-0.1 C
Rapla
Teisipäev, 25 jaan. 2022
Podcast

Janar Soo: Tõeline värvikirevus tuli taimetoitlusega

Laiem üldsus teab Janar Sood eduka korvpallurina, kuigi viimastel aastatel on tema kireks kujunenud hoopis toidukunst. See, et inimesed imeks panevad, kui kahemeetrine korvpallur teeb vegantoite, on talle hea motivatsioon.

Kohilast pärit Janar alustas korvpalliga juba 6-aastaselt, 14-aastaselt tuli ta mängima Rapla meeskonda ja asus õppima Raplas gümnaasiumiastmes. Täisealiseks saades alustas Janar professionaalset korvpallikarjääri ning näis, et kogu tema ülejäänud elu saab olema seotud korvpalliga. Unistuseks sai välismeeskondades mängimine.

Juhtus aga nii, et Janari karjäär korvpallurina jäi küllaltki lühikeseks. Kokku oli ta profisportlane kaheksa aastat ehk kuni 26. eluaastani. Karjääri lõpetamise alge peitub põlvevigastuses, kuid Janar tõdeb, et üksi sellepärast ta siiski oma karjääri ei lõpetanud. Arstid andsid ju tegelikult lootust, et saab veel edasi mängida. „Läksin kogu aeg paremasse meeskonda, aga ära väsitab, kui oled iga päev endas pettunud. Annad endast kõik, aga välja ikka ei tule,” selgitab Janar.

Ta on end igast küljest analüüsinud ning püüdnud võrrelda oma sooritust ajaga, mil tal veel ei olnud vigastusi. Ta tõdeb, et kuigi nii jõu, visketäpsuse, põrgatuse ja muude näitajate poolest oli ta ajaga ainult paremaks muutunud, ei tulnud mäng siiski välja ja ka valu sai takistuseks.

Janar meenutab, et Raplasse loodi meistriliiga meeskond esmakordselt just tema aastakäigu mängijate jaoks. Esimesel mängul vastloodud meeskonnaga oli nende vastaseks Oklahoma meeskond ja selle mängu kestel Janar enda põlve esmakordselt ka vigastas. Selle vigastuse tõttu ei õnnestunud tal esimesel meistriliiga hooajal üldse platsile pääseda.

Teisel hooajal ta juba mängis, aga poolfinaalis sai taas vigastada ning pidi kaheksa kuud mängust eemale hoidma. Vahetult enne uut tagasitulemist sai ta trennis aga jälle vigastada ning platsile sai ta alles hooaja lõpus. Siis pääses Janar juba päris lähedale oma unistusele ja ta kutsuti suveks Itaaliasse katsetele. Seal tegi ta nädal aega edukalt trenni ning juba pandi ka lepingud lauale, et kolm mängu sealse meeskonnaga teha, kuid esimese mängu kolmandal minutil sai ta järjekordselt vigastada.

Janari sõnul on tal selgelt meeles, kuidas ta seisis Itaalia kuulsa Imola vormelisõidu ringraja ääres ja mõtles, et kas see tegelikult ka juhtus jälle. „Minu eesmärk oligi saada välismaale ja see oli nii lähedal,” meenutab ta. Siis sündis otsus, et nüüd aitab. Ta tegi taastusravi läbi, asus ülikooli õppima, kuid pärast esimest semestrit loobus ning kuna vigastusest oli ta taastunud, otsustas siiski Raplas profisportlasena jätkata.

Kahe mängu vahele jäi sel perioodil peaaegu poolteist aastat. Saanud mänguhoo jälle sisse, suundus ta edasi BC Kalev/Cramo ridadesse, kus ta oli kokku poolteist aastat. Kuna Cramos tal ei õnnestunud kuigi palju mängida, vaid pidi pingil istuma, helistas ta üks hetk Gert Kullamäele ning suundus edasi mängima hoopis Tartu Ülikool/Rocki meeskonda.

