6.6 C
Rapla
Pühapäev, 14 apr. 2024
PersoonAire Havakats viib abipolitseinikuna ellu ammuse unistuse

Aire Havakats viib abipolitseinikuna ellu ammuse unistuse

„Ma ei tea, kus ma enne olin,” ütleb Kohila kultuurinõunik ja pikaajalise õpetamiskogemusega Aire Havakats abipolitseiniku töö kohta. Kevadine viiruspuhang ja sellest tingitud vaiksem periood tööl andis Airele võimaluse alustada teekonda, mis kakskümmend aastat varem pooleli oli jäänud.

Igal aastal tähistatakse 5. detsembril rahvusvahelist vabatahtlike päeva, et tunnustada vabatahtlike panust. Abipolitseinikud on julged ja aktiivsed tavakodanikud, kes on otsustanud anda oma panuse ning ulatada abikäe politseiametnikele nende igapäevases töös. Aire Havakats on abipolitseinik olnud küll kõigest pool aastat, kuid tema südames on unistus politseitööst peidus olnud juba aastakümneid ning näib, et vabatahtlik töö on viinud ta oma unistusele lähemale kui kunagi varem.

Aire Havakats on hetkel Kohila valla kultuurinõunik. Sellel ametikohal on ta töötanud pisut üle kahe aasta. Enne seda töötas ta Kohila gümnaasiumis klassiõpetajana neliteist aastat ja enne seda kolm aastat Sutlema lasteaias õpetajana. „See on totaalselt teine kui õpetajaamet,” ütleb Aire vallaametniku töö kohta.

Aire selgitab, et tema esimene huvi on töötada lastega: „Kui ma läksin õppima, siis teadsin, et tahan olla tore õpetaja, et lapsed tahaksid hommikul kooli tulla.” Aire unistas lastele rõõmsa keskkonna loomisest ning usub, et tal on õnnestunud see ka saavutada. Samal ajal jõudis ta oma karjääris punkti, kus tundis, et sisemine sära hakkas hääbuma. „Tegin endaga kokkuleppe, et kui ma ühel hetkel tõusen hommikul ja mõtlen, et ma ei taha tööle minna, siis on aeg ära minna, sest lapsed ei ole selles süüdi.”

Õpetajana töötatud aastaid jääb Aire meenutama helgete mõtetega, sest probleeme ei olnud ja lapsed olid läbi aastate väga toredad, ütleb ta. Klassiõpetajana õpetas Aire lapsi esimesed neli klassi ja siis andis edasi järgmisele klassijuhatajale.

Kohila vallavalitsuse eelmine kultuurinõunik Sigrid Põld helistas Airele mõni aasta tagasi, kui ta õpetas parasjagu neljandat klassi, ja teatas, et tahab Airega rääkida. Sigrid andis heale tuttavale Airele teada, et on beebit ootamas ja otsib sobivaid kandidaate end kultuurinõuniku ametipostil asendama.

Aire tõdeb, et mõtles pikalt enne, kui kandideeris. Kultuuriüritused, nende eestvedamine ja korraldamine ei ole Airele võõrad. Oma kodukandis Sutlema külas on ta aktivistina tegutsenud juba üle kahekümne aasta. „Mõtlesin, et kui ma vaheldust tahtsin, ju siis see on see võimalus, millest kinni haarata,” otsustas Aire siiski ning nii ta kultuurinõunikuks saigi. Vallas töötama asumise valikut ei ole Aire pidanud kahetsema: „Olen hästi palju kogemusi saanud.”

Koroona toel abipolitseinikuks

Aire tunnistab, et abipolitseinikuna töötamise soov tekkis tal juba umbes seitse aastat tagasi, kui ta sellest võimalusest esimest korda lähemalt kuulis. Toona tundus, et elutempo oli liiga kiire, et vabatahtlikuna politseis kaasa lüüa, ja samal ajal tundis Aire ka, et ei ole veel selleks väljakutseks päris valmis. Mõte jäi soiku, aga südamest soov ära ei kadunud.

