*
Kari, kes mesimagusalt Riittale lubadusi pildus, on ülimalt toetav ja hooliv ülemus. Ja siis enam ei ole. On selge, et Kari ei hooli niivõrd Riittast kui oma tahtmise saamisest. Kari peab ka iseendale tõestama alatasa, et ta on see edu sümbol, kelleks teised teda võiksid pidada. Kui tundras on nende seltskonnas kaks naist, siis ühe neist ta peab ära võluma. Ta valib Riitta tõenäoliselt seetõttu, et näeb, et ka teised mehed on temast sisse võetud. Ka Rupi, meie peakangelane.
Kari on jõhkard, kelle tõeline loomus tuleb ilmsiks pettumushetkedel. Tööliste grillipeol piinliku täpsusega vorste lugenud Riitta saab tõreleda, kuna kõik hirmkallis üle lahe toodud sink on otsa saanud. Purjakil Kari nõuab kohe Riittaga uue singi järele minemist, aga Riitta keeldub. Sellele järgneb loomulikult korralik solvangutelaviin neiu suunas. Pettumusest, et Kari temaga sellisel moel käitus, otsustab Riitta Rupiga tantsida, Kari silmanurgast pahaselt piilumas.
Rupi armastus Riitta vastu on vaikne. Seda ei väljendata peaaegu kogu filmi jooksul mitte ühelgi muul moel kui vaid pilkude abil. Rupil on oma eesmärk, ta kogub raha, et ära minna. Esialgu Riitta neisse plaanidesse ei mahu. Kõrvalsissetulekuna vahendab Rupi narkootikume oma ülemusele Karile.
Üks hetk otsustab Kari ilmselt lahti saada mõlemast oma peamisest rivaalist, Rupist ja Riitta elukaaslasest ning saadab nad järjekordse paki järele. Selleks ajaks on selge, et kaevandus on allakäigul ning Riitta elukaaslase ambitsioonid nurjumise äärel. Elu vingerpusside toel juhtub nii, et Kari plaan ei tööta, detailidesse ma ei lasku, ehk saab keegi ikka ise avastada, aga nad naasevad oma kodusesse tundrapessa. Lõpuks siiski üks tegelane seal oma verise otsa leiab, sureb teisigi inimesi ning lootusi.
Üleüldise õhustiku mõttes on kogu film laetud. Pidevalt on tunne, et kohe tullakse lagedale mingi koletu saladusega või rullub lahti traagiline sündmuste rada. Lõppude lõpuks see viimane pidas ka paika, aga see selgub tõesti alles päris lõpus. Sven Grünbergi muusika mängib kogu meeleolu pinevana hoidmises olulise rolli kohe esimestest kaadritest alates. Film on suures plaanis väga olmelik, inimesed on argistes tegemistes, töötamas, joomas, unistamas, pettumas, aga kuskil on justkui midagi. Midagi on paigast ära.
Rupi, filmi peategelane, on väga vaikne, mõtlik, hoiab omaette, ei räägi liiga palju. Kuulsin üht intervjuud filmitegijatega raadios ja seal kiideti Pääru Oja, et too väga väikese ajaga soome keele suhu sai. Filmi vaadates pani see mind muigama, kuna seda keelt kuuleb tema suust ikka kole vähe. Võib täitsa olla, et see, mida on kuulda, on keeleliselt täiuslik.

Nõrkused ja vastikused

Mulle meeldis mõte, mille üks kriitik välja käis, et filmis on näidatud meeste nõrkusi. Ma võib-olla nimetaksin neid inimlikeks nõrkusteks pigem. Tõesti sunnitakse meid lähedalt vaatama just nende osade poole meis, mis panevad pead vangutama. Elatakse sissepoole, tunded jäävad varju, emotsioonid on tasased, ei jagata oma siseelu. See on üks asi, mis jääb silma.
Vaesuse ja jõukuse mängud ülemuse Kari ja teiste tegelaste vahel viitavad üldinimlikule ihalusele parema elu järele. Soovile kogeda ilusaid asju. Ühes steenis kirjeldab Riitta, kuidas ta tahaks minna ööbima ühte hirmkallisse turistidele mõeldud majutuskohta, kus korraldatakse eksklusiivseid ekskursioone. Selles kõneleb soov kogeda midagi, mida saab üksnes raha eest. Selle soovi elluviimise püüdluses näitab ka Riitta nõrkust, andes järele Kari lähenemiskatsetele.
Kari on jällegi võimetu olema aus oma töötajatega ja ei tunnista kaevanduse allakäiku ning lõpuks nõrkeb iseenda uhkuse käes ja sooritab mõtlematu kuriteo. Nende tagajärgedest vaataja lõpuks teada ei saagi. Rupi ja Riitta istuvad mootorrattale ja sõidavad sügavale tundrasse. Sõidavad nii kaua kuni saab, siis jalutavad ja jõuavad pärast pikka rännakut üksikusse majakesse eikusagil.
Sealt algas nende ühine tee ning tunne on, et justkui nii pidigi minema. Filmi vaadates tekkis paratamatult tunne, et need kaks peavad kokku saama ja see eesmärk sai täidetud. Tunne samas jäi pigem poolikuks. Üks kriitik ütles filmi kohta, et selles ei ole oluline mitte narratiiv, vaid õhustik ning sellest lähtuvalt võib vahest narratiiviotsingud siinkohal ka lõpetada.
Mulle film meeldis, mina naudin üldinimlike omaduste luubi alla võtmist ja vastikustele otsa vaatamist. Olenemata eluolust ja asukohast on püüdlused parema elu ja elu mõttekuse järele universaalsed ja meid kõiki ühendavad. Ka need ebameeldivad omadused, mida filmis meile näidatakse, on üleüldised ja väga tuttavad. Selliste elementide läbimängitamine oma silme eest on tervendav kogemus. Film ise on üdini ilus, kvaliteet on suurepärane, näitlejad veenvad ja olustik lummav. Kas ma sellest pildikesi oma peas veel aastate pärast mängitan, näitab juba aeg.

0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare
5,680JälgijatLike
1,159JälgijatFollow

Viimased uudised