„Seal viis mängu vist mängisin, kui jälle sain väikese nõksu põlve vastu,” räägib Janar. Põlvega on Janaril päris pahad lood. Ta jutustab, mida kõike tema põlvega on läbi aastate tehtud ning kuidas põlve toetavad tehisjupid. Pärast seda konkreetset vigastust Tartu meeskonna ridades mängides ütles arst küll optimistlikult, et teeme korda ja kahe aasta pärast saad jälle mängida, aga Janar jäi siis mõttesse. „Hakkasin 26 saama, mõtlesin, et 28-aastaselt nullist jälle pihta hakata on mõttetu,” meenutab ta. Ta otsustas kogu oma energia ja pühendumise suunata kuhugi mujale, et kahe aasta pärast võib-olla hoopis paremas kohas olla.

Täielik kannapööre

Nii saigi üks etapp elus läbi. Pärast korvpallikarjääri lõpetamist elas Janar mõnda aega koos abikaasa Kadriga Kohilas. Janar meenutab, et esimesed kuud pärast korvpalliga lõpparve tegemist oli periood, mil tema ainus ülesanne päevas oli õhtusööki valmistada. „Mõttetu tunne oli,” tunnistab Janar. Kakskümmend aastat oma elust oli ta pühendanud korvpallile. Nüüd oli aga selge, et tuleb leida uus suund.

Janari sõnul aitas teda hädast välja tema väga hea agent. Nimelt on Janari sõnul korvpallurite jaoks väga oluline omada agenti, kes aitaks karjääri edendada. Temal õnnestus endale sobiv inimene leida Leedust. Just tänu oma agendile sai Janar põlvevigastusele vaatamata mitmeid kordi näiteks välismaal treenimas käia. Agent oli ka see inimene, kes suunas ta pärast korvpallikarjääri lõpetamise otsust FIBA (rahvusvaheline korvpalliliit) korraldatavasse programmi nimega Time-Out, mis on suunatud lõpetanud või kohe karjääri lõpetamas korvpalluritele toetamaks neid elus uue väljundi leidmisel.

Janar kandideeris programmi ning ta võeti vastu. Programmi võeti kaks inimest igast alaliigast, kokku oli ühel ajal programmi läbimas 80 korvpallurit. Nii mõnigi neist oli Janarile juba nime poolest tuttav, näiteks sai ta kõrvuti õppida koos Sloveenia korvpallikoondise mängija Boštjan Nachbari ja Venemaa olümpiakorvpalluri Maria Stepanovaga.

Palju asju omandati veebivahendusel, aga kahe suve jooksul saadi ka viis korda välisriikides kokku. Esimene kord koguneti Prahas, kuhu Janar läks otse oma pulmareisilt. Janar viitab, et see põhjus, miks me üldse temaga täna intervjuud teeme, viib tagasi just Prahasse, sest seal tutvus ta itaalia koondise korvpalluri Robert Fultziga. Janari sõnul sõbrunesid nad Robertiga kiirelt. Juba pärast viit minutit vestlust tundus, nagu oleksid nad teineteist eluaeg tundnud.

Selgus, et Robert on vegan. Janar räägib, et varem oli ta kogenud, et taimetoitlased võivad olla väga agressiivsed ning pidada end teistest paremaks, aga Robertiga oli teistmoodi. „Ega ma algul tema teemaga enda pead vaevanud ja tegin talle ikka neidsamu nalju, mida mullegi algul tehti,“ meenutab Janar. Milline mõju sõprusel Robertiga Janari elule tegelikult oli, selgus alles hiljem.

FIBA programmi käigus sai Janar osaleda töötubades ning õppida näiteks ärijuhtimist Inglismaal. Soovi korral oleks ta saanud tasulisel kohal seal ka edasi õppida ja lõpuks omandada bakalaureusekraadi, kuid seda ta otsustas siiski mitte teha. Ühel järjekordsel õppereisil käis Janar poes joogipoolisekõrvale suupistet ostmas ning väljus eneselegi üllatuseks poest porgandite ja hummusega. „Tegin pilti ja saatsin Kadrile, et ei tea, mis toimub,“ ütleb ta naerdes. Pärast reisi vaatas ta kodus filmi loomakasvatuse mõjust keskkonnale, pani arvuti kinni ja otsustas, et nüüd on lihaga kõik.

Abikaasa Kadri jaoks ei olnud muutus suur, aga Janar tegi selle otsusega oma elus täieliku kannapöörde. „Minu unistuste söök oli kilo šašlõkki, paar Espumisani peale ja siis veel kilo šašlõkki,“ naljatleb Janar. Tema taldrikule jõudsid peaasjalikult kartul ükskõik mis kujul, liha ja mõningal määral ka kapsas ja porgand, aga seened, oad, peet, kaalikas ja muu sarnane oli seni menüüst välja jäänud. „Robert suutis mu maailmapilti avardada, ilma et oleks andnud samal ajal hinnanguid. Uurisin ise juurde ja idee tundus mõistlik,“ sõnab Janar.

Janari sõnul on ta alati olnud pigem järjekindel ning oli seetõttu ka üsna kindel, et jääb oma otsuse juurde. Sellest otsusest on tänaseks üle kolme aasta möödas ja võib tõdeda, et ta ei ole oma veendumust muutnud. Küll aga meenutab Janar, et üsna alguses tekkis moment, kus ta tundis, et võib murduda. Nimelt käis ta koos sõpradega grillimas ning enamik tõstis grillile loomulikult Janari vana lemmikut šašlõkki. Järgmisel hommikul oli aga hea tõdeda, et peaaegu kõik taimne, mille Janar oli kaasa valmistanud, oli otsa saanud, samal ajal kui šašlõkki oli üle jäänud. Janari kõrval olid ka tema sõbrad avastanud, et porgandikotletid võivad vahel isegi maitsvamad olla kui liha.

Janar tõdeb, et talle oli uue elustiiliga kohanemisel suureks abiks asjaolu, et tal oli sel hetkel palju vaba aega. Tal oli võimalust uurida ja otsida, tutvuda retseptidega ja katsetada. Söögi tegemine kui selline iseenesest ei olnud talle võõras. „Treener Indrek Ruut ütles, et sportlane ei söö, vaid toitub,“ on Janarile meelde jäänud. Ka uut toitumissuunda alustades otsustas Janar põhjalik olla ning üheskoos abikaasa Kadriga käiakse regulaarselt andmas vereproove, et jälgida oma tervislikku seisundit.

Pitsad ja salatid

Uue elustiiliga tuli kaasa blogi pidamine. Janar on oma blogi vahendusel püüdnud olla inspiratsiooniks ka teistele taimetoiduga tutvust tegevatele inimestele. Pärast FIBA programmi läbimist töötas Janar ühe suve parvematkadel abilisena, kus tal tuli aeg-ajalt süüa valmistada. Järgmine olulisem sündmus Janari elus sündis just tänu sellele töökohale. Ta sattus juhuslikult kokku Kehtna MTK toitlustusvaldkonna õppejõudude Anne Kersna ja Liis Lälliga ning uuris neilt koolitusvõimaluste kohta. Seepeale soovitasid õppejõud Janaril hoopis kooli tulla ja kokaks õppida. Janar võttis sõber Johannes Haasma kampa ja koos mindigi õppima.

„Minu kriteerium oli see, et liha, muna ja piima ma ei kasuta,“ oli Janar resoluutne. See variant õppejõududele sobis, sest taimetoitlus on üha aktuaalsem. Kuna kogemusi õppejõududel endil väga ei olnud, oli Janari õppimiskogemus õpetlik mõlemale osapoolele. Näiteks sai Janar kõiki üllatada, kui suutis valmis küpsetada biskviidi ilma muna kasutamata. Teadmisi kogus ta internetiavarustes uurides ja ohtralt katsetades.

Õppe käigus osales Janar ka Erasmuse programmis ning oli kuu aega Itaalias Bolognas praktikal. Lisaks käis ta Tallinnas veganrestoranis V praktikal. Kuigi restoranipraktikad Janarile väga meeldisid, sai ta teada, et restoranis ta töötada pigem ei taha. Itaaliast tagasi tulles soetas Janar endale pitsaahju ning asus ise kodus pitsasid tegema.

Rapla Kodu Pitsa nime alt on juba päris paljud Raplamaa inimesed Facebookis Janari pitsad üles leidnud, kuigi praegusel ajal ta enam kuigi sageli pitsasid ei tee. Seda sel lihtsal põhjusel, et Janar ei saa päris selliseid pitsasid teha, nagu ta tahaks. Nimelt ei ole meie poelettidelt võimalik sellist veganjuustu saada, mida Janar tahaks ise süüa ja teistele pakkuda, aga kui ise juustu teha, läheks pitsa hind väga kalliks ning tõenäoliselt ei ole siinkandis siiski veel niivõrd suurt taimetoitlaste ringkonda. Praegu kasutab ta seega tavalist juustu oma pitsadel.

Umbes kuu tagasi hakkas aga Rapla Kodu Pitsa Facebooki lehele tekkima salatikausside päevapakkumisi. Janar selgitab, et tegelikult oli tal plaanis pärast kokapaberite kätte saamist avada oma väike kohvik, aga kuna ruumidega tekkis probleem, jäi see plaan esialgu katki. Ametlikult töötuna arvel olles leidis ta aga endale sobiva koolituse ning asus õppima toitumisnõustajaks. Nendest õpingutest said Janari sõnul alguse ka salatikausid.

Alates toitumisnõustamise õpingute algusest on Janar hakanud ise oluliselt teadlikumalt toituma ja ka üle kolme aasta jälle treenima. „Salatikausid on ülihea viis, kuidas inimesteni viia tervislik toit,“ võtab Janar kokku. Kuigi Janar ei ütle, et kõik inimesed peaksid olema taimetoitlased, on tõsiasi, et suure enamuse inimeste probleem on, et nad ei söö piisavalt köögivilju ega pea kinni taldrikureeglist.

Janari sõnul on üks tähtsamaid põhimõtteid toitumisel just see vana taldrikureegel, mis ütleb, et vähemalt pool taldrikust peaks olema köögivili. „Kui taldrikule paned, tundub jube palju, aga kui kaussi panna, siis on see märksa isuäratavam,“ ütleb Janar salati kohta. Kuna ta ise niikuinii iga päev kas salatit kausis või wrap’iks keeratuna sööb, ei tundunud talle raske ka teistele neid valmistama hakata.

Kannustab emotsioon

„Tahaksin midagi suuremat teha kui lihtsalt vaikselt elada,“ ütleb Janar. Ta võrdleb oma praegusi tegemisi korvpallurikarjääriga: „Korvpallurina ma pakkusin inimestele emotsiooni ja see on see, mis mind kannustab. Kui toon inimestele salatikausi, siis nad tavaliselt naeratavad. Saan pakkuda emotsiooni.“ See, et inimesed imeks panevad, et kahemeetrine korvpallur teeb vegantoite, on talle heaks motivatsiooniks. Täna ongi tema kaheks peamiseks tegevusalaks Rapla inimestele tervisliku lõunaalternatiivi pakkumine ja toitumisnõustamine. Lisaks teeb ta aeg-ajalt ka taimetoidukoolitusi.

Salatikausid, mis on igal korral omanäolised, värvikirevad ja peaaegu täiuslikus toitainetasakaalus, toob Janar igale Rapla inimesele isiklikult kohale. Mõne nädalaga on inimesed Janari pakutu hästi vastu võtnud ning on päevi, mil kokal tuleb inimestele ka ei öelda, sest kodus tegemine seab paratamatult oma piirid. Samal ajal on ta võimalusel paindlik ning arvestab erisoovidega, kui mõni toiduaine üldse ei sobi. Nii saab ta kokkuleppel valmistada näiteks gluteenivaba salatikausi.

Kuigi Janari salatikausid on värske toidu austajatele kui unistuse täitumine, võib kausitäis taimset toitu tekitada kahtlemata ka vastakaid tundeid. Esmalt kindlasti on inimesi, kes kahtlevad, kas sellest on üldse võimalik kõhtu täis saada. Kahemeetrine endine korvpallur, kes neid ise teeb ja tarvitab, peaks seejuures piisav tõend olema, et kõht korisema jääda ei tohiks.

Aga on ka teisi hirme ja kartusi. Näiteks tofu puhul räägib Janar, et kui võtta pakk kätte ja vaadata, tundub see kehv variant, aga sellest saab õigete tehnikatega igasugu asju teha. Janar valmistab tofust muuhulgas ka snickersi-koogikesi, mis on olnud vägagi menukad. Tofu on toitainesisalduse poolest väärtuslik toiduaine. Janaril sõnul on inimestel ka hirm GMO ehk geneetiliselt muundatud toidu ees ja see puudutab just näiteks sojauba ja sojatooteid. Janar kinnitab, et Euroopa Liidus ei saa ilma märgistuseta GMO tooteid müüa ning tema valib alati sellised tooted, millel sellist märgistust ei ole. Lisaks kardetakse ka sojaubade kõrget östrogeeni sisaldust, kuid Janari teadmised kinnitavad, et ohtu pole ning regulaarsel tarbimisel võiks sojaubades leiduvad ained isegi ennetada vähi teket.

Ka just tervislikkus on üks küsimus, mis sageli inimestel taimetoiduga seoses tekib. Kas ikka saab taimedega asendada seda, mida annab meile liha? Janari teadmised ja kogemused kinnitavad, et saab. Eriti praegusel ajal, mil kaubanduses on valik väga lai ning end piisavalt harides on võimalik tagada vajalik tasakaal toitainetes ka üksnes taimsel baasil.

Kui liha justkui ei ole vaja süüa ja on teada lihatööstuse kahjulik mõju keskkonnale ning hävitav mõju loomadele, siis miks me ikka seda sööme, mõtiskleb Janar. Üks osa on koka sõnul kindlasti seotud maitseelamusega, mis ta meile pakub. Lihatoodetel on oma iseäralik maitse ja ka tekstuur, mis on meile väga tuttavad. On ju alles hiljaaegu laiem üldsus kuulnud seda, et liha tegelikult nii väga vaja ei olegi. Meis elab endiselt vana teadmine, et tuleb süüa liha ja kartulit, siis on kõht täis ja keha rahul.

Janari sõnul on aga tänu uuringutele teada, et keskmiselt sööb eestlane poole rohkem liha, kui on tervise arengu instituudi poolt soovitatud. „Päevanorm on süüa kaks tikutoosisuurust lihatükki,“ ütleb Janar. Kui nüüd mõelda, kui suure lihatüki me tavaliselt oma kodudes taldrikule tõstame või milliseid portsjoneid pakutakse meie restoranides ja kohvikutes, on selge, et tasuks vahel asendada tavapärane toidukord taimse alternatiiviga.

Janar ei varja, et alles mõni aasta tagasi elas ta ise sootuks teistsugust elu kui praegu ning meenutab, et profikorvpallurina sõi ta esimestel aastatel õhtusöögiks põhimõtteliselt vaheldumisi kas paneeritud seašnitslit või kanafileed koos kartulilisandiga. Taimetoiduga alustades oli tal samuti hirm, et ta jääb teatud maitseid igatsema, aga kinnitab nüüd, et tegelikkuses maitsete maailm alles sel hetkel avanes: „Taimetoidus on nii palju erinevaid võimalusi. Tõeline värvikirevus nii otseses kui ka kaudses mõttes tuli taimetoitlusega. Ma ei tea, mis tervis mul oleks, kui ma sööks nii, nagu ma sõin profikarjääri alguses.“

spot_img
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare
5,680JälgijatLike
1,179JälgijatFollow

Viimased uudised