6.6 C
Rapla
Pühapäev, 14 apr. 2024
ArtikkelAespa-Vilivere ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni täielikuks väljaehitamiseks on vaja miljoneid

Aespa-Vilivere ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni täielikuks väljaehitamiseks on vaja miljoneid

Veebruaris kirjutasime pidulikust ja olulisest hetkest, mil Aespa-Vilivere ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni (ÜVK) projekt sai nurgakivi. Kirjutasime tollal, et liitumispunkti teenusega ühinemiseks saab ca 2500 kinnistut. Tänaseks on osa kohalikke elanikke mures, sest vahendeid terve piirkonna katmiseks lihtsalt pole.

Aespa ja Vilivere asumid kuuluvad Keila jõe reoveekogumisalasse, mille reostuskoormus ületab 2000 inimekvivalenti. See tähendab, et keskkonna kaitsmiseks reovee ärajuhtimisest tuleneva kahju eest tuleb suurel reoveekogumisalal kokku koguda vähemalt 98% kogu reoveest. Nagu ka kohalikud välja toovad, võttis Eesti riik selle kohustuse enesele Euroopa Liiduga liitudes. Asulareovee puhastamise direktiivi artikli 3 nõuded pidid olema täidetud juba 2010. aastaks. Teiste hulgas ei vasta neile nõuetele ka Keila jõe piirkond, kus Aespa ja Vilivere asuvad.

Nagu varem kirjutanud oleme, on tänaseks alustatud töid ÜVK rajamiseks. Kohalikud toovad aga välja, et veemajandustaristu kogu piirkonnas väljaehitamiseks on vahendeid jätkuvalt puudu.

Aespa elanikud lõid detsembri alguses keskkonda www.rahvaalgatus.ee petitsiooni, millega juhitakse tähelepanu asjaolule, et reoveekogumisalade veemajandustaristud vajavad lisarahastust. Lahendusena on tehtud ettepanek riigieelarvest kohaliku omavalitsuse üksustele sihtotstarbeliste regionaalsete investeeringutoetuste eraldamiseks. Vilivere ja Aespa piirkonnas on vahendeid puudu ligi 700 liitumispunkti osas. Vajaminev summa ulatub miljonitesse.

Suured projektid realiseeruvad vaid riigi toel

Ühiskanalisatsiooni ehitamise ülesanne on pandud kohalikele omavalitsustele. Tavapäraselt rahastatakse ÜVK trasside ehitust erinevate toetuste abil ning kohalike omavalitsuste kanda jääb omafinantseering (ca 15%). Seega on suurte veemajandusprojektide elluviimine olnud kohalikele omavalitsustele jõukohane vaid riigiabi toel. Nii ka Aespa ja Vilivere piirkonna puhul.

Projekti on ellu viidud Euroopa Liidu Ühtekuuluvusfondi kaasabil. Tänavuse aasta alguses oli veetaristu arendamisel struktuuritoetuse meetmes projekti abikõlblike kulude maksimaalseks summaks määratletud 20 miljonit eurot. Kogu piirkond on aga sedavõrd suur, et ka väga kopsakast toetusest jääb tegelikult väheks.

Tasub mainida, et umbes samal ajal, kui tänavu veebruaris Aespa-Vilivere ÜVK projektile nurgakivi pandi, muudeti meetme määrust viisil, et projekti abikõlblike kulude maksimaalne summa on 25 miljonit eurot. Aprillis sai projekt Keskkonnainvesteeringute Keskusest (KIK) seega veel täiendavad 3,2 miljonit eurot.

Keskkonnaministri määruse seletuskirjas mainiti prognoose, et ehitushindade tõusuga võib mõni käimasolev projekt kallineda 10-15%. Selle näiteks toodigi Aespa-Vilivere projekt, mille kallinemine tingiks lisarahastust kaks kuni kolm miljonit eurot. „Lisaks mõne käimasoleva projekti (näiteks eelnimetatud Aespa-Vilivere projekt) reoveekogumisala piirkonnas on projektist kärbitud piirkondi, mis võib olla reaalne projekti tagasi tuua, kui abikõlblike kulude maksimaalset summat suurendatakse,” täheldati seletuskirjas.

Tänase seisuga on projekt saanud KIK-ist toetust 20,12 miljonit eurot. Sellele lisandub omafinantseeringuna 3,55 miljonit eurot, sealhulgas Kohila vallast 1,44 ja Kohila Majast 2,11 miljonit. Seega on projektil kokku 23,67 miljonit eurot. Sellest aga ei piisa terve ala ÜVK-ga katmiseks.

OÜ Kohila Maja juhatuse esimees Vahur Tarkmees ütles, et lisarahastuse vajadust teadvustati juba aastaid tagasi, kui kavandati Aespa aleviku ja Vilivere küla joogi- ja reovee majandamist Keila jõe reoveekogumisalal. Ta selgitas, et algselt oligi kogu projekti lahendusena ette nähtud ÜVK.

„Rahastustaotluse ettevalmistamise ajal 2016-2017 selgus, et projekti maksumus ületab Ühtekuuluvusfondi meetmemäärusega ette nähtud maksimaalset summat ühele projektile ja ÜVK-ga kaetava projekti piirkonda tuleb vähendada,” selgitas Tarkmees.

„Tegelikult jäigi lauale kaks halba valikut: kas projekti piirkonda kärpida või projekt ei saa üldse meetmest riigiabi, sest riigipoolse rahastuse põhitingimus on: olmereovee direktiiviga vastavus tuleb saavutada kogu reoveekogumisalal ühe projekti raames tervikuna. Muidugi otsustati kärpimise kasuks, mis oli valikutest parem. Kärbitud osas nähti lahendusena ÜVK arengukava muudatusega ette kogu reoveekogumisala olmereovee direktiiviga vastavuse saavutamiseks lekkekindlaid reoveemahuteid,” rääkis Tarkmees.

Ta möönis, et muidugi pani see lahendus kärbitud alale jäänud inimestele suurema rahalise koormuse mahutite ja oma puurkaevude majandamisega.

Rahanappus ei ole piisav põhjus

Just nimelt otsus ÜVK alla jäävat ala kärpida kaevati alast välja jäänud kinnistu omaniku poolt edasi. Kohtuprotsess kestis aastaid. Ühelt poolt toodi välja juba eelpool mainitud asjaolu, et ala kärpimisega pandi osa kinnistuomanikke kehvemasse olukorda, sest nende jaoks on reovee käitlemisega seotud kulud kõrgemad. Kohila vald aga rõhus asjaolule, et ÜVK torustiku rajamine sellesse piirkonda ületab oluliselt vee-ettevõtja ja Kohila valla finantsvõimekust. Haldus- ja ringkonnakohus jätsid kaebuse rahuldamata.

Riigikohtu halduskolleegium jõudis aga maikuus otsusele, et kohalik omavalitsus ei või jätta ühiskanalisatsiooni ehitamata pelgalt rahanappusele viidates. Samas toodi välja, et riik peab tagama, et omavalitsustel oleks ka piisavalt raha neile pandud kohustuste täitmiseks.

Otsusega taastati algne ÜVK ala kogu reoveepiirkonna ulatuses ehk projekti alla läksid ka kõik eelnevalt kulude kärpeks sealt välja arvatud piirkonnad. Nii olemegi jõudnud tänasesse olukorda, kus vahendeid kogu piirkonna liitumispunktide väljaehitamiseks napib.

Mis tänaseks tehtud on?

Tarkmees tõi välja, et projekti edenemist tuleb vaadata kahes osas. Esimene neist on rahastatud ja töövõtulepingutega kaetud osa ja teine lisarahastust vajav osa. „Lepingutega kaetud osas edenevad ehitustööd plaanipäraselt. Kogu projekti piirkonna joogiveega varustamiseks ette nähtud veetöötlusjaam on valmis, Vilivere külas on ka torustikud rajatud ja Aespa alevikus on tööde lõpptähtaeg detsember 2021,” selgitas Tarkmees. Üldiselt saab öelda, et pool on tehtud ja pool tehakse 2021. aastal. Juba olemas olevate vahenditega rajatakse 2510 vee- ja kanalisatsiooni liitumispunkti.

Puudu on vahendid 693 liitumispunkti osas. Selle osa eelarvestatud maksumus on ca 5,4 miljonit eurot. „On ilmselge, et kogu vajaminevat summat riigitoetusena ei anta nii ehk teisiti ja Kohila valla omafinantseeringuks oleme nimetatud summast kavandamas maksimaalselt 15%, mis on ca 816 000 eurot. See on Kohila jaoks väga suur raha. Riigi täiendavaks panuseks vajame ca 4,6 miljonit eurot,” selgitas Tarkmees.

Tarkmees lisas, et alates riigikohtu otsusest on nad aktiivselt mõtestanud otsuse mõjusid koostöös kõikide asjasse puutuvatega. Täiendavat rahastust vajavale osale on tehtud alternatiivide võrdlusi, finantsmajanduslikke analüüse ja esitatud need toetuse saamiseks riigi esindajatele keskkonnaministeeriumile ja KIK-ile. „Seni konkreetset tulemust lisarahastuse saamiseks ei ole, aga riigi arusaamine lisarahastuse vajalikkusest on tugevnenud ja pingutused lahenduste leidmiseks jätkuvad,” rääkis ta.

Millised on võimalikud lahendused?

Tarkmees selgitas, et KIK-i Ühtekuuluvusfondi meetmest lõppes raha juba kevadel. „Kohila Aespa-Vilivere projekt oligi üks viimastest, mis lisarahastust veel sai. Rahavajadused kogu Eestis ongi osutunud plaanitust suuremaks, sest projektid on kallinenud Eestis ja mujal. Üks võimalus on, et veemajandus saab lisaraha teistest meetmetest, kus EL-i struktuurivahendeid võib kasutamata jääda. Millal, mis summas ja millistel tingimustel, pole tänaseks teada. Aga teada on, et keskkonnaministeerium teeb selle nimel pingutusi,” rääkis ta.

Teise võimalusena pakkus ta välja valitsuse reservi. „Selle realiseerumiseks ootaks suuremat tähelepanu eelkõige rahandusministeeriumilt. Suhtumine, et ÜVK-le on juba suures ulatuses riigiabi antud ja nüüd vaadaku ise, kuidas keegi hakkama saab, on ühest küljest mõistetav, aga teisest küljest tuleks pooleliolevad projektid suurtel reoveekogumisaladel aidata ära lõpetada, sest kohalikul tasandil käib riigi poolt EL-i direktiividega võetud kohustuste lahendamine lihtsalt üle jõu,” selgitas Tarkmees. Kolmanda, õhkõrna võimalusena tõi ta välja lisarahastuse saamise EL-i uuest rahastusperioodist 2021-2027. „Või siis kombinatsioon kõigi võimaluste summana,” leidis ta.

Ministeerium vaatab omavalitsuse poole

Keskkonnaministeeriumi veeosakonna juhataja Karin Kroon tõi välja, et Keila jõe reoveekogumiala projekt on suurim Euroopa Liidu Ühtekuuluvusfondist (ÜF) perioodil 2014-2021 rahastatud veemajandustaristu arendamise projekt.

Ministeeeriumi seisukohast tuleks rahaliste vahendite leidmiseks esmalt hinnata kohaliku omavalitsuse enda finantsvõimekust, sh laenuvõimekust ning võimaluse korral ehitada piirkonnas ÜVK välja kohaliku omavalitsuse laenude abil. Samuti tõi Kroon välja, et ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seadus näeb ette ka liitumistasude ja veeteenuse hinna arvelt erinevaid rahastamise võimalusi. „Näiteks on võimalik ühisveevärk ja -kanalisatsioon välja ehitada liitumistasude arvelt,” ütles Kroon. Seadus annab selleks õiguse. Kui aga kohalik omavalitsus ei pea seda põhjendatuks, on Krooni sõnul võimalik ÜVK ehitada välja nii, et selle kulud kaetakse kõikide vee-ettevõtja klientide poolt solidaarselt veeteenuse hinna arvelt.

„Selles osas, kus kohalikul omavalitsusel võimalusi ei ole, peaks riik appi tulema. Sedasama sedastab ka 2020. a kevade Kohila riigikohtulahend,” möönis Kroon.

Enne rahaliste allikate otsustamist on aga ministeeriumi seisukohast vajalik leida piirkonna jaoks reaalselt toimivad tehnilised lahendused. „Ühiskanalisatsiooni väljaehitamine ei ole ainus lubatud lahendus, mida reoveekogumisalal võib reovee nõuetekohaseks käitlemiseks kasutada. Alternatiivse lahendusena on lubatud kasutada ka lekkekindlaid reovee kogumismahuteid, kuid nende kasutamiseks peab kohalikul omavalitsusel olema välja töötatud aruandlus- ja järelevalvesüsteem, et omavalitsusel oleks olemas ülevaade, kus piirkonnast, mis kogustes reovett kokku kogutakse ning kuhu see puhastamisele suunatakse.

Suvilapiirkondades on lokaalsetel lahendustel mitmeid eeliseid – näiteks sellistes piirkondades ei ole tagatud teenuste aastaringne ja stabiilne tarbimine, mis võib ohustada ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni nõuetekohast toimimist, kus suured teenuste tarbimismahtude kõikumised kahjustavad nii joogivee kvaliteeti kui ka võivad põhjustada kanalisatsiooni ummistusi,” selgitas Kroon.

Kohalikud on selgelt väljendanud seisukohta, et riik peaks praeguses olukorras toetama. „ÜF-ist saab toetust anda eelarve piires ja selle ammendumiseni. See on nii olnud ka varasematel ÜF-i perioodidel, mistõttu käesolev periood ei erine selles osas eelnevatest. Vee-ettevõtted on saanud toetust taotleda ühiste kriteeriumite alusel ning meetme eelarve on avatud olnud 2015. aastast alates. Toetusemäärad on rahastatud projektides olnud erinevad (keskmine 76,6%), sõltuvad sellest, kui palju on piirkonna kohalik omavalitsus valmis kaasrahastama ning millises ulatuses kaasrahastab vee-ettevõte projekti veeteenuse hinna arvelt. Seega ei ole reeglit, et kõik projektid saavad abi 85%,” ütles Kroon.

Ta jõudis taas selleni, et seadusest tulenevalt ongi ette nähtud ÜVK arendamine veeteenuse hinna arvelt või liitumistasudest. Samuti kohaliku omavalitsuse vahenditest, sest ÜVK arendamine on omavalitsuse ülesanne. „Riik on täiendavalt suunanud EL-i ÜF-i vahendeid üle 2000 reoveekogumisalade kordategemisele, et kiirendada ja aidata kaasa nende alade nõuetele vastavuse saavutamiseks. Teised, väiksemad piirkonnad, ei ole sellises mahus toetusi saanud,” ütles Kroon.

Kohalike mure jääb

Kohalike jaoks on olukord aga jätkuvalt murettekitav. Piltlikult öeldes on nii mõnigi neist olukorras, kus trasse kaevava kopa vilkuvad tuled küll paistavad, aga nende kinnistuni paraku siiski ei ulatu. Aespa kohalikud inimesed tunnevad, et riik on endale EL-i ees võtnud reovee kokkukogumise kohustuse, aga nüüd jäetakse selle kulud meelevaldselt reoveepiirkonnas elavate inimeste kanda. Nad leiavad põhjendatult, et ka Aespa ja Vilivere inimestel on õigus samas ulatuses riigi abile, nagu seda on osutatud teiste reoveepiirkondade puhul.

Kohalikud muretsevad, et riigi toeta on kõik teised variandid nende jaoks ebamõistlikult kulukad. Kui KOV peaks ehitama piirkonna välja täielikult oma raha eest, siis peavad selle ju kinni maksma kohalikud maksumaksjad. Kui inimestele jääb kohustus kasutada lekkekindlaid mahuteid (reoveekogumisalal ei tohi imbalasid kasutada), siis on reoveekäitlus neile purgimise kulude näol alatiseks palju kallim. Piirkonna inimeste jaoks on küsimus oluline ja rahastamise probleem vajab lahendust.

Ka Vahur Tarkmees on seisukohal, et probleemi olematuks teha ei saa ja sellele tuleb näkku vaadata ning lahendus leida. „Mina isiklikult ei näegi sellist võimalust, et lisarahastust ei saa. Kõik osapooled peavad edasi pingutama, et rahalised raskused ületada. Pigem võib küsimus taanduda ajale, sest kõne all on lisaks rahale võimalus, et projekti elluviimise aega õnnestub pikendada esialgu aastani 2027. Aga kõigi jaoks on parem, kui projekt saaks lõpetatud täies mahus 2023. aasta lõpuks, sest aja möödudes projekt vaid kallineb,” ütles ta.

Subscribe
Notify of
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare