Heidi Solo, puukäsitöö õpetaja
Ummik on algul peamiselt Edela-Eestis levinud sõna tervikpuise nõu kohta (Ants Viires “Eesti rahvapärane puutööndus”, 2006). Mujal Eestis kasutati nimetust umbpuu nõu, ükspuine nõu, umku, umbse puu nõu. Vajadus spetsiifilise sõna kasutuselevõtuks tekkis pärast laudnõude laialdast levikut, et eristada tehnoloogiliselt nii erinevaid nõusid.
Ummiknõu on otspinnast õõnestatud nõu, mida kasutatakse kas kuivainete või vedelike hoidmiseks. Toorest puust ummikukere sisepinnale tehakse spetsiaalne soon ehk uure, kuhu sätitakse kuivast puidust põhi, mis vastab täpselt kere sisepinna kujule. Aeglasel kuivatamisel kahaneb kere kuiva põhja ümber umbselt kinni. Ummikuid saab jagada suurusele vastavalt kaheks tüübiks – suured ja väikesed. Suured ummisnõud olid ennevanasti kasutusel kas pakktarudena või viljakummidena. Kõige suuremad viljakummid valmistati Kagu-Eestis. Väiksemad ummisnõud olid tarvitusel lähkrite, ankrute, piimapüttide, kirnudena, mitmes suuruses tünnide ja tõrtena. Mõningatel juhtudel on Lääne-Eestis teada isegi ummiku tehnoloogias valmistatud pudeleid, mida kasutati püssirohunõudena.
Ummikuid saab selekteerida ka ühe ja kahe põhjaga nõudeks. Suured kahe põhjaga nõud olid näiteks viljakummid, kus oli vilja ladustamiseks tehtud ava nõu kere küljele. Küljeavaga viljakummid paiknesid vastu põrandat külgpinnale toetudes. Sama kehtib ka erinevate lähkrite, ankrute (lasside) puhul. Laialt levinud olid ummikud ka võivaatidena. On teada, et hoolimata laudnõude suurest võidukäigust puitnõude valmistamisel, ei õnnestunud laudnõusid nii tihedaks saada, et neid saanuks kasutada meetünnidena. Mesi kippus laudnõudest läbi immitsema, sestap oli mee hoiustamiseks vaja ikkagi mitmeti aeganõudvamaid ummiknõusid valmistada.
Üldiselt peeti ummiknõusid igapäevasteks tarbeesemeteks, mille valmistamisprotsess pidi olema küllalt kiire ja silumisele väga suurt rõhku ei pandud. Arvestati, et sisepinnale jäänud lahtised puidukiud eemalduvad nõu kasutamise käigus. Samamoodi ei kulutatud aega ummiknõude välispindade kaunistamisele ei põletusraudade ega täkkekirjaga. Ometi leidub näiteks Eesti Rahva Muuseumis nelja vitsaga vitsutatud kirn (ERM A 426:1144), millel põletusraudadega kirjatud mustrid nii kerel kui ka põhja all.
Vitsutatud ummikuid valmistati lõhkipakatamise vältimiseks, et tagada nõu võimalikult pikaaegne kasutamine tarbeesemena. On teada ummiknõusid, millel pole üldse vitsu, selliseid, millel vitsad vaid kereosal põhjaühenduse pingulhoidmiseks, ja ka kaldseinalisi nõusid, millel oli vitsade pingutamine kasutuskäigus mugavamini võimalik. Ummiknõusid oli kasutusel nii kaanega kui ka kaaneta. Kaanekinnituslahendusi on teada päris mitmeid, aga siinkohal nendel me ei peatu.
Raplamaal on suure tõenäosusega siiani veel palju talusid, mille aitades ummiknõusid näha võiks. Arvata võib, et tänapäeval ei säilita keegi enam ummiknõudes hapukapsast, silku või soolatud liha ja pigem on ummiknõud hoone sisekujunduses dekoratiivsed elemendid.
Raplamaa viljatünnid
Mahtra talurahvamuuseumi märkimisväärseks museaaliks number kaks on Eesti mõistes pigem keskmisest väiksema mõõduga ummiknõu, mille puhul tegija on osanud nõud kuivatada nii, et isegi sanglepa koorekorp on kere pinnal tugevasti kinnikuivanuna kenasti säilinud. Võrreldes Kagu-Eesti viljakummidega torkab Raplamaa viljatünne imetledes silma, et kere sisepinnal olevasse uurdesse sobitatud põhjalaudadel on nii sissepoole jääval kui ka alumisel pinnal servas valts.
Museaalide seas olevad viljatünnid on üsna paraja suurusega, mida üks mees liigutada suudab, kui nõu on parasjagu täidetud.
Ühe muuseumikogus leiduva eseme sisepind on pigitatud. Ilmselt muudab see sisestatava toiduaine niiskuse mõjutustele vähem kättesaadavaks.
Väikesed lähkrid
Kahe põhjaga väikenõusid valmistades võidi pakk lõhestada pooleks ning hiljem ühendati kaks poolt omavahel vitsutamise abil ja lisati raudlatid ühenduskohtade tugevdamiseks. Kui paku suurus võimaldas tööriistade kasutamist ilma lõhestamata, siis õõnestati tervikpuitu. Nii on mõlema lahendusega tutvumiseks Mahtra muuseumis uhked näited. Tervikpuust lähker on küll saanud vahepealsel ajal korrastatuna uued vitsad, aga vormilist silmailu see kuidagi ei vähenda.
Kaanega ja vitsutatud keskmisest suuremaid ummikuid on leidunud ka Raplamaal.
Kokkuvõtteks võib öelda, et Raplamaal kasutusel olnud ummiknõud on pigem kasutajasõbraliku suurusega, mitte ülepaisutatud. Hoolimata laudnõude ajastu tugevast pealetungist torkab silma erinevateks vajadusteks valmistatud ummiknõude rohkus.