Tegelikult oleks võinud Airest saada politseinik juba aastakümneid tagasi. „Ma ei kuulanud oma südant,” ütleb Aire. Gümnaasiumi lõppedes teadis ta tegelikult kohe, et tahab politseinikuks saada, aga kuidagi läks ikka nii, et ta isegi ei proovinud politseikooli astuda. „Tahan inimesi aidata, et nad julgeks tulla ja politseiga rääkida. Tahtsin olla lahe politseinik, nagu ma praegu Raplas kogen. Minu meelest on nad kõik väga lahedad seal,” selgitab ta.

Sel kevadel kujunes koroonaviiruse levikust tulenevalt nii, et vallavalitsuses oli vähem tööd ja Airel tekkis mõte proovida abipolitseinikuks kandideerida. Ta läbis vestlusvooru ja katsed ning võeti vastu. Ametlikult sai ta abipolitseinikuks tänavu juulikuus. „Ma ei saa aru, kus ma enne olin,” ütleb ta. Aire selgitab, et vallavalitsuses ametnikuna töötades on ta vahel täheldanud, et inimesed kurdavad väikeste asjade üle. Politseitöö annab võimaluse näha palju suuremaid muresid. „Ma tundsin, et saan abipolitseinikuna inimesi aidata. Mul peab elus olema suurem eesmärk, miks ma siia maailma tulin. Ma pean midagi korda saatma,” usub Aire.

Poole aasta jooksul on Aire saanud politseiga kaasa teha erinevaid asju. Kõige rohkem on ta enda sõnutsi käinud patrullis kaasas, aga ta on ka käinud ennetustegevuse raames koolides õpilastele loengut pidamas, jaganud Kohila koolides näiteks liiklusaabitsaid ning sügisel jagas ta ka helkureid jalakäijatele. „Minu jaoks teevad patrull ja noorsoopolitsei natuke erinevaid asju, aga nad on koos hästi põnevad. Üks täiendab teist,” ütleb Aire. Ikka lapsed ja noored on need, kellega Aire soovib oma töös tegeleda. Olgu see siis kasvõi vabatahtlik töö.

Aire räägib, et varem tundus talle, et tal ei olnud aega, et abipolitseinikuna töötada, aga täna ta teab, et suudab oma aega jagada selliselt, et tehtud saavad kõik asjad. „Praegu oli õige aeg seda tegema minna,” tõdeb ta ning lisab: „See on lihtsalt ajaplaneerimine. Samas ma olen seda meelt, kui sa teed südamega, siis leiad aja,” ütleb ta.

Aire on ajaplaneerimist harjutanud juba üle kahekümne aasta. Nii kaua on ta elanud Sutlema külas, kus ta lõi koos teiste külaelanikega MTÜ Sutlema Külaselts, mille juhatuse liige ta senini on. Külas on Aire ja teiste aktivistide toel korraldatud näiteks öölaulupidu ja teisi meeleolukaid üritusi, aga viiakse läbi ka asisemaid tegevusi. Praegu on külaelanikel mõte renoveerida mõisaparki.

„Mulle meeldib projekte kirjutada,” ütleb Aire lõbusalt. Just projektide kirjutamine ongi see peamine, millele Aire oma külategevustes aega kulutab. Hetkel tegutsetakse selle nimel, et tulevikus oleks Sutlema mõisapark hea koht, kus jalutada ja kus koolid saaksid näiteks laagreid korraldada. Põnev unistus on teha üks mõisapargi tiigisaar kontserdisaareks: „Orkester või bänd on saare peal ja inimesed kuulavad tiigi kaldal,” maalib Aire pildi.

Park kuulub küll Kohila vallale, aga Aire ei eelda, et vallavalitsus kõik need plaanid ise ellu viiks. „Hea, et vald usaldab meie nägemust,” leiab ta hoopis. Vald annab omalt poolt külaelanikele heakskiidu tegutseda ja loob võimaluse. Vallavalitsuses töötades Aire oma küla tegemisi teiste omadest kuidagi olulisemaks ei pea. „Ma olen hästi täpne. Mulle meeldib, kui asjad on kõik õigesti tehtud ja meie küla ei ole mingi erand,” kinnitab ta.

Külategevuse kõrval leiab Aire aega ka koorilauluks. Varem laulis ta Tallinnas Veronika Portsmuthi kooris, aga sõit väsitas ning viimased paar aastat laulab ta hoopis Hageri koguduse kammerkooris Lambertus. Aire on käinud oma vanaema jälgedes ning on ka Hageri koguduse liige, kuigi igal pühapäeval siiski kirikusse ei satu.

Kõik tuleb õigel ajal

„Mul on kuidagi vedanud. Ma ei ole kunagi muretsenud. Kõik tuleb õigel ajal ja loksub paika,” on Aire kindel. Raplas ütlevad tänased politseikolleegid Airele, et tema entusiasm on äge. Naine ise aga usub, et kui inimesed teevad oma tööd südamega, siis nad ongi toredad ja naeratavad: „Minu jaoks on see tavaline. Ma olen positiivne inimene. Minu jaoks on klaas alati täis.”

Kui ma küsin Aire käest, mis on olnud tema jaoks kõige meeldejäävam hetk abipolitseinikuna töötamisel, siis Aire mõtleb, kuid ühtki konkreetset hetke välja ei mõtle. Mitte et neid hetki ei oleks olnud, aga neid on liiga palju. „Kõige parem osa on inimesed. Ma ei ole kogenud kuskil mujal töökollektiivis, et ma sulanduksin nii ruttu. Rapla politseis on mul algusest peale kolleegidega väga hea klapp olnud. Minu kõige suurem hirm oli, et nad ei võta mind omaks,” räägib naine.

Aire tunneb, et tal on väga vedanud, et just Raplasse sattus. Ta tajub, et teda on Rapla jaoskonnas soojalt vastu võetud ja igal võimalusel kaasatud. Kui Aire ise pigem pelgas, et jääb asjatundmatu abilisena politseinikele jalgu, siis täna ta võib kinnitada, et nii see ei ole. „Ma ei ole jäänud millestki kõrvale ega tundnud, et nad mind ei taha,” ütleb ta. Pigem vastupidi. Aire tunneb, et temast on päriselt abi olnud.

Mõnes mõttes on Aire ammune unistus politseinikuna töötada abipolitseiniku kogemusega täitunud, kuid naise ambitsioonid sellega siiski ei piirdu. Kuivõrd kultuurinõuniku ametikoht on tal Kohila vallavalitsuses asenduskoht, tuleb tal lähiajal nii või naa oma edasisi käike kaaluda. Hetkel näib, et kaalukauss on tugevalt kaldu täiskohaga politseiametnikuna töötamise poole. Aire on valmis alustama õpinguid ning Rapla jaoskond näeb temas ka tulevast kolleegi. Täpsemalt unistab Aire Raplas noorsoopolitseinikuna töötamisest. „Töö on lastega. Kui ma saan neid väikeseid armsaid olevusi aidata, teen seda väga hea meelega,” ütleb Aire.

Naise sõnul mõtles ta tegelikult kohe klassiõpetaja ametikohalt ära tulles, et tahaks ka edaspidi noortega töötada. „Kultuurinõuniku tööga saan hakkama ja kõik on väga hästi, aga see ei ole päris minu asi,” tõdeb Aire. Naine usub, et iga inimene võiks elus leida midagi, mis neid tõeliselt sütitab, sest kui inimene südamest midagi teeb, siis sellega täidetaksegi suuremat eesmärki. Politseinikuamet on Aire jaoks praegu see midagi: „Ma tunnen, et ma teen südamega õiget asja.”

Subscribe
Notify of
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare